Vi på Saltkråkan

En dag i juni

Gå ner till Strandvägskajen i Stockholm en sommarmorgon och se om där ligger en liten vit skärgårdsbåt med namnet Saltkråkan I. Om det gör det, så är det den rätta båten och man har bara att gå ombord. Prick klockan tio kommer hon att klämta till avgång och backa från kajen, för nu skall hon ut på sin vanliga färd, den som slutar vid öarna ytterst i havsbandet. Saltkråkan I är en målmedveten och energisk liten båt, hon har gått den här traden i mer än trettio år och tre gånger i veckan, antagligen förstår hon inte att hon plöjer farvatten som inte liknar något annat på jorden. Över vida fjärdar och genom smala sund, förbi hundra gröna holmar och tusen gråa skär stävar hon fram helt oförtrutet, det går inte fort, och solen står redan lågt när hon kommer till sin sista brygga, den på Saltkråkan, ön som har gett henne sitt namn. Längre ut behöver hon inte gå. Bortom Saltkråkan är öppna havet med kala kobbar och skär, där ingen bor mer än ejder och mås och annan sjöfågel.

Men på Saltkråkan bor det människor. Inte många. På sin höjd tjugo stycken. Det vill säga om vintern. Om sommarn kommer där sommargäster.

Just en sådan där sommargästfamilj fanns med på Saltkråkan I en dag i juni härom året. Det var en far och hans fyra barn, Melkerson hette de, stockholmare var de, ingen av dem hade varit på Saltkråkan förut. Därför var de nu mycket förväntansfulla, i synnerhet Melker, pappan.

"Saltkråkan", sa han. "Jag tycker om namnet. Det är därför jag har hyrt där."

Malin, hans nittonåring, såg på honom och skakade på huvudet, å, att ha en sån lättsinnig far! Han skulle fylla femtio snart, men han var impulsiv som ett barn och mer pojkaktig och bekymmerslös än små egna pojkar. Nu stod han där, ivrig som en unge på julafton, och väntade att alla skulle vara lyckliga över hans påhitt att hyra sommarnöje på Saltkråkan.

"Det är likt dej", sa Malin, "det är alldeles precis likt dej att gå och hyra sommarnöje på en ö som du aldrig har sett, bara för att du tycker att namnet låter bra."

"Så trodde jag att alla människor gjorde", försvarade sig Melker, men sedan teg han och tänkte efter. "Eller kanske man måste vara författare och mer eller mindre vansinnig för att göra en sån sak? Bara ett namn. .. Saltkråkan, haha! Andra människor kanske far och tittar för^t."

"En del gör det, ja! Men inte du!"

"Nåja, jag är på väg nu", sa Melker obekymrat. "Jag far och tittar nu!"

Och han såg sig omkring med glada blå ögon. Han såg allt som var honom kärt, dessa bleka vatten, dessa öar och holmar, dessa gråa skär av hederligt svenskt urberg, stränderna med sina gamla hus och bryggor och sjöbodar... han kände att han ville sträcka ut handen och klappa alltsammans. I stället tog han Johan och Niklas om nacken.

"Förstår ni att det är vackert? Förstår ni att ni är lyckliga som får bo mitt i det här hela sommarn?"

Johan och Niklas sa att de förstod det, Pelle sa att han också för­stod det.

"Nå, men varför jublar ni inte då", sa Melker. "Får jag be om lite jubel!"

"Hur gör man", undrade Pelle. Han var bara sju år och kunde inte jubla på befallning.

"Man råmar", sa Melker och skrattade okynnigt. Sedan försökte han själv råma lite och hans barn fnissade tacksamt.

"Du låter som en ko", sa Johan, och Malin invände:

"Ska vi inte för säkerhets skull vänta med att råma, tills vi har sett huset du har hyrt?"

Det tyckte inte Melker.

"Huset, det är underbart, det sa agenten. Och man får ju tro folk på deras ord. Ett riktigt sånt där trivsamt gammalt sommarnöje, det försäkrade han."

"Å, om vi vore framme snart", sa Pelle. "Jag vill se det där sommarnöjet nu genast."

Melker tittade på sin klocka.

"Om en timme, min lille gosse! Vid det laget kommer vi att vara ordentligt hungriga allihop, och kan ni gissa vad vi gör då?"

"Äter", föreslog Niklas.

"Just det. Vi sätter oss ute på tomten i solskenet och äter den underbart goda lilla måltid som Malin har lagat åt oss. I gröngräset, förstår ni... vi bara sitter där och känner att det är sommar!"

"Oj", sa Pelle, "nu råmar jag snart."

Men sedan bestämde han sig för något annat. Det var en timme kvar hade hans far sagt, och än fanns det väl saker att göra på den här båten. Det mesta hade han redan stökat undan. Han hade klättrat i alla trappor och kikat i alla spännande skrymslen och vrår. Han hade stuckit in näsan i styrmans hytt och blivit bortkörd därifrån. Han hade gjort en liten visit i matsalen och blivit bortkörd därifrån. Han hade försökt komma upp till kapten på kommandobryggan och blivit bortmotad. Han hade stått och kikat ner i maskinrummet på alla mojänger och vevstakar som dunkade och gick runt. Han hade hängt över relingen och spottat ner i det fräsande vita skum som båten rev upp. Han hade druckit sockerdricka och ätit bullar på akterdäck. Han hade kastat bullbitar åt hungriga måsar. Han hade pratat med nästan alla människor ombord. Han hade prövat hur fort han kunde springa från för till akter och han hade gått i vägen för besättningskarlarna varenda gång som båten la till vid en brygga och gods och bagage skulle langas i land. Ja, han hade gjort allt som en sju års pojke vanligtvis gör ombord på en skärgårdsbåt. Nu såg han sig omkring efter något nytt, och då upptäckte han ett par passa­gerare som han inte hade lagt märke till förut. Långt borta på akter­däck satt en gubbe med en liten flicka bredvid sig. Och på bänken bredvid flickan stod en fågelbur med en korp i. En livslevande korp! Det satte fart på Pelle. Ty han älskade alla slags djur, allt som levde och rörde sig, flög eller kröp under himmelens fäste, alla fåglar och fiskar och fyrfotingar. 'Små trevliga små djur' kallade han dem allesammans, och dit räknade han också grodor och getingar, gräshoppor och skalbaggar och andra småkryp.

Men just nu fanns där alltså en korp, en livslevande korp!

Den lilla flickan log ett älskligt, tandlöst leende mot honom när han stannade framför buren.

"Är det din korp", frågade han och stack in ett pekfinger mellan spjälorna för att om möjligt klappa korpen lite. Det skulle han inte ha gjort. Korpen högg efter honom och han drog kvickt tillbaka handen.

"Akta dej för Hoppiland-Kalle", sa flickan. "Ja, det är min korp ... det är det väl, morfar?"

Gubben bredvid henne nickade.

"Visst! Visst är det Stinas korp", förklarade han för Pelle. "När hon är hos mej på Saltkråkan åtminstone."

"Bor ni på Saltkråkan", sa Pelle förtjust. "Det ska jag också göra i sommar. Pappa och vi ska bo på Saltkråkan, menar jag."

Gubben tittade intresserat på honom.

"Jaså, minsann. Då är det väl ni som har hyrt i gamla Snickar-gården då?"

Pelle nickade ivrigt.

"Ja, det är vi. Är det trevligt där?"

Gubben la huvudet på sned och såg ut att tänka efter. Sedan gav han till ett litet lustigt skrockande skratt.

"Visst! Visst är det trevligt. Beror på hur man tycker förstås."

"Hur så", sa Pelle.

Gubben skrockade till igen.

"Ja, antingen tycker man om när det regnar in genom taket eller gör man det inte."

"Eller gör man det inte", kom det som ett eko från flickan. "Jag gör det inte."

Pelle blev lite fundersam. Det här måste han nog berätta för pappa. Men inte just nu. Just nu måste han titta på korpen, det var alldeles nödvändigt. Den där Stina ville gärna förevisa honom, det märktes. Det var nog roligt att ha en korp som folk kom och ville titta på, allra helst en stor pojke som han själv. Och visserligen var Stina bara en liten jäntunge, högst fem år, men för korpens skull var Pelle villig att göra henne till sin lekkamrat för sommaren eller i varje fall tills han hade hittat någon bättre.

"Jag kan komma och hälsa på dej nån dag", sa han nådigt. "I vilket hus bor ni?"

"I ett rött", sa Stina, och det var ju alltid en ledtråd men heller inte stort mer.

"Du kan fråga var gubben Söderman bor", sa hennes morfar, "för sir du, det vet varenda människa."

Korpen skränade hest i sin bur och verkade orolig. Pelle försökte om igen sticka in ett finger till honom och om igen högg korpen efter honom.

"Han är klok, må du tro", sa Stina. "Klokast i världen säjer mor­far."

Det tyckte Pelle var skryt. Varken Stina eller hennes morfar kunde väl veta vilken fågel som var klokast i världen.

"Min farmor har en papegoja", sa Pelle. "Och hon kan säja 'Far ända in i baljan'!"

"Vad är det för svårt med det", sa Stina. "Det kan väl min farmor också."

Då gapskrattade Pelle.

"Det är väl inte farmor som säjer det heller. Det är papegojan vetja!"

Stina tyckte inte om att man skrattade åt henne. Nu blev hon för­närmad.

"Då ska du säja det då, så att man förstår det", sa hon buttert. Sedan vände hon på huvudet och tittade ihärdigt ut över relingen, hon ville inte prata med den där dumma pojken mer.

"Hej då", sa Pelle och stack i väg för att ta reda på sin egen kringspridda familj. Han hittade Johan och Niklas uppe på övre däck, och så fort han såg dem, visste han att något var på tok. Båda två verkade så bistra att Pelle blev ängslig - hade han gjort något som han borde ha dåligt samvete för?

"Vad är det", frågade han oroligt.

"Titta där", sa Niklas och pekade med tummen. Och då såg Pelle. Lutad mot relingen en bit längre bort stod Malin och bredvid henne en lång ung man i ljusblå polotröja. De pratade och skrattade, och han med polotröjan tittade på Malin, deras Malin, som om han helt plötsligt hade hittat en liten fin guldklimp där han minst hade väntat det.

"Så nu är det färdigt igen", sa Niklas. "Jag trodde det skulle bli bättre, när vi kom bort från stan."

Johan skakade på huvudet.

"Jo, det kan du inbilla dej! Du kan sätta Malin på en liten kobbe mitt ute i Östersjön och inom fem minuter kommer det en kille sim­mande och ska nödvändigt upp på just den kobben."

Niklas blängde på polotröjan.

"Tänk att man inte kan få ha sin egen syster i fred! Man borde sätta upp en sån där skylt bredvid henne ... 'Ankring förbjuden'! "

Sedan tittade han på Johan och de småskrattade båda. Det var ju inte riktigt på allvar som de protesterade när någon kom och började uppvakta Malin, vilket enligt vad Johan påstod hände ungefär en gång i kvarten. Inte riktigt på allvar, ändå fanns där trots allt en liten hemlig ängslan hos dem - tänk om Malin en vacker dag gick och förälskade sig så pass att det slutade med förlovning och gifte och sånt där!

"Hur skulle vi klara oss utan Malin", brukade Pelle säga och det var vad de tänkte och kände allesammans. Ty Malin var familjens ankare och stöttesten. Ända sedan deras mor dog, när Pelle föddes, hade hon varit som en mamma för alla pojkarna Melkerson, Melker inberäknad. En späd och barnslig och ganska olycklig liten mamma de första åren men undan för undan allt mer kapabel att 'snyta och tvätta och skälla och baka bullar' - det var så hon själv beskrev vad hon höll på med.

"Men du skäller bara när det verkligen behövs", försäkrade Pelle alltid. "För det mesta är du len och god och snäll som en kanin."

Tidigare hade Pelle inte förstått varför Johan och Niklas ogillade Malins kavaljerer. Han hade varit alldeles trygg och säker på att Malin var något som i all evighet skulle tillhöra familjen Melkerson, hur många polotröjor som än kretsade omkring henne. Det var Malin själv som utan att veta det gjorde slut på hans lugn. Och det hände en kväll när Pelle låg i sin säng och försökte somna. Det gick inte, för Malin sjöng för full hals i badrummet strax intill. Hon sjöng en visa som Pelle aldrig hade hört förr, och några ord i den visan träffa­de honom likt ett klubbslag, där han låg.

"Som just har tatt studenten och gift sej och fått barn..." sjöng Malin utan att ana vad hon ställde till.

"Som just har tatt studenten" ... ja, men det var ju det Malin hade gjort! Och sedan ... sedan var det förstås bara att vänta på resten! Pelle började svettas, där han låg. Nu förstod han hur det skulle bli, tänk att han inte hade begripit det förut! Malin skulle gifta sig och försvinna, de skulle bli ensamma med bara tant Nilsson som kom fyra timmar om dagen och sedan gick sin väg.

Det var en outhärdlig tanke och Pelle rusade förtvivlad in till sin far.

"Pappa, när ska Malin gifta sig och få barn", frågade han med darrande röst.

Melker höjde förvånad ögonbrynen. Han hade inte hört att Malin hade några planer i den vägen, och han förstod inte att det för Pelle var en fråga om liv och död.

"När ska det bli", envisades Pelle.

"Om den dagen och den stunden veta vi intet", sa Melker. "Det är inget som du behöver grubbla på, min lille kille."

Men grubblat hade Pelle gjort sedan dess, inte varje stund, inte ens varje dag, men med jämna mellanrum, när det fanns särskild anledning. Som just nu till exempel. Pelle glodde bort mot Malin och polotröjan. De höll visst på att säga adjö åt varann som tur var. Polotröjan skulle tydligen av vid nästa brygga.

"Hej då, Krister", ropade Malin, och polotröjan ropade tillbaka:

"Jag tittar över med motorbåten nån dag och ser om jag kan hitta dej."

"Det tycker jag du ska ta och låta bli", mumlade Pelle argt. Och han bestämde sig för att be pappa sätta upp en sådan där skylt som Nik­las hade talat om: 'Ankring förbjuden' skulle det stå på Snickargårdens brygga, det skulle Pelle se till.

Det hade nog varit lättare att få ha Malin i fred, om hon inte varit så söt, det förstod Pelle. Inte för att han hade tittat efter så noga, men han visste att hon var söt. Det sa alla människor, de tyckte det var vackert med ljust hår och gröna ögon, sådana som Malin hade. Det tyckte nog han med polotröjan också.

"Vad var det där för en vidring", frågade Johan när Malin kom fram till dem.

Malin skrattade.

"Ingen vidring alls. En som jag träffade på Bosses studentskiva. Rätt så trevlig."

"En specialvidring", sa Johan hårdnackat. "Honom ska du akta dej för, skriv opp det i din dagbok."

Malin var inte för inte dotter till en författare. Hon skrev hon också, men bara i sin hemliga dagbok. Där förde hon in sitt hjärtas tankar och drömmar och dessutom alla pojkarna Melkersons bedrif­ter, även Melkers. Hon brukade hota dem med det där:

"Vänta bara tills jag låter trycka min hemliga dagbok. Då blir ni avslöjade allihop in på bara skinnet."

"Haha, du blir nog avslöjad själv allra värst", försäkrade Johan. "För du är väl noga med att föra in alla dina schejker i tur och ordning ?"

"Gör ett register, så du inte hoppar över nån i hastigheten", före­slog Niklas. "Per XIV Olof, Karl XV Karlsson, Lennart XVII och Åke XVIII. Det kan bli en liten snygg regentlängd, om du får hållas."

Och just nu var både Johan och Niklas övertygade om att han i polotröjan skulle bli Krister XIX.

"Jag skulle bra gärna vilja veta, hur hon beskriver honom i sin dagbok", sa Niklas.

"Specialvidring med snaggat hår och egenkär uppsyn", föreslog Johan. "Allmänt lös och otrevlig."

"Jo, det kan du inbilla dej att Malin tycker", sa Niklas.

 

Men Malin skrev inte ett ord om Krister XIX i sin dagbok. Han hoppade av vid sin brygga utan att lämna några spår i hennes sinne. Och bara en kvart senare hade Malin ett mycket mer uppskakande möte som kom henne att glömma allt annat. Det var när båten stä­vade in mot nästa brygga och hon första gången såg Saltkråkan. Om det mötet skrev hon i dagboken:

 

Malin, Malin, var har du varit så länge? Den här ön har legat och väntat på dig, lugnt och stilla har den legat här ute i havsbandet med sina rörande små sjöbodar, sin gamla bygata, sina gamla bryggor och fiskebåtar och med all sin hjärtslitande skönhet, och du har inte ens vetat det, är det inte hemskt? Jag undrar vad Gud tänkte, när han gjorde den här ön? 'Jag vill ha lite blandning' tänkte han nog. 'Kargt ska det vara, skrovliga grå klippor vill jag ha. Vänt ska det vara, gröna träd, ekar och björkar, blomsterängar och blomstersnår, jo, för jag vill att hela ön ska flyta av skära törnrosor och vit hagtorn i stora drivor den junidag om tusen millioner år, när Malin Melker son kommer dit.' Ja, kära Johan och Niklas, jag vet vad ni tänker, om ni tjuv­läser det här, men det låter ni bli: Får man vara så inbilsk? Nej, jag är inte inbilsk, jag är bara glad, förstår ni, för att Gud hittade på att göra Saltkråkan just så här och inte annorlunda och för att han sen hittade på att lägga ner den som en juvel längst ute i havsbandet, där den har fått vara i fred och förbli sig lik ungefär som han hade tänkt den och för att jag har fått komma hit.

 

Melker hade sagt:

"Ni ska få se att varenda kotte är nere på bryggan för att titta på oss. Vi kommer att göra sensation."

Riktigt så blev det inte. Det hällregnade när båten la till, och på bryggan stod en enda liten människa och en hund. Människan var av kvinnokön och ungefär sju år. Hon stod stilla, liksom uppvuxen ur bryggan, regnet sköljde över henne men hon rörde sig inte. Man kunde tro att Gud gjorde henne på samma gång som ön, tänkte Malin, och ställde henne där, att vara öns härskarinna och väktare till evig tid.

 

Så liten har jag aldrig känt mig, skrev Malin i dagboken, som när jag inför det barnets ögon måste gå över landgången i strömmande regn och fullastad med prylar. Hon hade en blick som liksom såg allt. Jag tänkte, att det där måste vara Saltkråkan själv och blir vi inte accepterade av den ungen, så blir vi aldrig accepterade här på ön. Därför sa jag inställsamt som man gör till små barn: "Vad heter du?"

"Tjorven", sa hon. Bara en sån sak! Kan man verkligen heta Tjorven och se så majestätisk ut?

"Och din hund", sa jag.

Då tittade hon mig stadigt in i ögonen och frågade lugnt:

"Vill du veta om det är min hund eller vill du veta vad han heter?"

"Bägge sorterna", sa jag.

"Det är min hund och han heter Båtsman", sa hon, och det var som om en drottning nedlät sig att presentera sitt favoritdjur. Vilket djur förresten! Det var en S:t Bernhardshund, den största jag har sett i mitt liv. Han var majestätisk på samma sätt som sin matte och jag började tro att alla varelser på den här ön var av samma slag och skyhögt överlägsna oss små stackare från stan. Men då kom där en vänlig själ ångande — det visade sig vara öns handelsman, och han var visst gjord efter vanliga mänskliga mått, för han hälsade så snällt på oss och önskade oss välkomna till Saltkråkan och talade om att han hette Nisse Grankvist utan att vi behövde fråga honom. Men sen yttrade han något förvånansvärt.

"Gå hem, Tjorven", sa han till det majestätiska barnet, tänk att han tordes och tänk att han var far till ett sådant barn! Men det hjälpte inte mycket.

"Vem har sagt det", frågade ungen strängt. "Har mamma sagt det?"

"Nej, det är jag som säjer det", sa hennes far.

"Då gör jag det inte", sa ungen. "För nu ska jag ta emot båten."

Och handelsmannen skulle ta emot varorna från stan och hade väl inte tid att ta itu med sin uppnosiga dotter, för hon stod kvar där i regnet, medan vi samlade ihop allt vårt pick och pack. Vi var nog en ömklig syn just då, och inget undgick henne. Jag kände hennes ögon i ryggen, när vi lufsade i väg mot Snickargården.

Och där fanns fler ögon än Tjorvens. Bakom gardinerna i alla fönster i alla hus längs bygatan fanns det ögon som följde vår blöta karavan - kanske vi gjorde sensation i alla fall som pappa hade sagt. Han började bli lite betänksam nu, kunde jag se. Och bäst som vi gick där och när det forsade ner som allra värst, sa Pelle:

"Pappa, vet du om att det regnar in genom taket i Snickargården?"

Då tvärstannade pappa mitt i en vattenpöl.

"Vem säjer det", frågade han.

"Gubben Söderman", sa Pelle, och det lät som om han talade om en gammal bekant.

Pappa försökte verka oberörd.

"Jaså, det säjer gubben Söderman, vem nu denna förträffliga olyckskorp kan vara. Och det vet förstås gubben Söderman - tänk att inte agenten nämnde ett ord om det då!"

"Gjorde han inte det", sa jag. "Sa han inte att det var ett trivsamt gammalt sommarnöje, särskilt när det regnar, för då får man en sån liten tjusig swimming pool i storstugan."

Pappa gav mig en lång blick och svarade inte.

Och sedan var vi framme.

"Goddag, Snickargården", sa pappa. "Får jag presentera familjen Melkerson — Melker och hans stackars små barn."

Det var ett rött tvåvåningshus, och när man såg det, tvivlade man inte på att det kunde regna in genom taket. Men jag tyckte om det i alla fall. Jag tyckte om det från första början. Pappa däremot var livrädd nu, det märktes — jag vet ingen som svänger mellan olika humör så kvickt som han. Han stod stilla och glodde missmodigt på sommarnöjet som han hade hyrt åt sig och sina barn.

"Vad väntar du på", sa jag. "Det blir inte annorlunda."

Då tog han mod till sig och så gick vi in.

© Saltkråkan AB

Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses
Translated by Vladimir Beekman

 

Ühel juunikuu päeval

Mine ühel suvisel hommikul Stockholmis alla Rannateekaile ja vaata, kas seal seisab väike valge rannasõidulaevuke nimega ,,Soolavares I”. Kui seisab, siis see just ongi too õige laev, mille pardale tuleb minna. Täpselt kell kümme annab ta ärasõidukella ja hakkab kai juurest eemale nihkuma, sest siis on tal aeg asuda oma harjunud teekonnale, mis lõpeb saarestiku kaugemate skääride juures. ,,Soolavares I” on sihiteadlik ja energiline laevuke, ta on sõitnud seda teed juba üle kolmekümne aasta, ikka kolm korda nädalas, aga arvatavasti ei saa ta ise siiski aru, et künnab vett, mille sarnast pole kuskil mujal maailmas. Ta rühib häirimatult üle laiade lahtede ja läbi kitsaste väinade, mööda sadadest haljendavaist saarekestest ja tuhandeist hallidest skääridest, see ei lähe tal kuigi kiiresti ja päike on juba üsna madalasse veerenud, kui ta jõuab oma viimase sadamasillani, see asub Soolavaresel - saarel, mis laevalegi nime on andnud. Kaugemale ulgumere poole ei tarvitse tal enam sõita. Pärast Soolavarest tulevad veel ainult paljad kivid ning skäärid, kus ei ela kedagi peale hahkade, kajakate ja teiste merelindude.

Aga Soolavaresel elavad inimesed. Neid pole just palju. Oma paarkümmend hinge. See tähendab talvel. Suviti saabuvad siia veel suvitajad.

Nimelt selline suvitajapere sõitiski ,,Soolavares I-1” ühel juunikuu päeval sel aastal. Neid oli isa ja neli last, nende perekonnanimi oli Melkerson ning nad olid stockholmlased, keegi neist polnud varem Soolavaresel käinud. Seepärast olid nad väga ootusärevad, eriti isa Melker.

,,Soolavares!” lausus ta. ,,Mulle see nimi meeldib. Just sellepärast ma seal suvila üürisingi.”

Malin, tema üheksateistkümneaastane tütar, vaatas isale otsa ja vangutas pead. Oo, mis kergemeelne isa see küll on! Ta saab varsti viiskümmend aastat vanaks, kuid on lapsemeelselt äge ja poisikeselikum ning muretum kui ta pojad. Nüüd oli ta õhinat täis nagu laps jõuluõhtul ja ootas, et kõik peavad olema õnnelikud tema leidlikkuse üle üürida suvila Soolavaresel.

,,See on just sinu moodi,” tähendas Malin, ,,see on päris täpselt sinu moodi - minna ja üürida suvila saarel, mida sa ihusilmaga pole näinud, paljalt sellepärast, et saare nimi kõlab sinu meelest ilusasti.”

,,Ma arvasin, et nii teevad kõik inimesed,” kaitses ennast Melker, kuid seejärel jäi ta vait ning mõtiskles. ,,Või vahest peab olema kirjanik ja enam-vähem pöörane, et niisuguse asjaga hakkama saada? Paljalt nimi... Soolavares - hahaa! Vahest teised inimesed sõidavad enne kohale ja viskavad pilgu peale.”

,,Mõned teevad seda küll! Ainult mitte sina!”

,,Nojah, eks mina ole nüüd teel,” arvas Melker muretult. ,,Ma sõidan ja viskan nüüd pilgu peale!”

Ning ta vaatas oma rõõmsate siniste silmadega ringi. Ta nägi kõike seda, mis talle nii armas oli - valkjaid voogusid, saari ja laide, auväärt Rootsi ürgkaljust halle skääre, randu oma vanade majade, paadisildade ja paadikuuridega. Tal oli tahtmine käsi välja sirutada ja kõike silitada. Selle asemel võttis ta Johanil ja Niklasel turjast kinni.

,,Kas te saate aru, et see on ilus? Kas te ka taipate, et olete õnneseened, kui saate suvi otsa kõige selle keskel elada?”

Johan ja Niklas teatasid, et nad saavad sellest aru, ka Pelle ütles, et saab.

,,Aga miks te siis ei juubelda?” küsis Melker. ,,Kas ma tohiksin paluda natuke juubeldust?”

,,Kuidas see käib?” küsis Pelle. Ta oli kõigest seitse aastat vana ega osanud käsu peale juubeldada.

,,Tuleb müügida!” seletas Melker ning naeris üleannetult. Seejärel katsus ta ise natuke müügida ning ta lapsed kihistasid tänu-meelselt.

,,Sa ammud nagu lehm,” ütles Johan ning Malin väitis:

,,Kas me igaks juhuks ei kannataks müügimisega seni, kui oleme näinud maja, mille sa üürisid?”

Melker polnud sellega päri.

,,Müügiagent ütles, et maja on suurepärane. Ja inimeste juttu peab uskuma. Ta kinnitas mulle, et see on tõeline õdus vana suvila.”

,,Oh, oleksime juba kohal,” õhkas Pelle. ,,Ma tahaksin seda suvilat nüüdsama näha.”

Melker heitis pilgu kellale.

,,Tunni aja pärast, mu poiss! Selleks ajaks on meil kõigil kõhud päris, tühjad, ja arvake ära, mis me siis teeme?”

,,Sööme,” pakkus Niklas.

,,Täpselt nii. Me võtame väljas päikesepaistel istet ja laseme hea maitsta sellel imetoredal einel, mille Malin meile valmistab. Päris haljendava muru peal, saate aru... me lihtsalt istume seal ja tunneme, et suvi on käes!”

,,Oi,” ütles Pelle, ,,nüüd ma hakkan varsti müügima.”

Kuid siis otsustas ta ümber. Isa oli öelnud, et jäänud on terve tund, ja siinsamas laeval jäi veel üht-teist teha. Suurema osaga oli ta küll juba hakkama saanud. Ta oli roninud üles-alla mööda kõiki treppe ning piilunud igasse põnevasse prakku ja konkusse. Ta oli pistnud nina tüürimehe kajutisse ning oli sealt välja aetud. Väikese visiidi oli ta teinud ka söögisaali ning sealtki aeti ta välja. Ta oli katsunud ronida kapteni juurde komandosillale ja ka sealt peletati ta minema. Ta oli seisnud ja kiiganud masinaruumi, kus kõik need kepsud ja kaadervärgid pöörlesid ning müdisesid. Ta oli kummardunud üle reelingu ja sülitanud valgesse vahtu, mida laev üles keeras. Ta oli joonud ahtritekil limonaadi ja söönud kukleid. Ta oli loopinud kukleid näljastele kajakatele. Ta oli rääkinud peaaegu viimase kui inimesega laevas. Ta oli proovinud, kui kiiresti saab laeva ninast ahtrisse joosta, ning iga kord sagis ta madrustel jalus, kui laev mõne silla juures randus ja oli tarvis pagasit ning kaupa maale toimetada. Jah, ta oli teinud kõike, mida teeb tavaliselt üks seitsmeaastane poiss skäärilaeva pardal. Nüüd vaatas ta ringi midagi uut otsides ja avastas paar reisijat, keda ta varem polnud tähele pannud. Eemal ahtritekil istus keegi vanamees ja tema kõrval väike tüdruk. Tüdruku kõrval pingil seisis puur rongaga. Päris elusa rongaga! See lõi Pellele elu sisse. Sest ta armastas kõiki loomi, kõiki, kes elasid ja liikusid, lendasid või roomasid päikese all, kõiki linde, kalu ja neljajalgseid. ,,Väikesed vahvad väikeloomad!” hüüdis ta neid kõiki ühtekokku ning luges sinna hulka ka kärnkonnad ja herilased, rohutirtsud ja mardikad ning muud pisiputukad.

Aga nüüd oli siin tervelt ronk, täitsa elus ronk!

Väike tüdruk naeratas talle vastu armsat hambutut naeratust, kui ta puuri ees seisatas.

„On see sinu ronk?” küsis Pelle ja pistis nimetissõrme puuri-varbade vahelt sisse, et võimaluse korral ronka natuke silitada. Kuid seda poleks ta pidanud tegema. Ronk lõi teda nokaga ning ta tõmbas käe kärmelt tagasi.

,,Ole Kargaja-Kallega ettevaatlik,” manitses tüdruk. ,,Jaa, see on minu ronk... eks ju, vanaisa?”

Vanamees ta kõrval noogutas.

,,Muidugi! Muidugi on see Stina ronk,” kinnitas ta Pellele. ,,Vähemalt sel ajal, kui ta minu juures Soolavaresel elab.”

,,Kas teie ka elate Soolavaresel?” küsis Pelle võlutult. ,,Mina elan sel suvel ka. See tähendab, me kõik elame koos isaga Soolavaresel.”

Vanamees silmitses teda huviga.

,,Või nii, tõsi jah. Kas siis teie võtsitegi vana Tisleritalu üürile?”

Pelle noogutas õhinal.

„Jah, meie need olemegi. On seal ka mõnus?”

Vanamees pani pea viltu ja paistis järele mõtlevat. Seepeale laskis ta kuuldavale lõbusa kudrutava naerupahvaku.

,,Kahtlemata! Kahtlemata on seal mõnus. Oleneb muidugi sellest, kuidas kellelegi meeldib.”

,,Kuidas nii?” küsis Pelle.

Vanamees naeris jälle.

,,Nojah, kas sulle näiteks meeldib, kui katus läbi sajab, või ei meeldi.”

,,Või ei meeldi,” kordas tüdruk nagu kaja. ,,Minule ei meeldi.”

Pelle jäi pisut mõttesse. Seda pidi ta ilmselt isale rääkima. Aga mitte otsekohe. Otsekohe oli tal tarvis ronka vaadata, see oli täiesti möödapääsmatu. Too Stina oli heameelega valmis talle ronka näitama, seda oli tunda. Küllap on meeldiv, kui sul on oma ronk, keda inimesed vaatamas käivad, iseäranis, kui tuleb mõni nii suur poiss, nagu seda on Pelle. Muidugi oli Stina ainult pisike plikatirts, kõige rohkem viieaastane, kuid ronga pärast oli Pelle valmis teda oma mängukaaslaseks võtma - kas terveks suveks või vähemalt seniks, kui ta kedagi paremat leiab.

,,Ma võin sind mõnikord vaatama tulla,” tähendas ta armulikult. ,,Missuguses majas te elate?”

,,Punases,” kostis Stina, ja see oli ometigi mingi tunnusmärk, ehkki mitte eriti täpne.

,,Sa võid küsida, kus elab Södermani-vana,” tähendas Stina vanaisa, ,,sest tead, seda oskab sulle öelda viimane kui inimene.”

Ronk kisas kähedalt oma puuris ja näis rahutuna. Pelle katsus uuesti nimetissõrme puuri pista ja ronk virutas uuesti nokaga.

,,Usu, ta on tark,” ütles Stina. ,,Vanaisa ütleb, et ta on kõige targem terve ilma peal.”

See oli Pelle meelest hooplemine. Ei võinud ju Stina ega ta vanaisa teada, missugune lind maailmas kõige targem on.

,,Minu vanaemal on papagoi,” ütles Pelle. ,,Tema oskab öelda: ,,Mine metsa!””

,,Mis kunst see on?” küsis Stina. ,,Seda oskab minu vanaema ka.”

Pelle puhkes täiest kõrist naerma.

,,Ega seda vanaema ei ütle. Seda ütleb ju papagoi!”

Stinale ei meeldinud, kui tema üle naerdi. Ta haavus.

,,Siis ütle nii, et inimesed aru saaksid,” tähendas ta pahuralt. Seejärel pööras ta pea ara ja hakkas innukalt üle reelingu vahtima, tal polnud tahtmist selle rumala poisiga rohkem rääkida.

,,Nägemist siis,” viskas Pelle ja tõttas teele, et otsida üles oma laialipudenenud perekond. Ta leidis Johani ja Niklase ülemiselt tekilt, ning niipea kui ta neid nägi, teadis ta, et miski on viltu. Mõlemad paistsid nii süngetena, et Pelle tundis hirmu - kas tema oli hakkama saanud millegagi, mis oleks pidanud ta südametunnistust vaevama?

,,Mis on lahti?” küsis ta murelikult.

,,Vaata sinna,” tähendas Niklas ja osutas pöidlaga. Ning siis Pelle nägi. Natuke maad eemal seisis reelingule toetudes Malin ja tema kõrval keegi pikk noormees helesinises polosärgis. Nad lobisesid ja naersid ning too polosärgis tegelane vahtis Malinit, nende Malinit nõnda, nagu oleks ta äkitselt leidnud toreda väikese kullatüki sealt, kust ta seda kõige vähem leida oli lootnud.

,,Nüüd on jälle mokas,” ütles Niklas. ,,Ma arvasin, et asi paraneb, kui me linnast minema saame.”

Johan raputas pead.

,,Ära kujuta endale ette! Sa võid panna Malini istuma kas või tillukesele karile keset Läänemerd ja viie minuti pärast tuleb ujudes mõni sell, kes tingimata peab ka just nimelt sellele karile kuivale ronima.”

Niklas kõõritas polosärgi poole.

,,Mõtle, et nad su oma õde ka rahule ei jäta! Peaks ta kõrvale sildi üles panema: „Ankru heitmine keelatud!””

Siis vaatas ta Johanile otsa ja nad itsitasid mõlemad. Ega see nende protest päris tõsine olnudki, kui keegi jälle tuli ja Maliniga kurameerima hakkas, mis Johani kinnituste kohaselt toimus kord veerand tunni tagant. See polnud päris tõsine, kuid ometi varjasid nad seejuures ka tillukest kartust: mõtle ometi, kui Malin ühel ilusal päeval läheb ja armub nii kõvasti, et asi lõpeb kihluse, pulmade ja kõige muu seesugusega!

,,Kuidas me ilma Malinita hakkama saame?” küsis Pelle ikka, ja nõnda mõtlesid nad tegelikult kõik. Sest Malin oli perekonna ankur ja tugisammas. Sellest ajast saadik, kui nende ema Pelle sündides suri, oli ta olnud ema eest kõigile Melkersoni poistele. Melker kaasa arvatud. Ta oli esialgu olnud väike, lapselik ja üsna õnnetu noor mamma, kuid muutunud siis järk-järgult üha võimekamaks, et ,,tatiseid ninu pühkida ja kasida, pahandada ja kukleid küpsetada”, nagu ta ise oma tegevust kirjeldas.

„Aga sa pahandad ainult siis, kui seda tõesti tarvis on,” kinnitas Pelle alati. ,,Enamalt jaolt oled sa hell ja hea ja armas nagu kodujänes.”

Varem polnud Pelle aru saanud, miks Johan ja Niklas Malini kavalere ei salli. Ta oli olnud täiesti kindel, et Malin on midagi niisugust, mis igavesti kuulub Melkersonide perekonna juurde, kui palju polosärke tema ümber ka ei tiirleks. Malin ise oli tahtmatult tema rahu purustanud. See juhtus ühel õhtul, kui Pelle juba voodis lamas ja oli magama jäämas. Tal ei läinud see kuidagi korda, sest Malin viibis kõrval vannitoas ja laulis seal täiest kõrist. Ta laulis laulu, mida Pelle veel kunagi polnud kuulnud, ja mõned sõnad sellest laulust tabasid teda nagu kepihoobid.

,,Oli lõpetanud kooli, abiellus, lapsed sai...” laulis Malin ega aimanudki, mis ta sellega teeb.

,,Oli lõpetanud kooli...” - jah, aga seda oli ju Malin parajasti teinud! Ja siis... siis oli muidugi oodata ka kõike ülejäänut! Pelle läks üleni higiseks. Nüüd ta taipas, kuidas kõik läheb. Mõelda, et ta seda varem polnud mõistnud. Küllap Malin abiellub ja kaob, ning nad jäävad üksi tädi Nilssoniga, kes käib neljaks tunniks päevas ja pärast seda läheb oma teed.

Mõte oli lausa talumatu ning Pelle tormas isa juurde.

,,Isa, millal Malin abiellub ja lapsed saab?” küsis ta väriseva häälega.

Melker kergitas hämmeldunult kulmu. Ta polnud kuulnud, et Malinil oleks mingeid sellesuunalisi plaane, ega taibanud ka, et Pellele oli see eluküsimus.

„Millal?” nõudis Pelle kangekaelselt.

,,Selle päeva ja tunni kohta ei tea meie midagi,” kostis Melker. Ja selle üle sul küll pead murda ei tasu, mu põngerjas.”

Aga tollest ajast peale oli Pelle ikka pead murdnud, küll mitte kogu aeg, isegi mitte iga päev, aga ometi järjekindlalt, kui selleks ilmnes mingi ajend. Nagu näiteks praegugi. Pelle jõllitas Malini ning tolle polosärgi poole. Õnneks olid nad vist parajasti hüvasti jätmas. Ilmselt pidi polosärk järgmises sadamas maha minema.

,,Hüvasti siis, Krister!” hõikas Malin ning polosärk hõikas vastu:

,,Ma tulen mõni päev mootorpaadiga ja vaatan, kas leian su üles.”

,,Selle võid sa rahulikult tegemata jätta,” pomises Pelle kurjalt. Ning ta otsustas, et palub isa panna üles sihuke silt, nagu Niklas oli nimetanud: „Ankru heitmine keelatud” - nõnda pidi seisma Tisleri-talu paadisillal, selle eest kannab ta juba hoolt.

Küllap oleks hõlpsam olnud saavutada, et Malin rahule jäetaks, kui ta nii kena poleks olnud, sellest sai Pelle aru. Mitte et ta seda oleks eriti uurinud, kuid ta lihtsalt teadis, et Malin on kena. Seda ütlesid kõik inimesed, kes pidasid ilusaks heledat pead ja rohelisi silmi nagu Malinil. Küllap arvas nõndasamuti ka too polosärgiga sell.

,,Mis jäledik see oli?” küsis Johan, kui Malin nende juurde jõudis.

Malin naeris.

,,Üldsegi mitte jäledik. Oli üks poiss, kellega ma tutvusin Bosse lõpupeol. Päris vahva tegelane.”

,,Erijäledik,” kordas Johan kangekaelselt. „Vaata temaga ette, võid selle oma päevikusse märkida.”

Malin polnud ilmaasjata kirjaniku tütar. Temagi kirjutas, aga üksnes oma salajasse päevikusse. Sinna kandis ta sisse oma varjatuimad mõtted ja unistused, kuid peale selle ka kõik Melkersoni-poiste tembud, ja Melkeri omad samuti. Ta tavatses neid sellega ähvardada:

,,Oodake ainult, kuni ma lasen trükki oma salajase päeviku. Siis olete kõik viimseni paljastatud.”

,,Hahaa, küllap oled sina ise siis kõige rohkem paljastatud,” kinnitas Johan. ,,Sest küllap sa oled kõik oma šeigid ilusasti järjekorras sinna sisse kandnud?”

„Tee endale register, et sa kiiruga kedagi vahele ei jätaks,” pakkus Niklas. ,,Per XIV Olaf, Karl XV Karlsson, Lennart XVII ja Åke XVIII. Sellest tuleb ilus väike valitsejate sugupuu, kui sa endist viisi jätkad.”

Ning just nüüd olid nii Johan kui Niklas veendunud, et polosärgist saab Krister XIX.

,,Ma tahaksin ainult meelsasti teada, kuidas ta teda oma päevikus kirjeldab,” tähendas Niklas.

,,Pöetud pea ja endasse armunud ilmega erijäledik,” pakkus Johan. ,,Üldiselt lõtv ja eemaletõukav.”

,,Looda sa, et see Malinile meeldib,” arvas Niklas.

Kuid Malin ei kirjutanud oma päevikusse sõnagi Krister XIX-st. Too läks oma sadamasillal maha, ilma et oleks jätnud mingeid jälgi Malini mällu. Kõigest veerand tundi hiljem oli tal sootuks vapustavam kohtumine, mis sundis unustama kõike muud. See toimus siis, kui laev randus järgmise silla juures ja ta nägi esmakordselt Soolavarest. Sellest kohtumisest kirjutas ta oma päevikus järgmist:

,,Malin, Malin, kus sa oled nii kaua olnud? See saar seisis siin ja ootas sind, keset vaikust ning rahu seisis ta siin saarestikuservas oma liigutavate tillukeste paadikuuridega, oma iidse külatänavaga, oma vanade paadisildade ja kalapaatidega, kogu oma südantlõhestavas ilus, mida sa isegi ei aimanud, kas see pole õudne? Ei tea, mida mõtles jumal, kui ta lõi selle saare? Aga küllap ta mõtles: ,,Nüüd tahaksin teha natuke segu. See peab olema midagi karmi, tahan tahumatuid halle kaljunukke. See peab olema ka lahke, tahan haljendavaid puid, tammi ja kaski, lilleaasu ja muidugi õitsvaid põõsastikke, sest ma tahan, et terve saar upuks roosadesse kibuvitsaõitesse ja valgeisse viirpuuhangedesse sellel juunikuu päeval tuhande miljoni aasta pärast, kui Malin Melkerson siia saabub.” Jaa, kallid Johan ja Niklas, ma tean küll, mida te mõtlete, kui te seda siin salamahti loete: ,,Kas tohib olla nii ennast täis?” Aga jätke järele, ma pole ühtigi ennast täis, ma olen ainult rõõmus, kas saate aru, et jumalale tuli pähe luua Soolavares just nõnda ja mitte teisiti, ja et ta pärast taipas panna selle saare kalliskivina saarestiku kõige merepoolsemasse serva, kus see võis rahus jääda peaaegu muutumatult niisuguseks, nagu jumal teda kavandanud, ning et mina sain siia tulla.”

Melker oli öelnud:

„Kull te näete, et viimane kui hing tuleb sillale meid vahtima. Me teeme sensatsiooni.”

Täpselt nõnda see just ei olnud. Kui laev randus, kallas parajasti vihma ja sadamasillal seisis kõigest üksainus väike inimene koos koeraga. Inimene oli naissoost ja umbkaudu seitse aastat vana. Ta seisis seal liikumatult, otsekui kasvaks ta sillast välja, vihma sadas talle selga, kuid ta ei liigutanud ennast. Oleks võinud arvata, et jumal on loonud tema koos saarega, mõtles Malin ning mõttes tegi ta tüdruku saare valitsejaks ja vahiks igavesest ajast igavesti.

,,Nii pisikesena pole ma ennast veel kunagi tundnud,” kirjutas Malin oma päevikusse, ,,kui sel silmapilgul, mil ma tolle lapsukese pilgu all pidin kallava vihma käes kõigi kodinate koorma all mööda silda ronima. Tal oli niisugune pilk, et see justkui nägi kõike. Mõtlesin, et see peab küll olema Soolavares ise, ja et kui see laps meid omaks ei võta, siis ei võta ka saar. Sellepärast küsisin ma meelitlevalt, nagu väikelastelt ikka küsitakse: ,,Mis su nimi on?”

,,Tjorven,” kostis tema. Küll on lugu! Kas on tõesti võimalik kanda nime nagu Tjorven ja nii majesteetlik välja näha?

,,Ja koer?” pärisin.

Siis vaatas ta mulle kindlalt silmaja küsis rahulikult:

,,Kas sa tahad teada, on see koer minu oma, või mis ta nimi on?”

,,Nii seda kui teist,” ütlesin.

,,See on minu koer ja tema nimi on Pootsman,” lausus ta ning see tundus nii, nagu oleks kuninganna suvatsenud esitleda oma lemmiklooma. Pealegi missugust looma! See oli bernhardiin, kõige suurem kõigist, keda ma elus näinud olen. Ta oli niisama majesteetlik nagu ta perenainegi ja ma hakkasin uskuma, et viimane kui olend sellel saarel on samasugune ja taevakõrguselt üle meist, väikestest õnnetuist linlastest. Ent siis tuli tõtates keegi lahke hing - ilmnes, et see on saare poemees, ja tema oli kahtlemata tehtud hariliku inimliku mudeli järgi, sest ta tervitas meid sõbralikult, ütles tere tulemast ja rääkis, et tema nimi on Nisse Grankvist, ilma et oleksime tarvitsenud seda temalt küsida. Aga seejärel sõnas ta midagi jahmatamapanevat.

,,Mine koju, Tjorven,” ütles ta majesteetlikule lapsele - kujutada ette, et ta seda söandas, ja kujutada ette, et ta oli niisuguse lapse isa! Aga parata polnud midagi.

,,Kes seda ütles?” küsis laps nõudlikult. ,,Kas ema ütles?”

,,Ei, mina ütlen,” vastas isa.

„Siis ma ei lähe,” sõnas laps. ,,Mul on vaja laeval vastas olla.”

Poemees pidi linnast saabunud kaupa vastu võtma, küllap polnud tal aega oma ninatarga tütrega maid jagama hakata, sest tüdruk säras edasi vihma käes, kuni meie korjasime kokku oma pudi-padi. Küllap me pakkusime just sel ajal haledat vaatepilti ja ta ei lasknud midagi silmist. Tundsin ta pilku seljal, kui hakkasime Tisleritalu poole vantsima.

Silmi oli seal rohkemgi kui paljalt Tjorveni omad. Kõigis majades külatänava veeres oli kardinate taga silmi, kes jälgisid meie vettinud karavani - vahest tegime ometigi sensatsiooni, nagu isa oli öelnud. Nägin, et ta muutus nüüd pisut mõtlikumaks. Ja just siis, kui me niiviisi vantsisime ja vihma kallas kõige hullemini, ütles Pelle:

,,Isa, kas sa seda tead, et Tisleritalus jookseb katus läbi?”

Isa tardus paigale keset veelompi.

,,Kes seda ütles?” küsis ta.

,,Södermani-vana,” kostis Pelle ja see kõlas nii, nagu kõneleks ta kellestki vanast tuttavast.

Isa püüdis säilitada muretut ilmet.

„Või et nii ütleb Södermani-vana - ei tea, kes see oivaline häda-krääksuja olla võiks. Ja mõistagi teab Södermani-vana seda kõige paremini - mõelda ainult, et siis müügiagent sellest sõnagi ei kõssanud!”

,,Kas tõesti?” küsisin mina. ,,Kas ta ei öelnud, et see on mõnus vana suvituskoht, iseäranis vihma ajal, sest siis on teil elutoas sihuke oma armas väike ujumisbassein?”

Isa heitis mulle pika pilgu ega vastanud midagi.

Siis olimegi kohal.

,,Tervist, Tisleritalu,” ütles isa. ,,Kas tohin esitleda Melkersonide perekonda - Melkerit ja tema vaeseid lapsukesi.”

Maja oli punane ning kahe korrusega ja teda nähes kadus igasugune kahtlus selles, et ta katus võiks mitte läbi sadada. Ent siiski meeldis ta mulle. Ta meeldis mulle esimesest pilgust peale. Isal seevastu tuli surmahirm - seda oli näha. Ma ei tea kedagi teist, kes nii kiiresti erinevate meeleolude võimusse satuks kui tema. Ta seisis liikumatult ja põrnitses pahuralt suvilat, mille ta endale ja oma lastele oli üürinud.

,,Mis sa veel ootad?” küsisin. ,,Ega siin midagi ei muutu.”

Siis võttis ta julguse kokku ja me läksime majja.” 

Translated by Thyra Dohrenburg

 

Ein Tag im Juni

Geh an einem Sommermorgen in Stockholm zum Kai am Strandväg hinunter und schau nach, ob dort ein kleiner weißer Schärendampfer mit dem Namen »Saltkrokan I« liegt. Wenn es so ist, dann ist es der richtige Dampfer, und man braucht nur an Bord zu gehen. Punkt zehn Uhr wird er zur Abfahrt läuten und rückwärts von der Pier ablegen; denn jetzt geht er hinaus auf seine gewohnte Fahrt, die bei den Inseln weit draußen endet, dort, wo das Meer beginnt. Die »Saltkrokan I« ist ein zielbewusster und energischer kleiner Dampfer; seit mehr als dreißig Jahren macht sie dreimal in der Woche diese Fahrt. Wahrscheinlich weiß sie nicht, dass sie Gewässer durchpflügt, denen nichts sonst auf dieser Erde gleicht. Über weite Fjorde und durch schmale Sunde, an Hunderten von grünen Inselchen und Tausenden von grauen Schären vorbei steuert sie unverdrossen vorwärts. Schnell geht es nicht, und die Sonne steht schon tief, wenn sie bei ihrer letzten Anlegestelle ankommt, der auf Saltkrokan, jener Insel, die ihr den Namen gab. Weiter hinaus braucht sie nicht zu fahren. Hinter Saltkrokan fängt das offene Meer an mit kahlen Felsinseln und nackten Klippen, wo niemand wohnt als die Eidergans und die Möwe und andere Meeresvögel.

Aber auf Saltkrokan wohnen Menschen. Nicht viele. Höchstens zwanzig. Das heißt: im Winter. Im Sommer kommen noch Sommergäste hinzu.

Genau so eine Familie von Sommergästen fuhr eines Tages im Juni auf der »Saltkrokan I« hinaus. Es war ein Vater mit seinen vier Kindern. Melcherson hießen sie, Stockholmer waren sie, keiner von ihnen war jemals auf Saltkrokan gewesen. Deshalb waren sie jetzt sehr erwartungsvoll, vor allem Melcher, der Papa.

»Saltkrokan«, sagte er. »Der Name gefällt mir. Deswegen habe ich auch dort gemietet.«

Malin, seine Neunzehnjährige, warf ihm einen Blick zu und schüttelte den Kopf. Oh, was für ein leichtsinniger Vater! Er wurde bald fünfzig, war aber impulsiv wie ein Kind und jungenhafter und unbekümmerter als seine eigenen Jungen. Jetzt stand er da, aufgeregt wie ein Kind am Heiligabend, und erwartete, dass alle sich über seinen Einfall, ein Sommerhaus auf Saltkrokan zu mieten, freuten.

»Das sieht dir ähnlich«, sagte Malin, »das sieht dir so richtig ähnlich, ein Sommerhaus auf einer Insel zu mieten, die du nie gesehen hast, nur weil du findest, dass der Name so gut klingt.«

»Ich dachte, alle Leute machten das so«, verteidigte sich Melcher, doch dann verstummte er und dachte nach. »Aber vielleicht muss man Schriftsteller und mehr oder weniger verrückt sein um so etwas zu tun? Nur ein Name - Saltkrokan, haha! Andere Leute fahren vielleicht vorher hin und gucken erst mal nach!«

»Einige tun das, ja! Nur du nicht!«

»Na ja, jetzt bin ich unterwegs«, sagte Melcher leichthin.

»Jetzt fahre ich hin und gucke.«

Und er schaute sich mit fröhlichen blauen Augen um. Er sah alles, was ihm so lieb war, dieses fahle Wasser, diese Inseln und Holme, diese grauen Schären aus ehrwürdigem schwedischen Urgestein, die Ufer mit ihren alten Häusern und Anlegern und Bootshäusern. Er hatte das Gefühl, er müsste die Hand ausstrecken und alles streicheln. Stattdessen fasste er Johann und Niklas ums Genick.

»Begreift ihr, dass es schön ist? Begreift ihr, wie glücklich ihr sein könnt, dass ihr den ganzen Sommer hier mittendrin wohnen dürft?« Johann und Niklas sagten, sie begriffen es. Pelle sagte, er begreife es auch.

»Na, aber warum jubelt ihr dann nicht?«, fragte Melcher. »Darf ich um ein bisschen Jubel bitten!«

»Wie macht man das?«, erkundigte sich Pelle. Er war erst sieben Jahre alt und konnte nicht auf Befehl jubeln.

»Man brüllt«, sagte Melcher und lachte ausgelassen. Dann versuchte er selbst ein wenig zu brüllen, und seine Kinder kicherten dankbar.

»Du hörst dich an wie eine Kuh«, sagte Johann, und Malin wandte ein:

»Ob wir nicht sicherheitshalber mit dem Brüllen warten, bis wir das Haus gesehen haben, das du gemietet hast?«

Das fand Melcher nicht.

»Das Haus ist wunderbar, hat der Makler gesagt. Und man sollte sich doch wohl darauf verlassen können, was die Leute einem sagen. So ein richtig gemütliches altes Sommerhaus, das hat er mir versichert.«

»Ach, wären wir doch bald da«, sagte Pelle. »Ich möchte dieses Sommerhaus jetzt sofort sehen.«

Melcher guckte auf seine Uhr.

»Noch eine Stunde, mein Junge. Bis dahin haben wir allesamt mächtigen Hunger. Und könnt ihr raten, was wir dann tun?«

»Essen«, schlug Niklas vor.

»Richtig. Wir setzen uns vors Haus in die Sonne und verspeisen das wunderbar gute kleine Mahl, das Malin für uns bereitet hat. Im grünen Gras, versteht ihr? Wir sitzen nur da und fühlen, dass Sommer ist!«

»Oh«, sagte Pelle, »jetzt brülle ich gleich.«

Doch dann beschloss er, etwas anderes zu unternehmen. Es sei noch eine Stunde bis zur Ankunft, hatte sein Vater gesagt, und es gab wohl auch auf diesem Dampfer noch allerlei zu tun. Das meiste hatte er bereits erledigt. Er war alle Treppen hinauf- und hinuntergeklettert und hatte in alle aufregenden Winkel und Ecken geguckt. Er hatte die Nase in die Steuermannskajüte gesteckt und war weggejagt worden. Er hatte einen kleinen Besuch im Ess-Salon gemacht und war weggejagt worden. Er hatte versucht zum Kapitän auf die Kommandobrücke zu kommen und war weggejagt worden. Er hatte von oben in den Maschinenraum geschaut und sich alle Räder und Pleuelstangen angesehen, die da stampften und sich drehten. Er hatte sich über die Reling gebeugt und in den gischtenden weißen Schaum gespuckt, den der Dampfer aufriss. Er hatte Brause getrunken und auf dem Achterdeck Zimtwecken gegessen. Er hatte kleine Brocken davon den hungrigen Möwen zugeworfen. Er hatte sich mit fast allen Menschen an Bord unterhalten. Er hatte ausprobiert, wie schnell er von vorn nach hinten rennen konnte, und er war jedes Mal der Schiffsbesatzung in den Weg gelaufen, wenn der Dampfer an einem Bootssteg anlegte und Frachtgüter und Gepäck ausgeladen wurden. Ja, er hatte alles getan, was ein siebenjähriger Junge an Bord eines Schärendampfers gewöhnlich tut.

Jetzt sah er sich nach etwas Neuem um, und da entdeckte er zwei Fahrgäste, die er bisher noch nicht bemerkt hatte. Ganz hinten auf dem Achterdeck saß ein alter Mann mit einem kleinen Mädchen. Und neben dem Mädchen auf der Bank stand ein Vogelbauer mit einem Raben darin. Einem lebendigen Raben. Das brachte Pelle in Bewegung. Er liebte nämlich alle Arten Tiere, alles, was lebendig war und sich bewegte, was unterm Firmament des Himmels flog oder kroch, alle Vögel und Fische und Vierfüßler. »Kleine liebe Tierlein«, nannte er sie alle miteinander, und dazu zählte er auch Frösche und Wespen, Heuschrecken und Käfer und anderes Gewürm.

Aber im Augenblick war da also ein Rabe, ein lebendiger Rabe!

Das kleine Mädchen lächelte ihn mit einem freundlichen zahnlosen Lächeln an, als er vor dem Käfig stehen blieb.

»Ist das dein Rabe?«, fragte er und steckte einen Zeigefinger zwischen die Gitterstäbe, um den Raben womöglich ein bisschen zu streicheln. Das hätte er lieber nicht tun sollen. Der Rabe hackte nach ihm und er zog die Hand schnell wieder zurück.

»Nimm dich vor Kalle Hüpfanland in Acht«, sagte das Mädchen. »Ja, es ist mein Rabe. Nicht wahr, Großvater?«

Der Alte neben ihr nickte.

»Sicher! Sicher ist es Stinas Rabe«, erklärte er Pelle.

»Jedenfalls, wenn sie bei mir auf Saltkrokan ist.«

»Ihr wohnt auf Saltkrokan?«, fragte Pelle begeistert. »Da wohne ich diesen Sommer auch. Ich meine, wir wohnen auf Saltkrokan, Papa und wir alle.«

Der Alte betrachtete ihn mit Interesse.

»Soso, sieh mal einer an. Dann seid ihr wohl die Leute, die das alte Schreinerhaus gemietet haben?«

Pelle nickte eifrig. »Ja, die sind wir. Ist es da schön?«

Der alte Mann legte den Kopf schief und sah aus, als ob er nachdächte. Dann brach er in ein komisches glucksendes Lachen aus.

»Sicher! Sicher ist es schön! Kommt bloß drauf an, was man mag.«

»Wieso?«, fragte Pelle.

Der Alte gluckste von Neuem.

»Ja, entweder mag man es, wenn's durchs Dach regnet, oder man mag es nicht.«

»Oder man mag es nicht«, echote das kleine Mädchen. »Ich mag es nicht

Pelle wurde ein wenig nachdenklich. Das musste er Papa erzählen. Doch nicht gerade jetzt. Jetzt musste er sich zuerst den Raben ansehen, das war unbedingt nötig. Stina zeigte ihn gern, das merkte man. Es machte bestimmt Spaß, wenn man einen Raben hatte, den sich die Leute ansehen wollten und am liebsten ein großer Junge wie er. Stina war zwar nur ein kleines Mädchen, höchstens fünf Jahre alt, aber um des Raben willen war Pelle bereit, sie für diesen Sommer, oder jedenfalls so lange, bis er etwas Besseres gefunden hatte, zu seiner Spielkameradin zu machen.

»Ich komm dich mal besuchen«, sagte er gnädig. »In welchem Haus wohnt ihr denn?«

»In einem roten«, sagte Stina, und das war ja immerhin ein Anhaltspunkt, viel mehr aber auch nicht.

»Du kannst fragen, wo der alte Söderman wohnt«, sagte ihr Großvater. »Das weiß nämlich jeder, verstehst du.«

Der Rabe krächzte heiser in seinem Käfig und schien unruhig zu sein. Pelle versuchte wieder, den Finger zu ihm hineinzustecken, und wieder hackte der Rabe nach ihm.

»Der ist klug, du«, sagte Stina. »Der Klügste in der ganzen Welt, sagt Großvater.«

Das hielt Pelle für Aufschneiderei. Schließlich konnten weder Stina noch ihr Großvater wissen, welcher Vogel der klügste in der ganzen Welt war.

»Mein Großvater hat einen Papagei«, sagte Pelle. »Und der kann sagen: >Zum Kuckuck mit dir!<«

»Was ist denn dabei«, sagte Stina. »Das kann mein Großvater auch.«

Da lachte Pelle schallend.

»Das sagt doch nicht mein Großvater. Das sagt der Papagei!«

Stina mochte es nicht, wenn man über sie lachte. Jetzt war sie beleidigt.

»Dann rede doch so, dass man es versteht«, sagte sie mürrisch. Sie wandte den Kopf ab und schaute unentwegt über die Reling. Mit diesem blöden Jungen da wollte sie nicht mehr sprechen.

»Na, dann tschüs«, sagte Pelle und ging weg, um sich nach seiner eigenen weitverstreuten Familie umzusehen. Er fand Johann und Niklas oben auf dem Oberdeck, und sobald er sie sah, wusste er, dass irgendetwas nicht stimmte. Die beiden wirkten so grimmig, dass Pelle ängstlich wurde. Hatte er etwas angestellt, weshalb er ein schlechtes Gewissen haben müsste?

»Was ist denn?«, fragte er besorgt.

»Guck mal da«, sagte Niklas und zeigte mit dem Daumen. Und nun sah Pelle es. Ein Stück entfernt stand Malin, an die Reling gelehnt, und neben ihr ein lang aufgeschossener junger Mann in hellblauem Sporthemd. Sie redeten und lachten, und der im Sporthemd sah Malin an, ihre Malin, als hätte er ganz plötzlich einen hübschen kleinen Goldklumpen gefunden, dort, wo er ihn am wenigsten erwartet hatte.

»Es ist also mal wieder so weit«, sagte Niklas. »Ich dachte, es würde besser werden, wenn wir aus der Stadt wegkämen.«

Johann schüttelte den Kopf.

»Bild dir das doch nicht ein! Du kannst Malin auf einer kleinen Felsinsel mitten in der Ostsee absetzen, und innerhalb von fünf Minuten kommt ein Junge angeschwommen und muss unbedingt ausgerechnet auf diesen Felsen rauf.«

Niklas starrte den im Sporthemd böse an.

»Es ist nicht zu glauben, dass man seine eigene Schwester nicht für sich allein haben kann! Man müsste so ein Schild neben ihr aufstellen: >Ankern verboten<.«

Dann guckte er Johann an und die beiden lachten leise. Sie protestierten ja nicht richtig im Ernst, wenn einer anfing, Malin den Hof zu machen, und das geschah, wie Johann behauptete, etwa alle Viertelstunde einmal. Nicht ganz ernst - und trotzdem war eine kleine, geheime Angst in ihnen: Wenn Malin sich nun eines schönen Tages so verliebte, dass es mit Verlobung und Heirat und so weiter endete?

»Wie sollen wir ohne Malin fertig werden?«, sagte Pelle immer, und so dachten und fühlten sie alle. Denn Malin war Anker und Stütze der Familie. Nachdem ihre Mutter gestorben war, als Pelle geboren wurde, war sie allen Melchersonschen Jungen wie eine Mama geworden, einschließlich Melcher. In den ersten Jahren eine zarte und kindliche und ziemlich unglückliche kleine Mama, aber ganz allmählich immer besser imstande, »Nasen zu putzen und zu waschen und zu schimpfen und Zimtwecken zu backen« - so beschrieb sie selbst, was sie machte.

»Du schimpfst aber nur, wenn es wirklich nötig ist«, versicherte Pelle immer. »Meistens bist du sanft und lieb wie ein Kaninchen.«

Früher konnte Pelle nie begreifen, weshalb Johann und Niklas Malins Verehrer ablehnten. Er war ganz sicher und überzeugt, dass Malin bis in alle Ewigkeit der Familie Melcherson gehörte, und wenn noch so viele Sporthemden sie umkreisten. Malin selbst war es, die, ohne sich dessen bewusst zu sein, seiner Sicherheit ein Ende machte. Und es passierte an einem Abend, als Pelle in seinem Bett lag und einzuschlafen versuchte. Es gelang ihm nicht, denn Malin sang im Badezimmer nebenan aus voller Kehle. Sie sang ein Lied, das Pelle nie zuvor gehört hatte, und einige Worte aus dem Lied trafen ihn dort in seinem Bett wie ein Keulenschlag.

»Kaum war sie mit der Schule fertig, hielt sie Hochzeit und bekam ein Kind«, sang Malin, ohne zu ahnen, was sie da anrichtete.

»Kaum war sie mit der Schule fertig ...« Aber das war ja genau das, was Malin getan hatte! Und natürlich brauchte man dann, dann nur auf den Rest zu warten. Pelle in seinem Bett fing an zu schwitzen! Jetzt wurde ihm klar, wie es kommen musste! Dass er das bis jetzt noch nicht begriffen hatte! Malin würde heiraten und verschwinden; sie würden einsam zurückbleiben und niemanden haben als Frau Nilsson, die täglich vier Stunden kam und dann wegging.

Das war ein unerträglicher Gedanke, und Pelle rannte verzweifelt zu seinem Vater.

»Papa, wann heiratet Malin und kriegt Kinder?«, fragte er mit zitternder Stimme.

Melcher hob erstaunt die Augenbrauen. Er hatte nichts davon gehört, dass Malin derlei Pläne hätte, und er verstand nicht, dass es für Pelle eine Frage auf Leben und Tod war.

»Wann wird das sein?«, fragte Pelle eindringlich.

»Über den Tag und die Stunde wissen wir nichts«, antwortete Melcher. »Darüber brauchst du dir nicht den Kopf zu zerbrechen, mein Kleiner.«

Aber seitdem hatte Pelle sich den Kopf darüber zerbrochen, nicht jeden Augenblick, nicht mal jeden Tag, aber in regelmäßigen Abständen, wenn ein besonderer Anlass war. Wie zum Beispiel jetzt eben. Pelle starrte zu Malin und dem Sporthemd hinüber. Sie schienen sich zum Glück gerade voneinander verabschieden zu wollen, denn das Sporthemd wollte offenbar an der nächsten Anlegestelle aussteigen. »Auf Wiedersehen, Krister!«, rief Malin, und das Sporthemd rief zurück:

»Ich komm mal mit dem Motorboot vorbei und schau, ob ich dich finde.«

»Das solltest du lieber bleiben lassen, finde ich«, murmelte Pelle böse. Und er beschloss, Papa zu bitten, er sollte so ein Schild aufstellen, von dem Niklas gesprochen hatte. »Ankern verboten« sollte auf dem Bootssteg des Schreinerhauses stehen, dafür wollte Pelle sorgen.

Es wäre sicher leichter gewesen, Malin für sich allein zu haben, wenn sie nicht so hübsch wäre, das war Pelle klar. Er hatte zwar nie so genau hingeguckt, aber er wusste, dass sie hübsch war. Das sagten alle Leute. Sie fanden es schön, wenn jemand blondes Haar und grüne Augen hatte, so wie Malin. Das fand der mit dem Sporthemd sicher auch.

»Was war denn das für ein Ekel?«, fragte Johann, als Malin zu ihnen herüberkam.

Malin lachte.

»Gar kein Ekel. Einer, den ich auf Bosses Abiturfest kennengelernt hab. Wirklich nett.«

»Ein Quadratekel«, sagte Johann beharrlich. »Vor dem nimm dich lieber in Acht, schreib dir das in dein Tagebuch.«

Malin war nicht umsonst die Tochter eines Schriftstellers. Sie schrieb ebenfalls, aber nur in ihr geheimes Tagebuch. Hier schrieb sie die Gedanken und Träume ihres Herzens auf und außerdem alle Streiche der Melcherson-Jungen, auch Melchers. Sie pflegte ihnen damit zu drohen:

»Wartet nur, bis ich mein geheimes Tagebuch drucken lasse. Dann werdet ihr so bloßgestellt, dass ihr splitternackt dasteht.«

»Haha, dann bist du wohl selber am schlimmsten bloßgestellt«, versicherte Johann ihr. »Hoffentlich führst du alle deine Scheiche genau der Reihe nach auf.«

»Leg dir eine Liste an, damit du in der Eile keinen überspringst«, schlug Niklas vor. »Per-Olaf XIV., Karl Karlsson XV., Lennart XVII. und Åke XVIII. Das gibt allmählich eine ganz hübsche Regentenreihe, wenn du so weitermachst.«

Und in diesem Augenblick waren Johann und Niklas überzeugt, dass der im Sporthemd Krister XIX. werden würde.

»Ich möchte zu gern wissen, wie sie den in ihrem Tagebuch beschreibt«, sagte Niklas.

»Quadratekel mit kurz geschorenem Haar und eingebildeter Miene«, schlug Johann vor. »Im Übrigen schlaksig und unangenehm.«

»Ja, das red dir nur ein, dass Malin so über den denkt!«, sagte Niklas.

Malin schrieb kein Wort über Krister XIX. in ihr Tagebuch. Er sprang an seiner Anlegestelle ab, ohne auch nur eine Spur in ihrem Gemüt zu hinterlassen. Und keine Viertelstunde später hatte Malin eine Begegnung, die sie viel stärker erschütterte und über der sie alles andere vergaß. Das war, als der Dampfer auf die nächste Anlegestelle zusteuerte und sie Saltkrokan zum ersten Mal sah. Über diese Begegnung schrieb sie in ihr Tagebuch:

Malin, Malin, wo bist du so lange gewesen? Diese Insel hat hier gelegen und auf dich gewartet, ruhig und still hat sie hier draußen am Rande des Meeres gelegen mit ihren rührenden kleinen Bootshäusern, ihrer alten Dorfstraße, ihren alten Bootsstegen und Fischerbooten und mit all ihrer herzzerreißenden Schönheit, und du hast es nicht einmal gewusst. Ist das nicht furchtbar? Ich möchte wissen, was Gott sich gedacht hat, als er diese Insel machte. Ich will es ein bisschen gemischt haben, hat er sicher gedacht. Karg soll es sein, raue, graue Felsen möchte ich haben. Lieblich soll es sein, grüne Bäume, Eichen und Birken, blühende Wiesen und blühende Sträucher, oh doch, denn ich möchte, dass die ganze Insel von rosa Heckenrosen und duftendem Weißdorn überquillt an jenem fernen Junitag in tausend Millionen Jahren, wenn Malin Melcherson dorthin kommt. Ja, lieber Johann und lieber Niklas, ich weiß, was ihr denkt, falls ihr hier schnüffelt, aber das lasst gefälligst sein! Ist es erlaubt, so eingebildet zu sein? Nein, ich bin nicht eingebildet, ich freu mich nur, seht ihr, weil der Herrgott auf den Gedanken kam, Saltkrokan so zu machen und nicht anders, und weil er dann auf die Idee kam, es wie ein Juwel weit draußen am Rand des Meeres hinzulegen, wo es in Frieden gelassen wurde und ungefähr so bleiben durfte, wie er es sich gedacht hatte, und weil ich hierher kommen durfte.

Melcher hatte gesagt: »Ihr sollt mal sehen, das ganze Dorf ist unten auf dem Anleger, um uns zu begucken. Wir sind bestimmt eine Sensation.«

Ganz so wurde es doch nicht. Es goss in Strömen, als der Dampfer anlegte, und auf dem Steg standen ein einziger kleiner Mensch und ein Hund. Der Mensch war weiblichen Geschlechts und etwa sieben Jahre alt. Sie stand ganz still, wie aus dem Bootssteg herausgewachsen, der Regen strömte auf sie nieder, aber sie rührte sich nicht. Man könnte meinen, Gott habe sie zugleich mit der Insel geschaffen, dachte Malin, und sie dahin gestellt, als Herrscherin und Hüterin der Insel bis in alle Ewigkeit.

So klein habe ich mich noch nie gefühlt, schrieb Malin ins Tagebuch, wie in dem Augenblick, als ich vor den Augen dieses Kindes in strömendem Regen und bepackt mit Krempel über die Gangway gehen musste. Sie hatte einen Blick, der gleichsam alles sah. Ich dachte, das da muss Saltkrokan selbst sein, und wenn dieses Kind uns nicht akzeptiert, dann werden wir nie akzeptiert hier auf der Insel. Darum sagte ich so einschmeichelnd, wie man mit kleinen Kindern spricht: »Wie heißt du?«

»Tjorven«, sagte sie. Allein so etwas! Kann man wirklich Tjorven heißen und so majestätisch aussehen?

»Und dein Hund?«, fragte ich.

Da sah sie mir fest in die Augen und fragte ruhig: »Willst du wissen, ob es mein Hund ist, oder willst du wissen, wie er heißt?«

»Alles beides«, antwortete ich.

»Es ist mein Hund und er heißt Bootsmann«, sagte sie, und es war, als ob eine Königin sich herabließe, ihr Lieblingstier vorzustellen. Was für ein Tier übrigens! Es war ein Bernhardiner, der größte, den ich je in meinem Leben gesehen habe. Er war ebenso majestätisch wie sein Frauchen, und ich fing an zu glauben, alle Lebewesen auf dieser Insel seien von der gleichen Art und uns armen Tröpfen aus der Stadt himmelhoch überlegen. Aber da kam eine freundliche Seele angedampft, es war, wie sich herausstellte, der Kaufmann der Insel, und er war offenbar nach gewöhnlichem menschlichen Maß gemacht, denn er begrüßte uns sehr freundlich und hieß uns auf Saltkrokan willkommen und teilte uns mit, er heiße Nisse Grankvist, ohne dass wir zu fragen brauchten. Aber dann sagte er etwas Erstaunliches.

»Geh nach Hause, Tjorven«, sagte er zu dem majestätischen Kind. Unfassbar, dass er sich traute, und ebenso unfassbar, dass er Vater von so einem Kind war! Es nützte jedoch nicht viel. »Wer hat das gesagt?«, fragte das Kind streng. »Hat Mama das gesagt?«

»Nein, ich sag es«, antwortete ihr Vater.

»Dann tu ich es nicht«, sagte das Mädchen. »Denn jetzt muss ich den Dampfer in Empfang nehmen.«

Und der Kaufmann sollte Waren aus der Stadt entgegennehmen und hatte wohl keine Zeit, sich mit seiner aufmüpfigen Tochter abzugeben, denn die stand noch immer dort im Regen, während wir all unser Sack und Pack zusammensammelten. Wir waren sicherlich in diesem Augenblick ein jämmerlicher Anblick, und Tjorven entging nichts. Ich spürte ihre Augen im Rücken, als wir lostrotteten zum Schreinerhaus.

Und es gab hier noch mehr Augen als die von Tjorven. Hinter den Gardinen an den Fenstern in allen Häusern an der Dorfstraße gab es überall Augen, die unserer durchweichten Karawane folgten - vielleicht waren wir dennoch eine Sensation, wie Papa gesagt hatte. Er begann etwas bedenklich dreinzuschauen, stellte ich fest. Und wie wir so dahingingen und der Regen am allerheftigsten niederrauschte, fragte Pelle: »Papa, weißt du, dass es im Schreinerhaus durchs Dach regnet?«

Da blieb Papa mitten in einer Regenpfütze stehen.

»Wer sagt das?«, fragte er.

»Der alte Söderman«, sagte Pelle, und es hörte sich an, als redete er von einem alten Bekannten.

Papa versuchte so auszusehen, als wäre ihm das ganz egal. »Soso, das sagt der alte Söderman oder wie dieser vortreffliche Unglücksrabe auch heißen mag. Und der alte Söderman weiß das natürlich - stell dir vor, davon hat der Makler neulich kein Wort gesagt!«

»Wirklich nicht?«, sagte ich. »Hat er nicht gesagt, es wäre ein behagliches altes Sommerhaus, vor allem bei Regen, weil man dann nämlich so einen wonnigen kleinen Swimmingpool in der großen Stube hat?«

Papa warf mir einen langen Blick zu und gab keine Antwort.

Und dann waren wir da.

»Guten Tag, Schreinerhaus«, sagte Papa. »Darf ich die Familie Melcherson vorstellen: Melcher und seine armen Kinderlein.«

Es war ein rotes Haus mit einem Oberstock, und als man es sah, zweifelte man nicht daran, dass es hier durchs Dach regnete. Mir gefiel es aber trotzdem. Mir gefiel es vom ersten Augenblick an. Papa dagegen hatte jetzt die Angst gepackt, das merkte man - ich kenne niemanden, dessen Stimmung so schnell umschlagen kann. Er blieb stehen und starrte missmutig das Ferienhaus an, das er für sich und seine Kinder gemietet hatte.

»Worauf wartest du?«, fragte ich. »Es wird nicht anders.«

Darauf nahm er allen Mut zusammen und wir gingen hinein.

 

©Hamburg: Friedrich Oetinger 2007 (Erstausgabe 1965), S. 7-22

Sáltkråkán suolu mánát
Translated by Inghilda Tapio

 

Ovtta geassebeaivvi

Mana soames geasseiđida Stockholmma Strandvägena kájái geahččat lea go das vilges nuorrefanas namain “Saltkråkan 1”. Jus, de lea dat njuolga fanas ja ii leat eanet go njuiket fatnasii. Juste diibmu logis njurggáda dat vuolgimis, ja guođđá kájá, ja vuolgá iežas dábálaš mátkái, man loahpaha áhpeguji fávleleamos sulluin. Saltkråkan 1 lea ealljáris fanas mii diehtá ulbmilis, mátki lea dat vuodján eanet go golbmalot´ jagi, ja golmma geardde vahkus, ama ii niegat ge ahte suilu čáhcegeainnuid mat eai oba gávdno ge eare sajis máilmmis. Badjel govdes čolmmiid ja čađa baskes nuriid, meaddel ollut ruoná sulluid ja duhát geađge sulložiid suilu dat váibbatgeahtte, ii mana jođanit, ja beaivi lea niedjame go dat olle maŋemuš kájái, mii lea Saltkråkan, man maŋis lea ožžon namas. Dobbelii dat ii mana. Go dobbelis lea rabas mearra ja guorba ránes sullot, gos dušše hávda, skávhli ja eará čáhceloddi orru.

Muhto Saltkråkanis orrot olbmot. Eai nu gallis. Soitet nuppelohkkái. Goit dálviidáigge. Geasset gal bohtet dohko geasseguossit.

Ovtta geassebeaivvi diibmá leige diekkar geasse guossebearaš Saltkråkan 1 fárus. Áhčči njelljiin mánáin, goargguin Melkerson, Stockholbmalaččat, ii oktage sis lean leamaš Saltkråkánis ovdal. Danne ledje sii dál hirbmat vuordámušain, Melker, áhčči, eamemuš.

“Saltkråkan”son dajai. ”Liikon dien nammii. Danin láigudin dieppe.”

Su ovccinupp´loh´jáhkkásaš Málin, geahčai sutnje ja šluvggii oaivvis, o, go nie mielahin áhčči lea! Gii hede lea vihttalogi, muhto ealljár dego mánná, dego bártnáš ja eanet šurutgeahtte go iežas bártnážat. Dies dál čuččodii, dego ealljáris mánná juovlaruohtaeahkeda, ja vuorddašii buohkain illudeamiid su fuomášupmai ahte láigudit geassebartta Saltkråkanis.

“Diekkar leat ge” Malin logai.” Juste nie barggat ge, manat láigudit geassebartta sullos man birra it dieđe jur maidege, dan dihte dušše go namma orru vuogas.

“Mun jáhkken buot olbmuid dahkat nie”, bealuštii Melker iežas, muhto jaskodii jurddahit.” Ama ferte leahkit girječálli dahje eanet unnit iešlágánin gii dieinna mállin bargá? Dušše namma. ... Saltkråkan, haha! Earát gal várra mannet galledit álggos.”

“Muhtimat gal! Muhto it don!”

“Nu fal, dál lean goit mátkis” Melker logai gehpesmileain. ”Dál manan gallet!”

Ja son geahčai birra buriin mielain. Oinnii buot maid ráhkistii, guvges alit čáziid, ollut sulluid, albma ruoŧelaš ránes lássáiguin, gáttiin boares viesut, káját ja fanasnávsttut... son dovddai iežas háledit geiget gieđas ja njávkkastit buot. Dan sadjái dohppestii son Juhána ja Niklása čeabehiid birra.

“Ama lea fiinnis dáppe? Ipmirdeahppo ahte doai beassabeahtti orrut dáppe olles geasi?”

Juhán ja Niklás logaiga ipmirdit, Pelle nai logai iežas ipmirdit.

“Na, manne dii ehpet illut de, Melker logai.” Veahášge illudivččiidet!”

“Meinna málliin”, Pelle árvalii. Son lei čiežajahkkásaš iige máhttán illudit gohčumiinna.

“Muhkumiinna”, Melker logai ja bohkosii ilgadit. De geahččalii ieš mugádit ja su mánát himihedje giitevaččat.

“Bidjet dego gussa” Juhán logai ja Málin jotkii:

“Eat go mii sihhkarvuođa dihte vuordde muhkumiinna, dassážii go leat oaidnán viesu?”

Diesa ii Melker liikon.

“Viessu, lea áibbas buorre, nu logai áirras. Olmmoš ferte jáhkkit nuppi olbmui. Son duođastii vel. Lea dakkar albma vuogas boares geassebarta.

“Vuoi, go ollelivččiimet ge”, Pelle logai. ”Hálidivččen dál oaidnit dien geasse bartta.”

Melker geahčai diibmosii.

“Diimmu geažis, reaŋggažan! Várra mii dassážii gal leatge buohkat measta nelgon juo, ja árvidehpet maid mii de dahkat”?

“Borrat”, Niklás árvalii.

“Juste fal. Mii čohkkedit vieso gurrii beaivvádahkii boradit niesti maid Malin lea ráhkadan. Rássegieddái, ama nu ... dušše čohkkádit das ja návddašit geasi.

Pelle logai, ”vuoi”! Hede mun mugádan.”

Muhto mearridii de dahkat juoidá eará. Diimmu vel vuordit lei áhčči dadjan, ja ain gávdnuje dahkamušat fatnasis. Eanas mohkit ledje juo oahppásat. Son lei gorgŋon buot ráhppáin ja guovlalan buot gelddolaš nurkkiin ja mohkiin. Lei coggalan njunis vuodji látnjii ja gevrijuvvon olggos doppe. Lei fitnálan mohki biebmolanjas ja doppe maid gevrijuvvon olggos. Son lei viggan kapteinna stivrenossodahkii muhto ii luiton sisa. Son lei čužžon ja geahččan vulos mášiidnalatnjii gos buot skruvát ja veivvat derpe ja johte birrat birra. Son lei giŋgodan fanasruovddas ja čolgan dan vilges boršu soarpečáhcái maid fanas ráhkadii. Lei juhkan juhkosa ja bullaid borran fatnasa bajitgearddis. Son lei bálkon bullabihtáid nealge skávlliide. Son lei hupman measta juohke ovttain fatnasis. Lei geahččalan man jođanit sáhttá viehkat fatnasa njunnegeažis maŋŋegeahčái ja lei álot bargiide ovddas go fanas ain ollii soames kájái ja go sii galge loktet gálvvuid gáddái. Juoa, son lei dahkan buot maid juo čieža jahkkásaš bárdni dábálaččaid sáhttá dahkkát suologierdo fatnasis. Dál son lei ohcáme juoidá ođđasa, ja áicái ge olbmuid geaid son ii lean oba fuobmán ge ovdal. Fatnasa njunnegeažis čohkkádii olmmái geas lei nieiddaš bálddas. Nieiddaža guoras lei beaŋkka man nalde lei garjá ruovde loddebeasi siste. Ealli garjá! Diet bijai Pelle johtuii. Danne go son liikui buot elliide, buot mat lihkadedje, girde dahje behke almmi vuolabealde, lottit, guolit ja njealljejuolggagat. ”Vuogas eallit” gohčodii son daid, ja meidnii maid rihcecuoppuid ja vieksáid, rássečuoikkaid ja ruovdegoppaid ja eará divrrážiid.

Muhto juste dál lei dies diet garjá, áibbas ealli garja!

Nieiddaš modjestii ustitlaš bánehis mojiin sutnje go son bisánii dan loddebeasi gurrii.

“Du go lea garjá”, son jearralii ja coggalii suorpmas loddebeasi ruovderágu gaskii guoskahandihte garjjá. Man ii livččii galgat. Garjá čuolestii ja hede son gal geassilii eret gieđas.

“Várut ”Gáddenjuikun-Gállás”, nieiddaš logai. “Juoa, mu lea garjá ... ama lea addjá?”

Olmmái su guoras nivkalii.

“Dieđusge!, Stiinná garjá”, čilgii son Pellii.” Dalle goit go son lea mu luhtte Saltkråkanis.”

“Orrubeahtti go Saltkråkanis”, Pelle ilošmuvai. ”Mun nai galggan dán geasi. Mun meidnen mii áhččiineamet galgat orrut Saltkråkanis.”

Olmmái geahčai innogasat sutnje.

“Nu go, juomisnu. Dii han lehpet ge láigon boares snihkkár-stobu?”

Pelle nivkalii.

“Juoa, mii dat leat. Leago buorre viessu?”

Olmmái geahčai állooivviid, orui jurddaheme. De bistii imáslašlágán bohkosiid.

“Juo! Juoa gal dat lea buorre.

“Movt nu”, Pelle jearai.

Olmmái bohkosii fas.

“Go dáhkki ii arvin jeage čázi dasa sáhttá liikot dahje ii.”

“Dahje ii liikot”, dajai nieiddaš dego skájanaš. ”Mun in goit daga dan.”

Pelle jurdilii. Dien son ferte áhččái muitalit. Muhto ii juste dál. Go dál son ferte geahččat garjjá, mii lea áibbas dárbbaslaš. Ja diet Stiinná, geahččalii vissa viissástallat. Ama anin somán go sus lei garjá man olbmot hálidedje oaidnit, ja go son vel son gii lea juo stuora bárdni. Diet Stiinna lei unna nieida-čivggaš, viđejahkkásaš, muhto garjjá dihte sáhttá Pelle váldit su stoahkanguoibmin geasi badjel dahje dassážii go gávdná buoret olbmá.

“Sáhtán boahtit guossái soames beaivvi! Dajai son duođas. ”Guđe dálus orrubeatti”?

“Rukses,” Stiiná dajai, buorre diehtu muhto ii dainna viison.

“Jeara mis gos Södermanni orru” su áddjá logai, ”oaččot diehtit, dan goit dihtet buot olbmot.”

Gárjá rágui sieđđalis jienain ja orui mášohin. Pelle geahččalii fas coggalit suorpmas loddebeassái ja cukkohalai fas gárjái.

“Diet lea viissis”, Stiinná logai. ”Máilmmi viissis, lohkká áddjá.”

Pelle mielas son hirbmidii. Eabá goabbáge sáhte diehtit ii Stiinná iige su áddjá mii máilmmi viisámuš loddi lea.

“Mu áhkus lea pápegoja,” Pelle dajai.” Mii máhttá dadjat´mana juo doppeliidda´!”

“Mii ipmášiid dat lea,” Stiinná logai. ”Dien gal máhttá mu nai áhkku.”

Pelle bistii bohkosiid.

“Ii dat leat áhkku gii dadjá nie. Dat lea papegoja!”

Stiinná ii liikon go su atne boagustussan. Son eddui.

“Fertet dadjat dakkar málliin, vai dan ipmirda”, dajai son suhtus. Ja jorgalii oaivvis nuppos ja geahčai dušše fanasruovdda badjel, iige son hálidan šat hupmat dieinna bieđđu bártniin.

“Hei dasto, Pelle logai ja vulggii ohcat iežas iešguđetguvlui bieđganan bearaša. Son gávnnai Juhána ja Niklása bajimusas, go áicái sudno, de son diđii juoga lei boastut. Oruiga heajos mielas ja Pelle šurragođii-son go lea dahkan juoidáid mii berrešii čuohčat oamedovdui.

“Mii ieal”, jearai son mášoheamiid.

“Gea do” Niklás logai ja cuigii belggiin. Ja Pelle oinnii. Dobbelasas ruovdda vuostá mieiggai Málin ja su guoras čuvgesalit ullobáiddat guhkes nuorra olmmái. Soai boagusteigga humadettin, ja alit ullo-báiddat geahčai Málinii, sin Málinii, dego livččii fáhkkestaga gávdnan golli báikkis gos ii lean vuordime ge dan.

“Diet go vel galggai,” Niklás logai. Jáhkken buot šaddat buorebun go gávppoga guđiimet.”

Juhán šluvgilii oaivvis.

“Dien go jáhkket! Oaččolit doalvut Málina suolui gasku Nuortaábi, ja hede livččii soamis boahtime vuoji gii áiggošii juste dan seamme suolui.”

Niklás gávkkai ullobáiddahassii.

“Jurddaš, ii oappás ge oaččo ráfis atnit! Galggalii cegget dekkar galbba su gurrii ...`Gildon bissáneapmi`!”

Son geahččestii Juhánii ja boagusteigga. Eaba soai duođas vuostehagostallan jus soamis irgalii Málinii, vaikko dat dáhpáhuvai oktii goartilis, Juhána mielas. Ii jur duođas, vaikko gávdnui ge veaháš mášohisvuođadovdu jurddaš jus Málin soames beaivvi ráhkástuvalii dan mađe ahte gihládivččii ja de vel loahpas náitalivččii!

“Movt mii birgešeimmet Málina haga”, Pelle lávii dadjat ja dien sii buohkat dovde ja jurddašedje. Danne go Málin lei bearraša dorvu ja duvdda. Eatni jápmima maŋŋel, go Pelle riegádii, lei Málin leamaš dego eadnin Melkersonne bártnážiidda, nu maid Melkerii. Vuostaš jagiid unni ja mánnálaš ja dego lihkohis eadneriehpu muhto dađistaga stáđismuvai oahpai snissut ja bealkit ja bassat ja láibbastit vel bullaid`- nu son ieš goit lea čilgen buot bargguidis.

“Muhto don bealkkát dušše dalle go lea dárbu”! Pelle duođastii dan álot.” “Leat eanemus linis, buorre ja siivo dego gániidna.”

Ovdal ii lean Pelle ipmirdan manne Juhán ja Niklás eaba liikon Málina irggiide. Son lei leamaš nu vissis ja oadjebas dainna ahte Málin lea okta gii agebeaivái boahtá gullot Melkerssonne bearrašii, vaikko man ollu ullobáiddahat girbmidivčče su birra. Malin lei ieš diehtemeahttumiid loahpahan Pelle oadjebasvuođa. Mii dáhpáhuvai go son oktii vealládii seanggastis nahkariid bivddidettin. Mat eai boahtán, go basadanlanjas gulai son Malina lávllu. Pelle ii lean dan gullan ovdal, ja moadde sáni das deive su ratti dego livččii časkon.

“Studeantta easka váldán, náitalan ja mánnen...” lávllui Málin dieđitgeahtta bohtosiin.

“Studeantta easka váldán ”... dien, lea Málin dahkan! Ja de ... de ii lean eanet go vuordit loahpaid! Das vealludettin bivaštuvvagođii Pelle. Son ipmirdii movt šáttá geavvat, dien ii lean ovdal ipmirdan! Málin boahtá náitalit ja de jávkat, sii bázále iehčaneaset Nilssonne áhkuin gii dušše livččii njeallje diimmu beaivái sin luhtte.

Surgadis jurdda diet ja Pelle viehkalii dorvvuhisvuođainnis áhčis lusa.

“Áhčči, goas Malin náitala ja goas mánne” jearai son doarggisteadji jienain.

Melker loktii čalbmegulmmiidis. Gii ii lean gullan Málinis diekkar áigumušaid, ja iige ipmirdan dan ahte Pelle jearai dien balus dihte.

“Goas son náitala” Pelle nággii.

“Dien beaivái ja dien boddui eai leat mis dieđut”, logai Melker.” Ja dien birra it dárbbat don jurddahit, reaŋggažan.

Muhto Pelle lei šurran dan rájis juo, ii juohke bottu, ii juohke beaivvi ge, muhto duollet dálle ain, go gávdnui ággá dasa. Dego mat juste dál. Pelle gáivvai Málina ja ullobáiddaha guvlui. Lihkus oruiga hivasdahttaleame. Ama ullobáiddat galggai báhcit boahtte stáffui.

“Mana dearvan Krister” huikkihii Málin ja ullobáiddat fas:

“Boađán soames beaivvi mutorfatnasiin oaidnit de gávnnan go du dalle.”

“Mu mielas it galgga dan dahkat”, mulljárdii Pelle suhtus. Son mearridii sihtat áhčis cegget dakkar galbba Snihkkárviesu stáffui dego ´Gildon bisaneapme´ dakkara man birra Niklás lei hupman, dan galggai Pelle ordnet.

Livččii álkkit leamaš Málina oažžut ráfis atnit, jus ii livččii leamaš nu fiinnis, Pelle ipmirdii dan. Ii dan ahte livččii dárkilit geahččan su, muhto diđii ahte lea fávru. Buot olbmot lohke dan, sii atne fiidnán čuvges vuovttaid ja ruoná čalmmiid, dego Málinis juo ledje. Dasa gal várra ullobáiddat nai liikui.

“Mii romahiid dus diet gis lei, Juhán jearai go Málin bođii sin lusa.

Málin boagustii.

“Ii mihkege romáhiid. Okta gean deiven Bosse studeantta feastas. Vuogas olmmái.”

“Eareliiggánis romát”, Juhán garradii. ”Galggat fal váruhit, čále beaivegirjásat dan.”

Ii lean dušši dihte Malin girječálli nieida. Son maid čálii, muhto iežas suollemaš beaivegirjái. Dasa son čálii iežas váimmu jurdagiid ja nieguid ja de vel maid buot Melkersonne bártnážiid bahás daguid, Melkera maid. Son lávii uhkidit sin dáinna:

“Vuordibehtet go deaddilahtan beaivegirjján. De goit bohtet buot din dagut oidnosii, čuoma rádjái.”

“Haha alddat dagut hál goit bohtet oidnosii! Juhán várrii.” Ama merket dárkilit gean ain du šejkiin leat deaivan?”

“Daga registera, vai it fuomášgeahtte vajalduhte ovttage, Niklás árvalii! “Per XIV Olof, Karl XV Karlsson, Lennart XVII och Åke XVIII. Šattálii buorrin hálddahusvuorrun, jus beasat joatkit.”

Sihke Niklás ja Juhán leigga dál oba vissásat dasa ahte ullobáiddahas šattalii Krister XIX.

“Hálidivččen diehtit, movt son govvida su, iežas beaivegirjái” Niklás logai.

“Earenoamáš romát iešbuorre ja ráhkijuvvon oaivvat” Juhán árvalii. ”Dábálaš heabehis šliedda.”

“Dien go jáhkát Málina oaidnun leahkit”, Niklás logai.

Málin ii čállán sánige Krister XIX, as beaivegirjásii. Son han njuikii eret fatnasis iežas stáffus iige guođđán maidege su sivvui. Ja dušše goartila maŋŋel lei Málinis miha árvoseappot deivvadeapme mii vajalduhttihahtii buot earaid. Dat lei go fanas suolggai boahttevaš stáffu guvlui ja go vuostaš geardde oinnii Saltkråkana. Deaivvadeami čálii beaiveirjái:

Málin, Málin gos leat jávkan ná guhká? Dát suolu lea dás vuorddašan du, jaskadit ja ráfálaččat lea dat leabbádan dás áhperavddas, buvrriidisguin, boares gilleluottainnis, stáffuiguin ja bivdofatnasiiguin ja buot iežas čábbodagainnis, ja don it leat diehtán dan, iigo leat gáfat? Maid son ipmil jurdilii, go son luovai dán suolu? `Hálidan seaguhusa´. Vissa jurdilii. ”Galgá guorbbas, ránes roaves bávttit galget. Vuogas ferte leahkit ja ruonis, oalgemuorat ja soagit, lieđđegiettit ja lieđđebohtu, hálidan oba suolu govdut uvgesrukses ruvssuiguin ja eatnat vilges liđiiguin dan beaivvi go Málin Melkerson boahtá dohko, miljuvnnaid jagiid geažis. Na ráhkis Juhán ja Niklás, dieđán dudno jurdagiid, jus suoli logalivččiida dán, alli daga dan: Leago diet jahkihahtti? Na jáhkitgeahtte illudan, iprmideahppi go ahte Ipmil luovai Saltkråkana juste dákkarin, iige earelágánin, ja go son de vel fuobmái bidjat dan leabbát dego šiellan ábi olggumuš ravdiii, gos beassá ráfis leabbát ja leahkit movt lea ja sullii nu movt lea jurddašan ja go mun lean bessan boahtit deike.

Melker lei dadjan:

“Galgabehtet oaidnit ahte buohkat leat kaja nalde vuordimin min. Mii gal boahtit hirpmásduhttit sin.”

Juste nu dat ii šaddan. Arvvii lossadit go fanas gáddii, ja kajas čuoččui dušše okta unna olbmoš ja beana. Lei nieidamánná ja sullii čieža jahkkásaš. Son čuoččui das, dego livččii darvánan kajai, arvi snjoarai su badjel muhto ii son lihkkasan. Lei sáhttit jahkkit ipmil luovai su seammás suoluin, jurdilii Málin, ja bijai su diesa, suolu mearrideadjin ja fáktan ágálassii.

Nie unnin in leat vel iežan dovdan, Málin čálii beaivegirjái, go dalle go šadden dien máná čalmmiid ovddas loses arvedálkin guoddit diŋgagálvvun fatnasis gáddái. Su geahččastagat dego oidne buot. Jurddašin, diet goit ferte leahkit ieš dat Saltkråkan ja jus diet čivga ii dohkket min de mii eat aginisge boađe dohkkehuvvot dán suolus. Danin jerren ge dego lavejit mánáin: ”Mii du namma lea?”

“Tjorven” son loga. Ja diet vel dasa!Tjorven namat go sáhttá leahkit nie gonágasláš?

“Ja du beana”. Jerralin.

De son geahčai njuolga mu čalmmiide ja jearai siivvut:

“Hálidat go diehtit lea go mu beana vai hálidat go diehtit dan nama?”

“Goappašiid”, mun lohken.

“Mu lea beana ja namma lea Båtsman”, son logai, nu vuollegaččat dego dronnet gii muitalii jiellat eallis birra.

Ja aiston makkar ealli! Lei S:t Bernhardsbeana, dat stuorimus maid leaččan oaidnán. Lei gonágaslaš mállet seamme dego su eamit ja mun álgen jáhkkit ahte buot dán suolus leat visot seamme sullasaččat ja miha buorebut go mii gávppotlaš riebut. Muhto de ilmmai okta siivos siellu-gii soitii leahkit suolu gávpeolmmái, ja luvvon dábálaš olmmošlaš mihtomeariid mielde, son buorásdahttii min nu fiidnát ja sávai buresboahtima Saltkråkanii ja de son muitalii Nisse Grankvist lei su namma ja dagai dan almma jearatgeahtte. Muhto de dadjalii heammásduhttimiid.

“Mana ruoktot Tjorven”, dadjalii son dan gonágaslaš mánnái, jurddaš go duostai ja jurddaš lei áhčči diekkar mánnái! Muhto diet ii ábuhan.

“Gii dan lea dadjan”, čivga jearai garrasit.”Eadni go lea dadjan?”

“Ii, mun lean gii dajan dan”, su áhčči logai.

“De in daga dan”, čivga dajai. Go dál áiggun duostut fatnasa”:

Ja gávpeolmmái gii galggai váldit vuostá gálvvu mii bođii gávppogis ii astan nutkalit su ceakkooivvat nieidda, gii ain čuoččui arvvi ovddas, dan botta go mii čohkkiimet diŋggaideamet. Dieđusge oruimet ussilat, ja son gal oinnii buot. Su čalmmit čuvvo min, go mii dulmmodeaimmet Snihkkárvisu guvlui.

Eai dušše Tjorvena čalmmit čuovvon. Láseliinniid duohkin buot viesuin gili luoddabeallás ledje čalmmit mat čuvvo min njuoskan ráiddu-ama bovttiimet ge fuomášumi juste movt áhčči lei lohkan. Son vihkugoađii fuomášumi, oidnen dan. Ja go mii das vácciimmet ja go arvi snjoarai eatnamii de Pelle lohkká:

“Áhččii, dieđát go don ahte Snihkkárvissui arvá sisa?”

Áhčči gal dušše bisanii gasku čáhceláttu.

“Gii dan lohkká”, son jearai.

“Södermanni”, Pelle lohkká, dego livččii hupmame soames oahpes olbmo birra.

Áhččii geahččalii leahkit berošgeahtta.

“Já nie go lohkká Södermánni, gii hal diet nai hárbmadis olmmái šáhttá leahkit. Diet Södermánni go mahkas diehtá dan - imaš go láigudeadji ii namuhan dien dalle!”

“Iigo namuhan dan, mun lohken. “Iigo lohkan dien viesu hui buorrin geassestohpun, ja vel arvedálkin, go dalle han oažžu hui buori vuojadanbáikki stohpui”.

Áhčči geahččestii hilbbus munjje iige vástidan.

Ja de mii olliimet.

“Bures Snihkkárviessu”, áhčči logai. ”Gea dá boahtá Melkersonne bearraš-Melkera ja su mánneriebuit”.

Lei rukses loktaviessu, ja go dan oinnii, de ii aktat ge eahpidan ahte sáhttá arvit sisa. Muhto liikujin goit liikká dasa. Liikojin das juo álgoviđis. Áhččii gal orui hui balus, dat oidnui-In dieđe ovttas gea nie fáhkka dovdduid molsašit dego sus. Áhčči bisanii surolaš mielain gáivašaddat dan viesu maid lei láigodan alces ja mánáidasaide.

“Maid don vuorddat”, mun lohken. “Ii dat buorrán”.

De lihkkasii ja nu mii manaimet sisa. 

The translation was kindly supported by the Swedish Arts Council, 2017


  • Country in which the text is set
    Sweden
  • Featured locations

    Stockholm
    Norröra
    Stockholm Archipelago / Stockholms skärgård

    In the original tv series and the later novel the “Seacrow”, actually the “Salty Crow”, is a small island far out in the Stockholm archipelago as well as the name of the ferry who carries summer guests into the archipelago. In reality the Salty Crow was the name of director Olle Hellbom's private boat. The tv series was shot mainly on an island in the northern part of the Stockholm archipelago called Norröra (Northern ear) as well as it's sibling Sydöra (Southern ear). Many scenes were also filmed at Åland, i.e. Finland. Some good forty years later, particularly Norröra still draws some profit from this fact. Astrid Lindgren was familiar with this part of the archipelago and in the novel names of other islands located there for real, for example Gräskö, are mentioned.

  • Impact

    “Seacrow Island” is the story of widowed father Melker Melkerson who has rented a house for himself and his four children on an island in the far out Stockholm archipelago during summer. The novel depicts the interactions between Melkersons as “summer guests” – a term that was coined in the era between the two world wars, when the Swedish middle class started using the archipelago as their summer retreat - and the islands year-round inhabitants. It is the only work of Astrid Lindgren that was written directly for television. At first there was a manuscript, turned into a much beloved and well known tv series by Olle Hellbom and Olle Nordemar. The book was published in 1964, after the series had already run. Unlike most of Lindgren's books the novel is not told consequently from the viewpoint of children. Instead it is partly written in diary form and the events are recaptured by Melkersons' 19 year old daughter Malin, who assumes the role of the mother in the family.

    Melkersons' main counterpart among the islanders is the family Granqvist: father Nisse, mother Märta and their three daughters. The soon to be teenage girls Teddy and Freddy quickly pair up with Melkersons' boys Johan and Niklas. Grankvist's youngest girl Tjorven befriends both Melkerson himself and his boy Pelle, who is an animal-lover and in awe with Tjorven's huge St. Bernhard dog, Boatsman. Among the smaller children is also Stina, granddaughter of a grumpy but warmhearted old man called Söderman. The novel focus on the children's adventures on the island itself and at sea. The failures of father Melkerson trying to tackle the practical sides of life in the archipelago functions as a running gag. Melker is an unhandy dreamer, an author who's biggest trait is the intense love he displays for his children. He is not a very stereotypical man. Likewise Teddy and Freddy, with strikingly gender confusing names are presented as more skilled than Melkersons boys at rowing, fishing, etc. Not to speak of their little sister Tjorven, who is the story's main problem solver and presented as an embodiment of the archipelago itself. Half a century later it is mainly the character Malin, who carries the role of the stand in mother with much too perky ease for a 19-year-old, that reminds us this story was originally set in the early sixties. With these characters, Astrid Lindgren did not merely display a progressive understanding of gender roles, but created a symbolic difference between islanders and summer guests.

    In the early 20th Century the perception of the archipelago as a landscape to which man retreats, i.e. of nature that is to be enjoyed rather than survived, was still an elite notion, beheld by the wealthy enough citizens who could afford mansions on a small island or coastal strip of their own. But when Lindgren wrote the “Seacrow Island” in 1964 the colonization of the archipelago had changed its face. The islands were quite literary within reach of ordinary people and many permanent inhabitants lived off the incomes from summer guests. In reality the relationship between the islanders and city dwellers was not always easy. In the 1970s the last generation who had led a self-sustaining existence in the archipelago started dying, and the Swedish middle class began traveling abroad during summer holidays. Today the year-round life on the islands that Lindgren idealizes is an exception, but it does exists – unlike the cod that the children of the novel are fishing and eating together. Environmental pollution has changed underwater life in this part of the Baltic Sea forever.

    In the end of the original story Melker Melkerson is able to buy the small house on Seacrow Island for his family. The episode is symptomatic of the prevailing idea of that time, when the archipelago was considered an idyll within reach for everyone. In the novel, a man who has never set foot on the Seacrow island wants to buy the very same house. But the islanders, especially Tjorven, rise to help their friends keep their paradise. With Astrid Lindgren, the summer guests who have come to love the archipelago get rewarded, while the stranger who behaves like a colonialist has to leave. Apparently the author herself felt that she was up to portraying life in the archipelago to a broader audience only since she had gathered some 30 years of her own experience. Astrid Lindgren was that humble summer guest herself, one might argue.

    After the tv series ran in Sweden in 1964 the characters quickly gained a life of their own. In the 1960s and 70s the series was broadcasted in many other countries as well, and still today people tend to associate the different characters with the respective actors. The novel was published later during 1964, and has since been translated into 19 languages. During the 1960s four further movies were shot for the cinema, based on some of the youngest characters. In 1968 the original tv series was cut into a movie as well.

  • Balticness

    Life in the archipelago, i.e. the immanent presence of the Baltic sea, is the very core of “Seacrow Island”. The islanders know how to deal with this presence, the summer guest has yet to learn how to fish, how to row, and how to keep calm when the fog rolls, etc. It is a symbolic, and romanticized, portrait of the relationship between the natives of that particular landscape, and the summer guests who are at once colonialists and neighbors.

     Unn Gustafsson

  • Bibliographic information

    Astrid Lindgren, Vi på Saltkråkan. Stockholm: Rabén & Sjögren 1964, p. 5-18

  • Translations

    Danish 1965 Ellen Kirk
    English 1968 Evelyn Ramsden
    Estonian 1969 Vladimir Beekman
    Finnish 1965 Laila Järvinen
    German 1965 Thyra Dohrenburg
    Icelandic 1979 Silja Ađalsteinsdóttir
    Latvian 1970 Elija Kliene
    Lithuanian 1987 Eugenija Stravinskiene
    Norwegian 1965 Jo Tenfjord
    Polish 1972 Maria Olszańska
    Russian 1971 Ljudmila Braude & E. Milëchinoj

  • Year of first publication
    1964
  • Place of first publication
    Stockholm