Estonian
Üks ja seesama võlv katab Russalka kuju Tallinnas samamoodi, nagu ta katab perroone ja raudteesildu Riias. Katab kartulipõlde ja õunapuuaedu samamoodi nagu piirivalvekordoneid ning kasarmuid. All lõuna pool lähevad kuusemetsad aeglaselt üle pöögimetsadeks. Ülal on Põhja-Jäämeri ja Valge mere kanal, mille tegemine nõudis inimohvreid rohkem, kui meie üldse arvame. Ülal on ka Karjala Kannas, kus veel praegugi vedelevad Talvesõja surnute luud. All mägedes asuvad Dracula loss ja Ceauşescu riik. Siledate mustade pöögitüvede vahel mäekülgedel keerlevad tohutud udupildid nagu uni ja suits.
Midagi toimub. Kaableid mööda liigub läbi õhu, vee ja maa salajasi käske. Paber kardab valgust. Kuuse- ja pöögimetsade, viljapõldude ning surnuhaudade, vanade tasandike, tuule ja saabuva pimeduse keskel seisavad inimeste eluasemed. Valged õunad kumavad puudes, nende seemned on juba pruunid. Viljad küpsevad.
Mida laias maailmas praegu tehakse? Mida teeb Brežnev? Kas ta joob sularasva, sööb mett peale ja läheb kahe kasuka vahele magama? Kas ta jalg tatsub ja suu matsub? Mis üldse toimub? Ja kus?
Mitte keegi ei tee häält. Vaikus ulatub ülalt Jäämere rannalt alla Doonau jõeni. Ainult ajalehed krabisevad. Veel voolab õhtu sünge hiilgus üle kadunud riikide, kus nüüdki inimesed elavad, kuigi seintel on kõrvad. Tädi Olga on oma silmaga suurt näljahäda näinud. Taresid ei laotud surnuid täis ega pandud põlema, nagu mõned räägivad. Alguses inimesed veel roomasid, pärast suri igaüks sinna ära, kus ta oli. Sinna ta jäigi. Enne surma inimesed ulgusid. Selle suure näljahäda riiklik nimetus oli avarii. Avariipiirkond pandi kinni. Salastati ära. Kes Olga sealt välja tõi, seda keegi ei tea. Olgale anti ühe surnu suhkrut lakkuda, aga miks surnul suhkrut oli või miks ta ise ei lakkunud, kui ta veel elas, või mis surnu see üldse oli, seda ka ei tea.
Nüüd nälga ei ole! Nüüd oskab iga köögitüdruk riiki juhtida! Peaasi et ainult sõda ei tuleks!
Sem pääses minema, aga Anna pidi mõrtsukale kirjaoskust õpetama. Vanaisa haud on New Yorgis. Kusagil on veel haudu. Sahtlites on musti ümbrikke päevapiltidega ja isegi kirju.
Kardin liigub, õhtu tume veetlus on pärit võõrastest keeltest. Telefon turtsub ja uriseb iseenesest. Sellele on paks roheline sohvapadi peale visatud. Ei maksa küsida, miks. Küll see selgub. Puulehed akna taga mustendavad, nagu oleksid nad rauast tehtud, õhus on suve suitsu ja tuld. Tundub, et need puulehed kõmisevad, mitte ei kähise. Nende kõmin täidab terve linna. See tungib aknast sisse ja lämmatab kõik sõnad, mis täna õhtul öeldakse. Neid võib meelde tuletada palju tahes, kuid nad jäävad igaveseks tumeda rauakõmina varju. Need ei ole eestikeelsed sõnad, õigem on öelda — need ei ole emakeelsed sõnad.
Ta istub keset kõrget õhtust ruumi ja laseb teise inimese käel, mehe käel, kobada oma lõualuid ja pealuud. Käsi on noor, kuid kogenud. Luudega harjunud nagu kondisaagijal arstil või viimsepäevainglil, kes surnuid ellu äratab. Ta silmitseb varjatud huviga ebamäärast saviolevust, kelle kallal teise vilunud käed talitavad ja kes vähehaaval tõesti hakkab ellu ärkama. Võõrastusega paneb ta tähele, et sellele tuleb hing sisse. Sellel on mitu korda ümbertehtud silmalaud ja mitu korda ümbertehtud ninaots. Isegi kõrvad on ümber tehtud. Tema silmalaud, tema ninaots, tema kõrvad. Teda üllatab see, et teine oskab teda savist järele teha. Ta vaatab pealt ja kõlgutab jalga. Alles täna keskpäeval oli ta suureline ja arvas sisimas, et teda ei ole üldse võimalik järele teha nii, et hing sisse tuleks. Kindlasti tuleb tema suurelisus sellest, et Issand ei ole veel käskinud oma inglit tema jaoks vitsu soola panna. Issand ootab ja vaatab veel.
Tema aga jälgib samal ajal teise liigutusi, mõõdab teist pilguga, vaatab üksisilmi, uurib häbenemata ja üksikasjalikult otsekui laps külalist. On teist terve päeva näinud savikuju tegemas, aga märkab alles nüüd, et teine on tõesti olemas.
Teisele silma vaadates näeb ta seal alles nüüd midagi, mis teda üllatab ning lummab. Näeb seal iseenda kuju, ja ainult seda. Mitte savist, vaid lihast. Näeb neid neljakümmet kaheksat kilo liha ja luid, mille sees viibimine nõuab julgust ja meelekindlust rohkem, kui võiks arvatagi. Selleks peab olema vaim, või vähemalt masin. Pigem masin, sest masinad lähevad järjest kallimaks ja neid peab ikka õrnemalt hoidma. Masinaid tohib armastada ja isegi peab armastama!
Sellest hoolimata on ta valmis kirjutanud juba kaks raamatut, ja aimab uduselt, et sõnu peab verega immutama, et nad mõjuksid, kuid seda peab tegema nii salaja, et keegi jumala pärast aru ei saaks, mis nende sõnadega õieti tehtud on. Ta on sõnu müünud ja on ka minema visanud, tal on seesama nimi, mis hiljemgi, aga see mõjub teisiti. See on kahekümne ühe aastase nimi. Seda maitstakse, maigutatakse suud, ja ühed ootavad, mis teised ütlevad. Need mängud lähevad temast mööda, nii et ta neid ei märkagi. Tuleb puhtalt välja.
Ta tahab seista valguse käes, aga tahab ka näha, mis on pimedates nurkades. Viisnurgad ja haakristid köidavad teda samamoodi nagu inimeste silmad ja see, mis sealt paistab. Roosi nähes tekib tal himu seda ära süüa. Ta on palju roose ära söönud. Teab täpselt, mis maik on võilillel ja mis maik õunapuuõiel. Seda, et sireli maik on kibe, teab peale tema kogu eesti rahvas. Igal aastal, kui sirelid õide lähevad ja kuuride ning kartulivagude kõrval seisavad otsekui võõraste maailmade saadikud, tundub, et Tallinna ja Tartu kohale laskub jälle seesama surmavaikus, mida ellujäänud oma mälestustes kirjeldavad. Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi, kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on arusaamatu ning saladuslik. Viiskümmend aastat on siin vaid üks silmapilk, unenägu ja aur, mis katab varemeid ja tühje vundamente. Siin võib kiirgav kevadtuul isegi surnuluudele elu sisse lõõtsuda ja nad hauapõhjast välja tuua. Päise päeva ajal on siin kuuldud vanakuradit raadios kõnet pidamas. Siinseid sireleid nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna või minevikus, või on nad ainult igatsusepilt, mis paistab isegi teisele poole piiri ära.
Öösiti siin valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse, kas ei ole kuulda vanakuradi saabumist.
Sirel õitseb omasoodu, vana ärahävitatud valitsuse asemele ilmub uus ning peab jälle istungit.
Tema aga on mänginud terve oma elu Balti riikide ajaloo taustal muretult piltide ja sõnadega. Kreeka ja rooma müüte on ta tarvitanud nagu müügikataloogi, millest ta on valinud välja jumalaid. Ükski jumal ei ole talle meeldinud nii palju, et ta ainult selle ühega oleks leppinud. Ikka on ta lehitsenud raamatut lõpust alguse poole ja algusest lõppu tagasi, uurinud kõiki pilte ja on valmis olnud igalt jumalalt midagi võtma. Kellelt kavala naeratuse ja kellelt tiibadega jalad. Ta on uurinud jumalate põlvi ja suunurki nagu jalgrattaosi, mida ta ei oska kokku panna nii, et saaks uue ja parema ratta.
Nagu juba enne sai öeldud, issanda ingel ei ole veel tema jaoks oma vitsu soolvette pannud.
Praegu on siiski alles 1968. aasta august. Parkett naksub, tõmbetuul ajab raamatukappide ja punasest puust toolide alt tolmurulle välja. Need keerlevad keskpõrandal nagu hallid nõiakerad. Kahe tunni pärast peaks ta rongi peale minema ja rong viiks ta dramaatiliselt ulgudes ja lihtlabaselt rappudes läbi Valmiera, ja läbi Cēsise, ja läbi Sigulda, ja läbi Valga ja läbi Tartu tagasi Tallinna.
Mida põhjalikumalt teine tema konte mõõdab, seda rohkem pakub see talle huvi, sest keegi ei ole neid konte silmitsenud nii ahnelt ja nii endassesüvenenult. Keegi ei ole veel tahtnud tema kontide abil lahendada omaenese elumõistatust ega ole püüdnud neid ei savist, puust ega kivist järele teha nagu jumala konte.
Pea on tal viltu nagu koeral, ta püüab teise öeldud sõnadest aru saada ja ei näita välja, et ta midagi aru ei saa. Eriti suurde segadusse ajab teda ütlus «delo v tom». Ta on seda palju kordi kuulnud ja isegi lugenud, kuid ikkagi ei julge ta öelda, mis see tähendab. On palju teisigi salapäraseid sõnu. Ta on olnud kindel, et tunneb sõnade maailma läbi ja lõhki, tumeda põhjani, aga selgub, et tarvitseb ainult mõnisada kilomeetrit rongiga sõita ja see maailm kaob nagu sinine suits. Mõnisada kilomeetrit rongisõitu võib inimese teha tummaks nagu looma.
«Miks me saksa keelt ei räägi?» küsib teine kärsitult, kuid saksa keel on pealuu pimeduses peidus ja käsu peale välja ei ilmu. Saksa keelt ei ole veel kunagi olnud tarvis rääkida. Harjutusi on ta kirjutanud. Oskab ilma vigu tegemata kirjalikult teatada: «Der große, bunte, fettige Hahn sieht nach links und nach rechts und kräht lauter», samuti «Wenn der Morgen schön ist, geht der Onkel zur Arbeit zu Fuß».
Nii et rääkimisest ei tule neil esialgu suurt midagi välja ja sellega peavad nad harjuma. Nad peavad õppima väheste sõnadega palju ütlema. Näib, et elu on esitanud neile väga pateetiliselt kõlava nõudmise, kuid õnneks nad ei saa ise sellest arugi. Puulehtede värv muutub täiesti mustaks, suur linn peab hinge kinni, on raadiouudiste aeg, õhtu on lõplikult käes.
Temasse see ei puutu. Temale ei tundu teise nimi sugugi literatuurne ega kulunud, ainult väga võõras, Lion. Telefonis öeldakse Lev. Miks, sellest ei ole olnud juttu. Varem ei ole ta tundnud ühtki juuti peale sisserännanud kooliõpetaja, kelle poeg oli saeveski raamatupidaja. Nii kooliõpetajat kui ka saeveski raamatupidajat on ta lapsepõlves jälginud, kuid ei ole nende juures tähele pannud midagi, mis oleks andnud märku nende erilistest sidemetest Jeesusega, kes anti ära, ja Juudasega, kes sai äraandmise eest kolmkümmend hõbeseeklit. Saeveski raamatupidajal oli portsigari kaane peal Stalini pilt ja räägiti, et see kaitsebki teda tagakiusamise eest. Kooliõpetaja, tema ema, pidas vana kollast villakoera ja võis kududa koeravillast kampsuni igaühele, kes ei karda koera haisu. Ka müüs ta kitsepiima, mida keegi ei ostnud. Kas temal võis olla ühendust Jehoovaga, sinu jumalaga? Või Jeesusega, kes on surnud, hauda pandud, kolmandal päeval üles tõusnud ja läinud taevasse, kus ta istub oma isa paremal käel ja tuleb just siis, kui teda enam ei oodata?
Mis side võib olla Lionil nende inimestega ja mis on terna juures erilist või iseäralikku? Üks mis kindel — ta peaks oma silmad maha lööma, kui ta tahab, et need teda ära ei annaks, liiatigi riigis, kus tema nimi on Lev! Nii et esiteks silmad. Teiseks — nahk. See nahk võiks olla isegi ennemuistse kuuvalgel vihtleja neitsi uhkus. Veri kumab sellest läbi nagu tulesüsi. Täiesti võimalik, et vere lõhngi läbi naha imbub ja selles ruumis lehvib otsekui nähtamatu punane kardin. Kui siin oleks kass, siis kass näeks paljal kaelal tuksuva soone kohe ära ning asuks seda varitsema. Aga tema, mida teeb tema?
Teise silmi ja nahka vahtides ta aevastab, sest ruum on täis tolmu ning niiske savi lõhna. Ta on teise näos kõik ära vaadanud, mis seal vaadata on ja see ei huvita teda praegu rohkem, sest ta tahab sel hetkel olla Tallinnas tagasi ja jutustada, mis Riias oli. Tal on himu olla jälle sõnade valitseja, mitte alam. Selleks oleks tal tarvis sõita ainult kolmsada kilomeetrit üles põhja poole. Seal looks ta tänasest päevast müüdi. See päev oleks tal peos. Sõnade abil teeks ta selle igast küljest nähtavaks ja ohutuks.
Ta kujutleb paiku ja kohti, kus ta praegu võiks olla, aga ei ole. Näeb iseennast jutustamas karvastele värsket müüti omaenda savikujust. Võib-olla lisab ta meelitatult, siiski meelitatult, et see kuju läheb näitusele. Aga ehk hoiab ta selle ka oma teada. Tema kujutlus on tõesti elav — ta ei unusta isegi tausta, sinna asetab ta igapäevased kohviku kunded, nurgalaua vanamoorid, kes vihaselt kooki söövad. Ta laseb ettekandjatel sebida ja valgusel läbi suure akna sisse tungida, nii nagu nad sebivad ja nii nagu see tungibki. Läti kirjanikult Skalbelt kavatseb ta varastada ühe lause Daugava jõe kohta. See lause on: «Daugava jões ujus suur kala.» Puulehtede pahaendelisest rauakõminast ei oleks tal Tallinnas midagi rääkida, sest ta ei ole seda veel õieti märganud, kuigi tõsi on see, et ta vahetevahel midagi siiski kuulatab.
Tema pilk on nagu vaga vesi. Näoilmeid vahetab ta aga nii põhjalikult, et tundub, nagu vahetaks ta seejuures ka silmavärvi ja saatusejoont. Sellele, kes teda lähemalt silmitseb, võivad kergesti meelde tulla pajupillid, paljad jalad, lina ja rukis, kuid niisama hästi võivad viirastuda ka süütud sülelapsed ja suured sulid, kes tarvitavad omi laiu naeratusi nagu linnutiibu — löövad ootamatult lahti ja panevad lennult kokku.
See jätab temast kahtlase mulje ja sunnib talle mitu korda teraselt otsa vaatama. Oma juukseid on ta ise kulmude köhalt nüsinud ja tema militaarroheline pagunitega särk on võrdlemisi ära peetud. Selja pealt on see palju heledamaks pleekinud kui rinna eest. Isegi lai nahkrihm on tal olemas nagu teistel, nagu kõigil, kes selle aastanumbri õhku ahmivad ja pealinnade tänavapildi teiseks muudavad. Selle püksirihma on ta välja meelitanud Jenowewaks kutsutud Tartu poisilt.
Tooli all vedelevad tema sandaalid, mille ninarihmad lõikavad paljastesse varvastesse nagu noaga. (Kuid alles siis, kui käidud on kaks kilomeetrit. Seda on ta täpselt mõõtnud.) Veri on ninarihmad kord-korralt kõvemaks teinud. Ta peaks neid ometi viinaga leotama ning kirvesilmaga tümitama!
Teiste riietest loeb ta uudiseid nagu ajalehest, teab, mida märgivad vildikaga täissoditud tennised või särgiseljale joonistatud lihtne lilleõis. Kellel on lühikesed juuksed, see on paljas õhk. Lionil on lühikesed juuksed. Isegi kõrvalehed on näha. Tõsi on seegi, et veel täna hommikul silmitses Lion tema sandaale ning pagunitega särki teatava ja täiesti arusaadava võõrastusega, tema ise aga põlgas võrdlemisi sügavalt Lioni pehmet sinist džemprit, milles on silt: «Pure Wool Reine Wolle». See on tema meelest vanamehe oma. Siiski on ta sellele silma heitnud ja himustaks seda komisjonipoes maha müüa. Salajas ta imestab, miks teine seda juba teinud ei ole ja saadud raha eest halvaad või moosipirukaid ei osta. Nii nagu temal ei ole aimu onust New Yorgis, vanaisa hauast ega isegi mitte sellest, mida tähendab OVIR, nii ei ole teisel õiget ettekujutust ei odavatest moosipirukatest ega ka sellest, mis on suur raha. Suur raha on sada rubla.
Teine ei tea aimatagi, et vähem kui kolmesaja kilomeetri kaugusel on alevid ja vanad maakonnalinnad, väljad ja luhad, mille kohal keerleb isegi kõige säravamail suvepäevil kergeid musti sulgi surmaingli tiivast. Et soode ja rabade, lehmakarjamaade ja võssakasvanud hobusekoplite vahel looklevad kitsad valged teed.
Et korraga tõuseb taevasse terav kirikutorn ja ollaksegi Eestis, Kolga-Jaani alevis, kus ühte ärakadunud hauda on saja aasta eest maetud vana Pika-Mihkli-Ell, kes kogus kust, koerarasva ja kõrvenõgeseid, kes tabas luupainaja otse teolt, käratas: «Sabad üles!» ja nüpeldas luupainaja priske valge perenaisetagumiku püha pihlakavitsaga läbi, nii et vererada taga.
Otse Kolga-Jaani külje all oli veel 1923. aastal leitud hällist sülelapse asemel elus havikala, lõuad laiali ja silmad peas kui parunil. Vanaperenaine on oma kõrvaga kuulnud paja alt posisemist: «Sorts verd pudru pääle! Sorts verd pudru pääle!» Endise pritsimaja ees nähakse ikka veel Einarit ja Oskarit. Ometi on Einar püssitäägiga rehealuse värava külge kõripidi kinni löödud. Oskarist aga jäi sõjaväljale ainult üks mustakspõlenud sõrmekont ja suitsunud Laulude Klade, kuhu nüri pliiatsiga on laialt kirjutatud:
«Meil tagasiteed ei ole,
selge häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest paljugi pole,
kui langeks ka viimane mees.
Refr. Lahingrelvade terases-tules
kõlab leekidest Kuradi naer:
Hah-ha-hahhah-haa ...»
Tuleviku lähenemist see aga ei takista. Tulevikus peavad inimesed ka Kolga-Jaani alevis rüselema poes ja ostma seakõrvu ning koitanud jahu, sest kus sa, hing, pääsed, peab ostma, muidu istu või ise laua paale, kui lapsed tulevad koolist ja vinguvad SÜÜA! SÜÜA!
Tulevikus on inimeste näod ka Kolga-Jaanis umbusklikud ja alandlikud, ähvardustega ammu harjunud. Tulevikus hakkab eestlaste piimamannerguid ja teekanne kaunistama arusaamatu ning salapärane ähvardus: «Nu pogodii!», kirillitsas kirjutatud.
Sellest hoolimata ilmuvad vanad visad sinililled ja ülased, kullerkupud ja pääsusilmad, kasteheinad ja karikakrad ikka uuesti nähtavale, nagu polekski buldooser neid igaveseks savi ja muda alla matnud. Jõehaua mustast veest kiirgavad vastu tohutu suured taevapildid ning nende valguses on isegi uus kallis seafarm kõige oma sõnniku ja virtsaga kui eimiski.
Kartul pannakse maha maikuus ja võetakse septembrikuus üles. Juulis ta õitseb. Tema lillad ja valged õied ehivad põlluvagusid otsekui kalmukünkaid, kuhu on maetud ajalugu ja suur unustus. Kolletanud salmikud ja punkritest ning kaevikutest leitud kladed ei väljenda midagi muud kui ainult ehavalguse kurbust mustade kuuskede kohal.
Aprillikuu kollased liblikad lehvivad korra aastas kululagendike ja kokkuvarisenud punkrite kohal nagu rahvalauluread. Pole teada, kust nad on tulnud ja kuhu tuul nad välja ajab.
Sellest, kuidas Prahas täna öösel varjud laes liiguvad, raadio järsku vait jääb ja hing rinnus kinni on, jutustagu need, kes selle öö Prahas vastu on võtnud ja pimeduses valvanud. Selle jaoks on meil olemas Milan Kundera ja Václav Havel. Tagantjärele saavad kõik teada, mis öö see on. Kes ei näe elusat Brežnevit, saab ehk näha surnud Ceauşescut. Midagi saavad kõik näha.
Tema tahab näha oma rongipiletit, sest rong läheb varsti. Ta tahab vaadata, mis koht tal on ja kas see on ka õnnenumber, või mis number see õieti on. Kui ta taskust piletit otsib, langeb ta pilk vanasse musta peeglisse, mis seisab seinal otsekui tükk raami pandud musta ööpimedust. Peeglist paistavad toolid, riiulid ja värviliste patjadega ülekülvatud piljardiroheline diivan. Ruum, mis peeglist paistab, virvendab, nagu oleks ta just samal hetkel tekkinud tühjale köhale. Ööpimedus viskab varju kõigele, mis on. Iseoma nägugi tundub paljas ja kardetav, otsekui oleksid luu ja liha sealt pealt ära võetud. Nüüd ei kaitse seda nägu mitte miski ja selle näo eest ei ole kaitstud mitte keegi.
Ta langetab pea, käel paljastub ja sellele langeb suudlus nagu giljotiinitera.
See palju hiljem ja hoopis teise kirjaniku kirjutatud lause võiks just praegu ilmuda põrandale nende jalgade ette nagu tummfilmi tiiter, kuid ta ei loeks seda niikuinii, sest ta seisab teisega nüüd silm silma ja hammas hamba vastu, näeb väga lähedalt näonahka ja silmaripsmeid, millest rääkimisel ei saa kuidagi jätta tarvitamata vana tuntud hüüdlauset, sünget ja magusat muinasjutuklišeed: «Piim ja veri. Eebenipuu.» Ühe pika hingetõmbe mõõdavad nad teineteist isevärki pilgul, mõõdavad ainult kui ainet ja materjali, kui sõnumit ja märki, kui joont ja vormi, kui saaki. See ühine külm salapilk, mille nad mõlemad ühekorraga ära tabavad ning teadmiseks võtavad, seguneb suudluse veremaiguga, teeb neist hetkeks mänguseltsilised ja relvavennad.
Kes nende näoilmet kõrvalt näeks, sellele võiks väga kergesti meelde tulla rahvajutt kahest näkist, kes saavad kokku külapeol pärna all, kuhu nad teineteise teadmata on tulnud talutüdrukuid ja veskipoisse võrgutama.
Pärnapuu kähiseb, parv reaktiivlennukeid sööstab möirates läbi Läti õhuruumi, rongipiletit ei lähe enam tarvis, selle võib ära visata. Järgnevad tunnid surub ta kokku nagu inimese südame või nagu mustad punase lihaga marjad. Ta litsub need puruks ja joob mahla ära.
Siin ei ole tähtsuseta ära märkida, et tema olemusele on oma jälje jätnud Suur Reede 1951, kui pimedus laskus maa peale, laia lund hakkas sadama, linavästrik külmus jalgupidi maa külge kinni ja õues plekkvannis võitles surmaga suur havi, keda pidi tapma hakatama kohe, kui piiblilooraamatus tuleohvri pildi juures olev peatükk on lapsele ette loetud.
Lehekeeramise pauside ajal võis ta kuulda, kuidas kala sabaga vastu vanni lööb ja vann meeleheitlikult ning kurvalt kõmiseb. Suure kala surmaheitlus ja metallikõmin, lumi, jää ja kirjasõna kuuluvad tema armastusepildi juurde niisama raudselt nagu käsk: «Võta tuli ja nuga!» Just selle pärast otsustab ta nüüd teisele otsa vaadates: «Kui mul peaks olema tarvis Jehoovale tuleohvrit tuua, siis nüüd ma tean, kust ma selle saan. Siis võtan ma selle siit.»
Tuba on pimedaks läinud. Brežnevi tankid on just Prahasse jõudnud. Issanda ingel naeratab pilkavalt ja õrnalt. Tal ei ole käes ei tulist mõõka, ei oda, piiki ega soolast vitsa, vaid ainult üks kõrvenõges, mis annab jõudu kurjale vastu panna ja puhastab hästi verd.
Tehasesuitsud tõusevad püstloodis üles, raud kõmiseb, paljad elektripirnid valgustavad koridore ja trepikodasid. Teist ei tohi usaldada. Endast ei maksa midagi rääkida. Hirm helendab 40-vatiste alasti pirnide valgel nagu kanamuna, nagu või ja koor, nagu ankeedipaber. Pilved hõljuvad otsekui lendlehed üle Läänemere üksildaste pikkade liivarandade, üle sõdurisaapa-ja verekoerajälgede. Metsad ägavad Böömi- ja Määrimaal, tuul lööb Leedu vilja looka ja Läti oa maha. Rohkem usku! Rohkem lootust! Rohkem armastust! Ei tohi unustada, et padja all on telefon, millega ei saa rääkida enne, kui on õpitud salakeelt. Kellele see kord selgeks saab, sel pole enam pääsu, see on ise osaline kõiges, mis toimub. Tuleb meeles pidada, et telefonis ei või tarvitada sõnu «raamat», «paberid», «dokument», «kohver», «kiri», «mehed». Raamat võib olla keelatud, koguni ehk välismaal trükitud, paberid on seesama mis dokument, aga dokument võib alati olla võltsitud. Kohver annab märku asjade ühest paigast teise toimetamisest. Aga mis asjade? Ja mis paigast? Kiri võib olla koguni käsipostiga üle piiri sisse toodud. Mehed võivad mõtelda teisiti, sest põhjust seda arvata on. Mehed on alati kahtlasemad kui naised. Meestele tuleb panna kindluse mõttes naiste nimed ja Pariis ümber nimetada Kiieviks ning New York ümber nimetada Moskvaks. «Tädi juures» aga tähendab Kiievis ja «onu juures» tähendab Moskvas. Ilmaasjata ei ole tarvis ka Tallinna ja Riia nime suhu võtta. Võist ja kanamunadest võib alati rääkida. On koguni soovitav. Rääkida võib ka koertest, aga mitte suukorvist, sest suukorv äratab ilmaasjata tähelepanu, ja kas seda on tarvis. Tädi Olgast, emast, polikliinikust, kapsast ja peedist võib rääkida nii palju kui kulub. Kellaajad olgu päevased, sest õhtu on juba loomult kahtlane. Öö kohta ei maksa midagi öelda, jumal hoidku öö eest.
Kui tahad ütelda: «Tulen tuleva kolmapäeva õhtul kell kaheksa», siis ütle nii: «Tädi Olga saadab tuleval kolmapäeval emale need kaheksa musta palitunööpi ära, mis ema palus.» Või kaheksa ja pool kilo musti sõstraid. Või seitse purki oliive, musti, mitte rohelisi. Või kuuerublased mustad sussid. Igal juhul on õhtu must. Tuleb õppida rääkima tädi Olga elust. Ei tohi kunagi ütelda «telegramm», vaid peab ütlema «pakk võid». Küll selle ära õpib. Karudki pannakse tantsima. Iga asja üle ei maksa imestada. Kui muretsetakse: «Kuzminitšna väimehest pole viimasel ajal midagi kuulda, ei tea, kas ta enam kunstiga ei tegelegi?», siis tähendab see, et väljasõidupaberid on jälle takerdunud ja ametnik, kes asja tutvuse kaudu pidi korraldama, on puhkusel, komandeeringus või teise osakonda üle viidud. Kõik tutvuse kaudu korraldajad on Kuzminitšna väimehed, seda peab meeles pidama, ja ei maksa teist nägugi teha, kui nad ei olegi mehed, vaid on naised. Väimehed on nad ikkagi. Kuzminitšna ise on olemas, talle viiakse läti mett ja maavillast lõnga, mida ema ise turult ostmas käib.
Emast ja tädi Olgast teab ta täna veel väga vähe, Ta saab tulevikus õige kaua päris harilikest sõnadest valesti aru ja seetõttu on tal sellest perekonnast, keda ta täna veel näinudki ei ole, tulevikus salapärased ja metsikud ettekujutused, mida ta ei avalda kellelegi. Talle tundub visalt, et tädi Olga püüab õhtuti ahvenaid, sest tema kuuldes on räägitud, et tädi Olga valutavad õhtuti küünarnukid, nende sõnade sarnane kõla võõras keeles petab teda ära. Salakeel teeb asja eriti segaseks. Ta ei saa kunagi aru, kas räägitakse lihtsalt või ja koore ostmisest, või on OVIR-ist tulnud saatuslikke uudiseid.
Parkett naksub iseenesest. On juba liiga pime. Midagi ei näe. Võib-olla vuhisevad pimedas ruumis terved aastakümned edasi ja tagasi, aga võib-olla liigutab tõmbetuul kardinat. Kui ei oleks nii pime, oleksid kõik ta selgroolülid praegu näha, iga lüli eraldi. Kuigi neid ei või näha, loeb teine nad kokku, nii nagu teeks ta avaldust või annaks vannet, palja käega ja ihuüksi. Oma mõlemad nimed, nii salajase Lioni kui ka avaliku Levi, oma homse päeva ja isegi oma vanaisa haua New Yorgis annab ta praegu liigutava usaldusega naeratuse ja pilgu meelevalda, mida ta ise pimedas ei näegi.
Teine ei või aimata, et needsamad sõrmed, mille luid ta on tänase päeva jooksul tundma õppinud nagu oma viit sõrme, savist järele teinud ja isegi kaks korda ümber teinud, et needsamad sõrmed kirjutavad praegu eesti keeles tema abaluude kohale õhku vene võlusõna: «Havi käsul, minu tahtel», ja et suu, mille nurki ta omast arust juba tunneb ning samuti mitu korda ümber on teinud, et seesama suu naeratab ööpimedusele, nii nagu oleksid inimese saatus ja maa kurbus ainult pilge ja nali.
Issanda ingel kortsutab kulmu ja tuleb lähemale. Öö hauavaikuses liiguvad maad ja rahvad Läänest Itta, nii et koer ka ei haugu.
Gymnadenia odoratissima Gymnadenia on olemas roose mis on
õppinud kaela kandma
ja taevas tühjem nii pilgeni on nõvad täis kuslapuu lõhna
mis kasvab talu seina najal edelat vastu
koordinaatidest läbi
sulavad lahti
mille taha ei näe võib-olla ingel leekiva mõõgaga
Janusz Korczak kuhu varises Mouloud Féraoun
Kalamäed esimest korda nähes polnud Joonatan hetkegi kõhelnud. Õieti oli ta otsustanud juba praamil, kui manner hakkas silmist kaduma ja viimaks kaduski, vähemalt uttu, silmapiiri vinetusse... Laevareis saarele, kust polnud küll edasipääsu — sest saar kujutas endast tollal alles täisjõus riigi "rangeimat, erirežiimiga piiritsooni" —, oli talle tundunud ikkagi lahtilõikamisena, läbikriipsutusena, ühtede (vähemalt ühtedegi!) kardinate eest ära tõmbamisena.
Lõpuks, kui laev oli ammu randunud, kui ta oli suurelt "kiir"-bussilt ümber istunud väikesesse tolmusesse külavahebussi ja kui see kipakas tilisang oli lõputult ja justkui eksitamiseks, uimastamiseks (nagu pimesikumängus) keerutanud mööda metsavahelisi kruusateid — kui ta siis lõpuks oli Kalamäe peatuses maha astunud ja bussi mürin oli vaibunud, bussi tolmusaba oli maha langenud — siis oligi tal olnud tunne nagu pimesikul, keerukujul, kelle silmaside lahti köidetakse ja kes vaatab ja imestab seda kohta, kuhu ta sattnud on.
Selle paiga absoluutne mahajäetus, taeva mahajäetus selle nõmmekünka kohal (oli septembrikuu) oli ta sedamaid oma võimusesse haaranud. Mis siis, et maja polnud sugugi nii "võrdlemisi heas korras" ja polnud ka teab mis "kaptenimaja".
"Kapteni!" oli Ada põlastanud. "Kui ta midagi pootsmanisugust ehk oli heeringalaevas!"
Ada ei sallinud oma mehepoolset suguseltsi ega Kalamäed, kuhu ta oli tulnud hoopis viljakama maaga külast.
"Ilus või?" oli ta Joonatani kütmise peale imestanud. "Ei mina küll ei tea, mis siin ilusat on. Va vaene liivaküngas, pole siin lambalegi õiget rohtu, lehmast rääkimata!"
"Head" siin Ada jutu järgi "midagi" polevat, aga kui Joonatan tahab proovida, siis tema, Ada, vastu ei ole, sest "kesse ikka siia metsa mulle seltsiliseks kipub!"
Niisiis oli Joonatan selle "kehva nõmme" kohe üle kullanud oma eksiililootusega, oma kujutlusega võimalusest oma kujutlus siin "terveks ravida" ja igatahes vaimusilmas kohe nähtud võimalusega mitte näha seda, mida ta näha ei tahtnud ja mille eest ta uskus ennast põgenevat.
Ja tõesti, nagu hiljem selgus, nii liha kui kardinaid oli siin vältida lihtsamast lihtsam. Välja arvatud muidugi oma liha ja neid pakse kardinaid, mille üks hoopis teine ettekandja, üks tumm ja sünge ülemkelner mõnikord terveteks nädalateks taevalaotuse ette kokku vedas.
"Puud on igal pool maailmas ühesugused," oli ta julgustuseks mõelnud.
Siin, kaugel oma reaalse ja koleda kodulinna pimedatest tänavatest, oli tal kergem unistada nendest teistest, heledasti valgustatud suurlinnatänavatest, sellest nägudevoolust, kuhu ta kord sukelduma pidi...
Sukelduma!
Ah! Muidugi ei unistanud ta sellest inimjõest, et sinna uppuda. Ta pidi sinna sukelduma nagu pärlipüüdja, et tulla lõpuks pinnale oma hinnalise leiuga, oma saatusega, oma eluõnnega. Tolle kujuteldava, kirjandusliku bulvari nägudevoolust otsis ta loomulikult ainult ühte nägu, seda ainsat... Kui naeruväärne! Kui erinev oli lõpuks see päris bulvar tema raamatulikust bulvarist. Ja veelgi erinevam, kohutavalt erinev see reaalne inimjõgi tema kuuskede valve all välja mõeldud inimjõest.
See reaalne inimjõgi, kuhu ta viimaks, üle sureva riigi piiri väljalipsates viskuski, nagu käia, kes talvisest ummuksist pääsemiseks viskub läbi esimese jääaugu — õhku, mida ta hingata ei oska...
*
Õhtu ja öö vahel kõhklev taevas on lõunakaarest tumesinine. Mere loksumist peaaegu ei kuulegi. Joonatan on veranda ukse lahti jätnud, kössitab pimedas. Ta ei julge minna välja trepile istuma, nagu ta suveõhtuti küllalt on teinud, kuigi praegu pole veel sääskigi. Maa aurud on täna õhtul liiga võimukad, Joonatan ei julge usaldada ennast nende embusesse — oma viletsat keha, mis talvest talvesse aina rohkem ilmutab allakäigu, järeleandmise tundemärke, salajasi ja juba ka avalikke.
"Ma olen kolmekümne kahe aastane..."
Verandal lõhnab kopituse järele, kevade tulles hakkab vana maja nagu elumärki andma: talad naksuvad, tapeet lööb seintelt lahti, käsutamata seisnud "tagumises toas" äratab päike liblikaid, kes pekslevad mõnda aega aknaruutudel, et siis, välja pääsemata, surnult tolmusele laudpõrandale langeda. Täna ta on ühe niisuguse vabadusse päästnud, suure kirju koerliblika, kelle tiibade tolmust oli suurem jagu juba aknaklaasile jäänud.
"Liiga hilja või liiga vara," on ta mõelnud, liblikat kevadõhu palavikulisse rüppe päästes ja pilguga selle hädisevõitu laperdamist saates.
Liiga hilja, sest ta on oma jõu juba selle mõttetu pekslemise peale raisanud. Ja liiga vara, sest vaevalt leiab ta veel väljast, sellest kiirgusest, kuhu ta nii väga on igatsenud, ja mis ta nüüd lõpuks neelab, mõnda nektaririkast õit, et oma nälga kustutada; vaevalt leiab ta veel endasarnast, kellega ühte heita...
Joonatan kuuleb, kuidas väljas veranda klaaside taga rebenevad sirelite ja pooppuude pungad, kuidas rohulehed ennast üksteise järel lahti rullivad. Iga niisugune leht läkitab öösse oma mürki, mis Joonatani sõõrmed kihelema paneb. Avatud uksest on taeva taustal näha, kuidas kaks nahkhiirt teineteise kannul ümber viltuse lipuvarda ringiratast sööstavad: kord saab teine teise kätte, nii et nad tunduvad hetkeks kokku sulavat, siis kihutab teine jälle kõrgusesse või peaaegu puudutab maad, jättes teise kaugele taha. Nahkhiired toovad kuuldavale imelikke närvilisi viiksatusi. Joonatan ei tea, kas see on hädakisa või peibutushüüd. Kas see üles-alla visklemine on võitlus konkurentide vahel või armumäng? Ta on lugenud, et suurem osa nahkhiire häälest on inimkõrvale kuuldamatu ultraheli: nende tõeline hääl, nende tõeline laul...
Ja tema, Joonatan? Tema tõeline hääl, tema tõeline laul?
Kui ta isegi julgeks selle kuuldavale tuua (kui ta ka ise seda oskaks!), kas siis leiduks selle jaoks kuulja kõrv, teine samale sagedusele seatud aju ? Või tuleksid inimesed pikkade ritvadega, et alla lüüa ja surnuks materdada see viiksuv värdjas, nii nagu on soovitatud hävitada nahkhiiri: kui ritv on küllalt peenike, siis ei oska nad sellest kõrvale põigata, sest nende endi ultraheli tagasi-peegelduv kaja ei hoiata neid küllalt täpselt...
Kui aeglane võib küll olla see sinine videvik! Alles ilmub nähtavale esimene täht, arvatavasti mõni suur, lähedane planeet. See loidab punaselt nagu mingi taevane märgutuli, otse keset verandaukse raamistust, merepoolse metsa latvade kohal...
"Ma olen eile sündinud ja igivana. Noorest nõrk ja vanast väeti. Liiga hull ja liiga tark.
Ma ei jaksa loendada hommikusi ärkamisi ja õhtusi magamaheitmisi (sest nende arv on suur ja lootusetu), aga oleks mul ükski päev tuua tõenduseks, et ma olen elanud maailmas! Kõik nad on kadunud ja käte vahelt välja libisenud ja ma kügelen siin pimedal verandal nagu mõistmatu ja mälestusteta vastsündinu, püüdes kinni haarata sellest vankuvast tunnist päeva ja öö vahel, kui pole just veel pime, aga silm enam õieti midagi ei seleta...
Ja siiski ma pean juba mäletama seda kõike, sest kuidas ma siis muidu tean, et öö on käes sellel hetkel, kui viimane laulurästas toob metsas kuuldavale oma kädina ja ma näen, kuidas tuletorni valgusvihk üle puulatvade libiseb?"
*
Joonatan kõnnib Vittorio kannul, see sibab otsustavalt ees, ei vaata enam tema poolegi, voib-olla ei viitsi lihtsalt nii palju pead kuklasse ajada, et Joonatanile otsa vaadata. Toast tulles peab silmi pilutama: tuletorni valge sein on päikese käes pimestavalt hele.
Torn on paks, kandiline, ähvardavalt massiivsete kontraforssidega. Mingi igiammuse, ligi viissada aastat tagasi elanud ja valitsenud paavsti käsul on see kivisammas siia Roide kõrgemale künkale kokku kantud, et hoiatada Püha Saksa Rooma keisririigi kaubalaevu suure madaliku ja saagiahne rannarahva eest. Joonatan on lugenud, et esialgu olevat üleval torni otsas sügisöödel puudest lõket tehtud. Ta ei mäleta enam, kui mitu sülda puid öö jooksul ara põletati. Torn olevat olnud seest umbne, seina küljes olnud redel. See kitsas pime käik, mida mööda nad praegu üles ronivad, olevat hiljem torni sisse raiutud.
"Kolmkümmned kolm astet!" kuulutab Vittorio, nüüd viimaks tagasi vaadates. Ta on kaks astet kõrgemal ja võib Joonatanile ülevalt alla vaadata. Astmed on peaaegu põlvekõrgused. Käik on nii madal, et ainult Vittorio-taoline saabki seal püsti seista. Näib, et iga astme vallutamine on tema jaoks üks väike igapäevane triumf. See tundub peaaegu võimatu, millise kergusega ta oma lühikestel jalgadel ennast ühelt tuhvilt teisele vinnab. Kui ta tagasi vaatab, et kuulutada oma võitude arvu, on ta nägu siiski punane ja Joonatan kuuleb trepikäigu vaikuses tema vilisevat hingeldamist.
Joonatan kiirustab teda edasi minema.
Külm!
Selles kivikoopas valitseb rõske, tardunud külmus. Joonatan tunneb seda juba oma liigestes. Mustunud seinad liimendavad veest, mõnel kiviküljel helgib vist isegi härmatist.
Et see trepp juba ka ei lõpe!
Kas tõesti ainult kolmkümmned kolm astet?
Kas ta jääbki ennast siin ühelt tuhvilt teisele vinnama, selle lõõtsutava kääbuse sabas?
Ronima mööda neid haua-astmeid?
Tungima läbi selle pimeda kivipüramiidi, mille tipus põleb virvatuluke ja mille sügavuses puhkab talv, jääkuningas oma kivisarkofaagis, kuhu ei ulatu ükski heli, ka mitte Vittorio läbi suu hingamise kähin ega Joonatani südame kloppimine...
Kas see käik ei muutu mitte aina kitsamaks ja madalamaks?
Kas ta ei pea aina rohkem kummardama?
Kas nad ronivadki üldse üles, väljapoole?
Või tungivad nad hoopis sissepoole, sügavamale, talve rahupaika, külma enda hauakambrisse...
Kivikoopa otsast paistab lõpuks siiski valgust. Nad jõuavad suurte akendega saali. Need kaks korrust on hiljem peale ehitatud. Keset saali lösutab mingi raudmürakas.
"Elavhõbe!" kuulutab Vittorio tähtsalt. See "pomm" olevat elavhõbedat täis, et oleks hästi raske. Pomm on vanasti peegleid ringi ajanud: vändatud õhtul üles, nagu kellapomm. Kogu süsteem pärinevat aastast 1900, Pariisi "mailmanäituselt", nagu Vittorio märgib. Peeglid olevat veel osalt samad, ainult keerutavat neid nüüd elektrimootor. Pomm seisvat "muidu niisama". Vittorio jagab selgitusi, nagu Joonatan oleks välismaa turist:
"Kaugelt paistab, nagu vilguks, tegelikult käib tuli ringiratast!"
Üleval katusel undab imelik ühtlane tuul. Kogu Roide neeme metsad paistavad siit kätte, ainult neemetipp koos oma hüljatud sadamaga ja teise, väiksema tuletorniga on peidetud hõbehalli udusse, mida külm meri ümberringi välja hingab. Vittorio on binokli välja võtnud ja uurib silmapiiri. Suitsu ei paista küll kuskilt tõusvat. All metsades vastavad laulurästad üksteisele nagu tunnimehed selles kevaduimastuses.
*
Üks lind, jah, üks pääsuke on ära kasutanud ülemise aknaruudu puudumise ja kirikusse pesa teinud. Nüüd on ta kohkunud matuseliste summast: viirukipanni hõljutavast papist, ähkivatest ja higistavatest kirstukandjatest (neid on neli, sest kirst on lühike, nelja sangaga lapsekirst), kõikidest neist kokkuhiilinud külaeitedest, kes üle ukseläve lipsavad ja ringi piiluvad, kus oleks "hea seinaäärne kõht", kust saaks kõigel toimuval silma peal hoida, ise ülearu ette jäämata:
"Selles va veneusu kirikus pole ju, kus sa istud ega..."
Pääsuke rabeleb ja vidistab nüüd üleval lae all, sundides korraks kõiki sisseastujaid, isegi pappi ja kirstukandjaid, pilku üles pöörama, justkui uuriksid nad lakke maalitud voltstaevast, küsitleksid seda krohvlaotust ilma, tuleviku ja maisest hädaorust läbipääsemise võimaluste üle... Lage ehivad kirikusinisele põhjale tehtud kuldsed tähed. Kohati on värv koorunud ja krohv pudenenud, moodustades valgeid larakaid, justkui pilvi, mida öötaevas valgustab nähtamatu kuu.
Matuserong on tulnud väljas läbi varjuta päikeselõõsa peaaegu pool kilomeetrit. Majakaülema naine, kes on jäänud koju "lehmi valvama" ega ole matustele tulnud, on jälginud selle tiheda rivi looklemist tuletorni mäest alla ja vene kiriku mäest üles: nagu must uss on see roomanud seal punaseks põlenud karjamaade keskel, kus ainult mõni kadakas ja mänd raskelt ja tumedalt haljendab.
Põud on kestnud juba kaks kuud. Matuserongi sabast on tõusnud kerge valge tolmupilv, mis ongi jäänud tee kohale rippuma, sest tuult pole ollagi, öhk on liikumatu. Rongkäigust on kostnud ebamäärast kaeblikku leelutamist: need on pidanud olema eestlauljad-eidekesed, kelle papp endaga linnast kaasa on toonud. Teised pole häält teinud. Majakaülema naine on jälginud, kuidas see kangekaelne madu on kirikumäest üles trüginud, kuidas selle pea, kus helgivad kirstu hõbetutid ja papi pealisrüü kuldkaunistused, on kadunud kirku ukse vahelt sisse ja kõhkleva saba tasapisi järele kerinud...
Majakaülema naine on tundnud ebamäärast kahetsust ja mõelnud, et "oleks võind ikka selle va Pisi-Viktori matasel ära käia... " Ta pole vene kirikut seestpoolt näinudki, selle uksed seisavad ju alati lukus... Ja majakaülema naine pärineb luteriusuliste suguvõsast, kes pole "eladeski" usku vahetanud, kuigi keiser selle eest maad on lubanud, ja vene kiriku vastu tunneb tuletorniülema naine tänini nii põlgust kui kadedust... Põlgust, sest usuvahetajad polnud saanud "ei maad ega kedagid" ja lisaks veel oli esimene papp kadunud "tükkis rahaga Venemaa põhja". Ja kadedust, sest vene kirik olla seestpoolt siiski "tüki ilusam" kui nende "luterusekirik" — räägitakse, et puha kuld ja kard, pildid ja lipud...
"No olgu mis tahtes!" ütleb majakaülema naine nüüd kuuldavalt (kuigi kedagi lähedal pole), kui ussi viimane sabaots on kiriku ukse vahelt sisse kadunud ja laululeelutamist enam ei kosta. Ainult üks karjast maha jäänud lammas määgib kuskil nõmmel visalt ja ärevalt, parmud sumisevad...
"Tia, kas sätib õige pikset või mis see peaks tähendama," pomiseb majakaülema naine veel omaette ja vaatab küsivalt ringi, nagu ootaks vastust.
Peale lehmavalve on ta määratud veel tulekahjuvalvesse, mis talle eriti meelehärmi teeb, sest tal tuleb "seda hirmsat treppi pidi" üles ja alla ronida.
"Aga usalda sa ronimata jätta... Selle kuivaga... Mine tea, millas see tuli võib lahti minna! Riigimets... pärast jää veel süidi... No leidis ka ometi aja ärasuremiseks!"
Matuserong on niisiis ennast kirikusse sisse kerinud ja kõik tunnevad kergendust sees valitsevast varjust ja jahedusest. Kirstukandjad pühivad otsaeest higi, justkui asutaksid risti ette lööma.
"Näh, ära sa ütle, väike teine küll, aga annab ikke tassida," kuuldakse ühte kandjat sosistavat oma eidele.
Jahedus osutub petlikuks, kõhe tundub, et kirikus on veel umbsem ja palavam kui väljas. Laealuse täidab viirukisuits, millega seguneb liiliate lämmatav lõhn. Peaaegu kõigil matuselistel on peos valged liiliad või valgetest liiliatest tehtud surnukroonid.
"Tia mis asi see ometi on," kuuldakse Adat kellegagi ukse juures arutavat. "Ükski asi tänavu selle põuaga ei kasva, aga neil va liiliatel ei näita sest midagi olema! Õitsevad igaühe käes nii et..."
Tema, Ada, on lõiganud oma liiliad hommikul vara "sealt veranda eest peenrast". Ta on ekstra selle jaoks varavalges õue läinud, pikk leivanuga käes, "et saab nad enne kätte, kui päike peale paistma hakkab, siis seisavad ka ometi surnuaedas vähe kauem..."
Ada on liiliad sahvrisse varjule viinud. Ta on seisnud seal pimedas ruumis, haistnud liiliate magusat lõhna, mis kohe on võidusse asunud sahvri igavese leiva-, maarohtude ja kopituslõhnaga. Ada on seisnud seal pimedas ja pomisenud nagu igapäevast palvet:
"Nälja aasta, nälja aasta, mis muud..."
Siis on ta sahvri tule põlema pannud ja kergitanud jahupüti kaant. See on olnud juba üle-ülemöödunud sügisel, "vana odava valitsuse ajal" varuks ostetud jahu pütt ja Ada on väga hästi teadnud, et jahu ussitab, aga ikka järele vaadanud, et otsustada, nagu alati:
"Ära koitand teine... Aga kui läbi sõela lasta, siis aitab veel kooke teha küll."
Samamoodi on ta kergitanud võinõu teklit ja kindlaks teinud, et soolvesi on tunamulluse või pealt ammu ära kuivanud ja või on ammu rääsunud, "aga ega teda koertele anda ikka veel ei sünni... mine neid aegu tea... kui kulub veel endalegi ära!".
Liiliate lõhn on sahvrilõhnast veel enne jagu saanud, kui Ada on sahvrist välja taganeda jõudnud.
Nüüd sõdib Kalamäe liiliate ja kõigi Roide liiliate armee siin kirikukatuse all papi viirukiga, kappides seisnud "kirikuriiete" naftaliiniga ja matuseliste higiga — olles neistki juba õieti võitu saanud ja valitsedes üles võlts-tähistaevani välja, kus pääsuke on rabelemise lõpetanud ja vaikselt ühele karniisile lömitanud.
Keegi ei pööra pääsukesele enam tähelepanu, kõik uurivad hoopis kahtlustavalt seda ühte, kellel pole peos mitte oma aia liiliad, vaid hoopis punased roosid ja kellel on seljas linnalõikelised riided ja kellest keegi ei tea, "kes ta niisuke on, või kudamoodi ta va Pisi-Viktorile sugulane on olnud".
See võõras seisab seal keset põranda kivimosaaiiki, eraldi nii seina äärde hoiduvatest külainimestest kui ka kirstust, mille ümber papp keerleb ja talitab justkui mõni kurg või paabulind oma pesa ümber. Ta surub oma valgete sõrmedega tumepunaste rooside varsi ja surub nii kõvasti, et võiks arvata, et okkad on juba tunginud läbi tema vahajate sõrmede kuni peente linnuluudeni välja — aga verd pole küll veel näha.
Ada märkab, et liiliate tolmukad on tema musta jaki õlale suure ookrikarva jälje jätnud. Ta katsub seda käega ara pühkida, aga see läheb ainult laiali.
"Oleks ikka pidand need ära kaksama," kahetseb ta endamisi.
Ta piilub ringi, kas teised on tema pühkimist märganud, ja näeb, et nii mõnegi musta taljesse võetud kirikujaki ja nii mõnegi musta pearätiku on liiliad samamoodi ara määrinud. Ühtlasi teeb ta kindlaks, et Roide inimeste riidemood pole vahepeal muutunud ja tal ei pruugi hakata oma jakki ümber tegema...
"Verd polevat kohe mitte sugugi olnud," kuuldakse Adat kellagagi Vittorio surma asjaolusid arutavat. Papi talitamist jälgib ta ainult kahtlevalt ja silmanurgast. Ada on luteriusuline. Ta ei ole "seda Pisi-Viktori surma asja" veel kellegagi õieti arutada saanud:
"Istu aga peale üksipäini seal Kalamäe metsas... Nigu unt! Ei tea maast ega ilmast."
Roide inimestel on asjalugu ammugi selge: kääbuse oli tuletorni jalamilt leidnud majakaülem "ommiku vara", kui oli vaatama läinud, "et mis see koeraroju seal ometi undab".
Nüüd on majakaülem Adas endale viimase tänuliku ja andunud kuulaja leidnud. On tunda, et ta kordab juba kes teab mitmendat korda ja täitsa peast, "justkui raamatust", oma tunnistust, mis lõpeb sõnadega:
"Ja-ah, oli mis ta oli, aga eks taga old ju koos elatud ja harjutud teisega..."
Nende sõnade juurde käib ohkamise-sarnane ägin ja silmast käeseljaga pisara äigamine, mis polegi ehk ilmaasjata liigutus, sest majakaülem, üks kirstukandjatest, on juba üpris purjus.
Igatahes Ada saab nüüd otsesest allikast kinnitust postiljoni jutule. Sest postiljon talle Vittorio surmasõnumi tõi, edastades siiski vaid ebatäiuslikult ("va totakas!") majakaülema jutustust.
Jah, "ta" leiti hommikul majaka alt maast, surnud mis surnud ja ilmselt kõige kõrgemast tipust alla kukkunud (sest vahepealsed aknad olid kõik kõvasti kinni olnud).
"Eks ta seal purjus peaga koperdand," kommenteeritakse seda Majakaülema tunnistuses ja lisatakse, iga kord ühte moodi häält tasandades: "kui ta vaene just ise ei..."
Aga verd polnud, jah, kohe mitte sugugi! Ja polevat "tal" ka õieti midagi katki olnud...
"Üldine põrutus," olevat velsker surmatunnistusse märkinud.
"Magas teine nii vagusi seal rohu peal maas," kuuldakse vintis majakaülemat seal oma nutuse häälega papi pominast üle seletavat:
"Nii ilusti oli kukkund teine... Juskui tiivad oleks selgas old!"
Tasapisi jääb sosistamine ja arutamine seinte ääres vähemaks, üks jutupesa kustub teise järel, kõik vajuvad nagu mingisse uimastusse... Liiliate lõhn on nii raske, ikoonide võltskuld läigib nii õliselt, kirikuteenistus on nii arusaamatu ja aeglane!
"Issand heida armu, Issand heida armu, Issand heida aa-aa— armu—uu!" karjatavad eestlauljad-mutikesed äkki ärevalt.
Papp toimetab pikkamööda oma toimetamisi, ilmub ja kaob altari väravate vahelt, seletab laulva häälega midagi Jumalasulase Vittorio Issandas uinumisest...
"Imelik asi, et ta ei haise ka mitte põrmugi, selle palavaga..." sosistab üks vanaeit veel raugelt ja siis vakatab temagi, jäädes nagu võlutult papi ja kirikumehe askeldusi jälgima.
Kirikumees on üks "koguduse" liikmetest, veidi tobedaks peetav postiljon, kes selle ameti peale on poolvägisi sunnitud ja kes püüab teha kõik nagu vaja (ta higistab hirmsasti ja särgikaelus soonib tema punetavat heinalisekaela): ronida öigel ajal treppredelile ja süüdata või kustutada lühtris küünlad (sellega iga kord pääsukese korraks lendu peletades), avada ja sulgeda õigel ajal õiged kuldkaunistustega altariväravad, ulatada õigete sõnade pealt papile raske pühakirjaköide...
Sellel kohal juhtub siiski äpardus: postiljon laseb raamatust enne lahti, kui papi sõrmed sellest kinni jõuavad võtta, ja pühakiri kukub tumeda mürtsuga põrandale.
Papp ei paista sugugi segadusse sattuvat: mingi peaaegu tabamatu, imekiire ja kerge liigutusega jõuab ta kummardada ja raamatu üles noppida — veel enne kui punetav postiljon üldse midagi taipab (ja enne kui kukkumise kaja ja eitede rinnust vallandunud ehmatusohe lae all vaibunudki on). Ta tõstab paksu köite kõrgele pea kohale, justkui näidates kõigile maast leitud saaki, ja jätkab uniselt leelutades oma balletti ümber kirstu...
Papp on igivana ja kuivetu, lumivalge habemega, aga liigub kiirelt ja käratult, lehvitades oma laiu varrukaid ja rüühõlmu nagu lind tiibu. Linnutaoliselt kuivetud on ka tema kaasavõetud eestlauljad-eidekesed. Ja mingil viisil samuti see võõras, kes seisab oma roosikimbuga keset kirikut: kuigi ta on täiesti liikumatu ega löö kordagi risti ette, paistab ta ometi ainsana talitusest osa võtvat. Linnutaoline on lõpuks ka see väike surnu, kellest paistab kirstu pitside ja lillede vahelt ainult terav ninaots.
"Linnu matus..." võiks mõelda keegi, kes seda talitust kõrvalt vaataks. Niisugune, mille korraldavad lapsed, kui nad on leidnud mõne surnud tihase või vindi ja kui nad on sellele liiva sisse augu kaevanud. Hauda ehivad nad siis mairoosidega, mis kohe närbuvad, sest nad on lihtsalt vartpidi maasse torgatud, ja puupulkadest ristiga, mis varsti laiali pudeneb, sest ta on vaid rohukõrrega kokku köidetud...
Ainult et kuidas see raskelt tammuv, higi ja naftaliini järele lõhnav inimhulk siia on saanud? Sellele lapsikule linnumatusele! Kas nad on siin nagu vaikiv maapind, mis kasvatab liiliaid? Sest liiliaid nad hoiavad ja see paistab olevat liiliate kuldne tolm, mis tantsib üleval lae all tinases päikesejoas.
Siis äkki on päikesejuga kadunud ja selle asemel lööb hoopis võltskuld koori sügavuses küünalde ümber särama, justkui ei peetaks siin mitte keskpäevast matusetalitust, vaid hoopis lihavõtteöist valvet. Piksepilv on väljas päikese kinni matnud. Rahvas hakkab nihelema. Ainult papp ei paista midagi märkavat ja jätkab oma talitust, justkui pime metsis oma pulmatantsu. Kidurad vahtrad akna taga löövad äkki kohisema, nagu oleks seal mets. Postiljon on juhmilt toppama jäänud. Ta püüab lugeda sõnu papi veretutelt huultelt, aga ei mõista midagi. Ainult lauljad tabavad vanamehe tiivaviipest märguande ja kiljatavad:
"A-a-men!"
Nende hääl on nagu peenike välk esimese kauge kõuekõmina taustal.
Väljas ei vaevu keegi enam kiirustamist varjama. Vihm on tulekul. Kellelgi on veel heinasaod väljas. Haud on õnneks siinsamas, kuigi asub surnuaia servas. Siin on üldse vähe haudu, vaevalt sajandi jagu, mitte nagu suures "alumises surnuaias", kus matusekorrad ulatuvad mäletamata "paavsti-aegadesse" välja.
Rohi on igal pool kõrbenud, ainult kiviaia ääres ja paari kidura, aga laiavõralise jalaka all on rohelisi laike. Sirelite lehed on longus ja närbunud, aga tuulepuhang paistab neid kohe elustavat. Tõepoolest, õhus on äkki mere jahedust, adrut ja joodi. Inimeste keelepaelad on lummusest lahti päästetud, hädavaevalt häält tasandades jätkatakse kirikus pooleli jäänud jutte. Tuulepuhangud viivad papi ja eeslauljate hääled nagunii otse huulte pealt minema.
"Ei tea, mis siis ta vaesekese kogudest ja karpidest ka saab?" arutab keegi. "Ega tal ju muud põlnd kui need va liblikad ja margid. Aga mine sa tea... Räägivad, et nende eest võib linnas head hinda saada..."
"Juba samal päeval tuldud järgi ja viidud minema," kuuldakse teist talle vastavat.
"Tea, kes see siis oli, kes..."
Kas Vittorio pärusvara kadumise kohta Roides ka mingi kindlam versioon käibel on, seda enam kuulda ei ole. Tuulepuhang painutab sirelid maadligi, lööb papi hõlmad purjedena plagisema, suits sööstab viirukipannilt nagu madu rohtu. Kirst on juba hauaserval, kiriku ainus kell kilksub läbi tuulekohina, must pilv on katnud peaaegu kogu taeva. Kollase liiva hunnik lööks nagu hiilgama.
"Näe, vaata kus!" sosistab keegi külanaine Adale ja osutab kiviaia poole.
Kiviaial sireli varjus istub väike süsimust koer ja vaatab liikumatult haua poole.
"Eks ta ole ka peremehe matasele tulnud," arvab Ada. "Ja vait nigu sukk, ei tee mitte piuksugi!"
Veel üks asi on köitnud nii mõnegi tähelepanu juba kirikust väljumisest saadik: liblikad. Surnuaed on täis valgeid liblikaid, suuremaid ja väiksemaid, kes lehvivad haudade kohal ja keda tuul kiviaia tagant aina juurde kannab: niidetud heinamaade kohale kerkiva musta pilve taustal eristuvad nad teravalt, justkui mõne kauge tulekahju lipendavad tuhahelbed.
Nüüd paistab pappki juba kiirustavat. Mitte et ta teeks seda kuidagi ebasündsalt — ei, ta ei riku oma balleti etteantud harmooniat, ta on lihtsalt pisut tempot tõstnud. Umbes nii, nagu oleks kõik juba lõppenud ja nagu ta oleks sellest lõpust natuke maha jäänud ja tal tuleks nüüd see mahajäämus tasa teha, siiski ühtegi sammu, ühtegi sõna vahele jätmata.
Juba tõstetakse kirstule kaant peale. Ada kahetseb, et pole saanud surnut veel õieti vaadatagi ja püüab veel viimasel hetkel uurida, "mis nägu ta õige seal on ka".
Aga ta jõuab näha ainult seda, kuidas surilinade valevus kaane alla kaob ja selle hetke jooksul jõuab ta veel näha — ja ta on selles täiesti kindel, kuigi seda näha on peaaegu võimatu ja kuigi ta sellest kellelegi rääkida ei kavatse — , et väikestele kokkupandud kätele, vahajatele sõrmenukkidele, mis oma värvi poolest vaevalt eristuvad linadest, laskub just enne kaane langemist üks suur valge liblikas, hiigelsuur ja lumivalge, aga selgete mustade tiivasoontega. Paneb tiivad kokku ja lööb lahti, ja siis langeb kirstukaas ja kohe selle järel langevad kirstukaanele rabinal esimesed rasked vihmapiisad — nagu oleks liblikas veel viimasel minutil vihma eest varju lipsanud.
Juba kallabki nagu oavarrest, eided otsivad jalakate alt varju, aga tuul väntsutab neid armetuid puid sedavõrd, et mingit vihmavarju seal pole. Välk lööb sirelite pahupidi pöördunud lehed valgeks.
"Ega ta siin kiriku juures puusse ei löö," arvab Ada, aga astub siiski jalaka juurest eemale.
Viirukipann on kustunud, kibekähku visatakse oma liivapeotäied, mille sekka kukub ka üks punane roos. Juba lüüakse labidad liivahunnikusse. Märjad labidaterad läigivad.
"Hea kerge maa," ähib postiljon. "Mis siia viga matta, kaeva kohe lustiga!"
Liivakuhi silutakse tasaseks, rist sätitakse otseks, papp õnnistab veel viimast korda hauda. Kõiki teeb veidi kadedaks, et ta on ainsana peaaegu täiesti kuivaks jäänud: üks laulueitedest on tema pea kohal lahti löönud suure musta vihmavarju.
Vihm hakkabki hõredamaks jääma. Heinamaade kohalt paistab juba tükk kahvaturohelist taevast. Maa aurab. Matuselised nihkuvad oma varjualustest välja ja torkavad oma pärjad ja kimbud juba täiesti sündsa pühalikkusega liivahunnikule. Heidavad sinnasamasse veel ka vajaliku pikkusega pilgu, mõne pisara ja hüvastijätusõna — püüdes mingilgi määral tagasi teha vahepeal ära rikutud mõnusat matusekurvastust.
Paljas pruun liiv kaob tasapisi liiliate alla, mis pärast piksevihma on veel pöörasemalt lõhnama löönud. Punaseid roose ja keset kirikut seisnud võõrast pole enam kuskil näha, justkui oleks välk nad tuhaks põletanud. Koer on ka kiviaialt kadunud. Inimesed hakkavad tundma, et vihm on siiski läbi jakkide ja pintsakute sadanud.
Ada ei paista märjast pearätikust suuremat numbrit tegevat.
"No nüid jooksevad, nii kui oleks tuli takus," põlastab ta külanaisi.
Vihm on üle jäänud, õhk värske ja kerge, hele taevalaik heinamaade kohal on laienenud, tuul vakatanud.
Maast tõusev aur hõljub hämara suitsuna haudade kohal, justkui poleks terve sajandi papid seal veel küllalt oma viirukinõusid kõigutanud. Vittorio haud valendab surnuaia teises servas. On need nüüd liiliad või on kõik piksevihma üleelanud liblikad kogunenud sinna oma tiibu kuivatama? Eemalt vaadates tundub, nagu oleks keset valget kuhilat midagi veripunast. (Roos? Roosid?)
"Noh, tema vaeneke on oma hinna nüid makst..." pomiseb Ada surnuaia väravat enda tagant kinni tõmmates — nagu küsivalt, lauset lõpetamata... Aga läheduses pole enam kedagi, kes vastaks või kes Ada lausele punkti paneks.
need kes kirikukirjade järgi olid põrm on nüüd kuninga linnade
kus on ürgveis kus on metshobune kus on Stelleri vesiõhv kus
kus on natšesid kus on huroonid kus on liivlased kus on
merjalased kus on ainud
hävitada elu maa peal hävitada iseend
keelte eest mida enam ei räägita
kelle kõri lõigati läbi kelle suu on täis külmanud mulda
et nad ei saa tunnistama tulla
kuldkingade suitsupääsukeste eest kellel pole kohta teie
toredas uues maailmas
mis ei murra painutatud pilliroogu niis ei kustuta õhkuvat
tahti kohutav kohus härrased kohtunikud teie maailmast jääb
ainult sinine suits kohus on tulnud lunastuse eest ei pääse
keegi keegi ei pääse vabaduse eest
Sõna wiidi, teine toodi,
Kahed, kolmed kannetie.
Mis need sõnumid toodi?
Mis keeled kannetie?
Sõja need sõnumid toodi,
Waenukeeled kannetie.
Kes see tõi sõjasõnumi,
Wõi ka kandis waenukeele?
Harak tõi sõjasõnumi,
Wares kandis waenukeele.
Kes see saab sõtta minema?
Isa wana, welled noored,
Onupojad hullukesed,
Tädipojad tillukesed.
Sõtsi saab sõtta minema,
Seni kui weli kaswanes.
Sõtsikene, noorekene,
Sõts läks aita ehtimaie.
Peale aida pead seadma.
Sõts tõots ennast hukata,
Kabu ennast kaotada.
Ise ta ehtis, ise itkes,
Ise kabitses, kahetses.
Wanem weli, wellekene,
Weli läwele lähenes,
Weli kõndis küsimaie:
,,Mis oled, wirwe, wihane,
Mis oled, parti, pahane?
Kas sul südant sisse lüüa,
Kas sul pead peale käia,
Julgust teise werda juua?”
,,Wellekene, poisikene.
Ei ole südant sisse lüüa,
Ei ole pead peale käia,
Julgust teise werda juua.”
,,Sõsar sõstrasilmaline,
Kas sa mõistad püssi pühki,
Püssi pühki, mõõka mõsta?”
„Weli, hella wellekene,
Ei ma mõista püssi pühki,
Püssi pühki, mõõka mõsta.”
„Sõsar, noori linnukene,
Kas sul pihta pihlapuune,
Käewarred wahterased,
Sõrmekondid kuusepuused,
Miska sõtkud sõjaleiwa,
Miska kastad waenukaku?”
„Weli, hella wellekene,
Ei ole pihta pihlapuune,
Käewarred wahterased,
Sõrmekondid kuusepuused.”
„Sõsar, sõstrasilmaline,
Kes on seda enne näinud,
Enne näinud, enne kuulnud,
Et on sõsarad sõjassa,
Linajuuksed lipu alla?
Oh hullud sõjawanemad,
Targad waenutalitajad,
Mis teeb sõsar sõjassa,
Wirwekene waenu seas?
Kuuleb püssi paukuwat,
Arwab linna langewat.
Näeb ta mõõga liikuwat,
Arwab peada raiuwat.
Sõsar, hella linnukene,
Mine sa ette isandile,
Manu maasulasile!
Küsi sa aega aast’ ajaks,
Aast’ ajaks, pooleks teiseks:
Weli on mul wäga wäikene,
Wellel on wilt weel Wenemaal,
Wellel sadul Saksamaal.”
Läks siis sõsar malewide,
Ligi lipukandajida.
Kõiki ta palus põlwili,
Heitis hellile sõnule.
Küsis aega aast’ ajaks,
Aast’ ajaks, pooleks teiseks.
Anti tal aega aast’ ajaks,
Aast’ ajaks pooleks teiseks.
Tuli suvi, jõudis sügise,
Tuli kiri kuningalta,
Tuli sõnum sõdadesta:
Sinna poisse puudunesse,
Noorimehi nõudenesse.
Kelle kord on sõtta minna?
Kelle kord on kodu jääda?
Wanem weli, wellekene,
Welle kord on sõtta minna,
Sõtsi kord on kodu jääda.
Wellel on sõrmed sõmerasta,
Käewarred wahterasta,
Õlaluu on uibuesta,
Küljeluu on künnapuust.
Isa ostis hobuse,
Ise ostis, ise itkes.
Weli walmist wankerit,
Ise walmist, ise itkes.
Isa triikis taoslauda,
Ise triikis, ise itkes.
Ema aie hammeida,
Ise aie, ise itkes.
Sõsar sõrmits kindaida,
Ise sõrmits, ise itkes.
Weli läks aita ehtimaie,
Sõsar järel küsimaie:
„Wellekene, armsakene,
Kas sul südant sisse lüüa,
Kas sul pead peale käia,
Julgust on teise werda juua?”
„Minu meelimarjakene,
Süda mul kõwa sisse lüüa,
Pea kõwa peale käia,
Julgust on teise werda juua.”
Weli istus ehtimaie,
Käändis jalgu kängimaie.
Sõsar juurde paludenna,
Paludenna, itke’enna:
„Weli, hella wellekene,
Aja selga surmasärki –
Tuled koju wõi ei tule,
Saan sind näha wõi ei saa.
Pane kaela kalmurätti –
Tuled koju wõi ei tule,
Saan sind näha wõi ei saa.
Wõta kätte koolukindad –
Tuled koju wõi ei tule,
Saan sind näha wõi ei saa.”
Hakkas siis weli minemaie,
Sõsar järel paludenna,
Paludenna, itke’enna,
Itke’enna, õpetama:
„Weli, hella wellekene,
Kui saad sõtta sa minema.
Wõi saad waenu sa wajuma,
Selle õpetan sinule:
Ära sa sõida sõja ees
Ega sõida sõja taga –
Ees on tuli punane,
Taga on suitsu sinine!
Sõida sa keskel sõdada,
Ligi lipukandajat.
Esimesed heidetakse,
Tagumised tapetakse,
Keskmised kodu tulewad.
Kui sa saad kodu tulema:
Ära sa tule Poola kaudu,
Poolas palju poiste päida.
Ära sina tule Narwa kaudu,
Narwas palju naiste päida.
Ära sina tule Riia kaudu,
Riias palju riisutakse.
Ära sina tule Tall’na kaudu,
Tall’nas palju tapetakse.
Tule kodu Hiie kaudu:
Ei sind kuule Hiie koerad,
Ega näe Hiie neiud.
Weli, hella wellekene,
Kunas ma sinda kodu ootan,
Kodu ootan, kodu loodan?”
„Sõsar, noori sõtsikene,
Kui lääb wares walge’eks,
Kaaren luigekarwaliseks,
Siis sa minda kodu oota!
Kui see meri metta jookseb,
Allik ajab haanikuda,
Siis sa minda kodu oota!
Kui need lepad lehte lääwad,
Pajud punsu ajawad,
Siis sa minda kodu oota!”
Kui hakkas weli minema,
Siis hakkas hale tulema,
Tundi lõid Toompea kellad,
Olewist tegi: „Oja, oja!”
Nigulist tegi: „Nika, naka!”
„Sõtta, sõtta, eidekene,
Sõtta, sõtta, sõtsikene,
Sõtta pean mina minema.
Weristele westidele,
Maksakarwa mastidele,
Kopsukarwa kuubedele.
Sõtta lähen ma sõdima,
Sõtta lähen ma sõsara eest,
Were ma walan welle eest,
Hinge annan isa, ema eest!
Nüüd mina suigun surma teeda,
Nüüd mina tuigun tuule teeda.
Astun sammud haua poole.”
Läks weli weeremaie.
Hobu oli alla hallikirja,
Mees oli peale päewakirja.
Sealt siis jooksid werejooned,
Werejooned, päewapiired.
Läks siis weli weeremaie,
Ema jäie itkemaie,
Jäie kandja kahetsema:
„Pojakene, poisikene,
Ehk sa kooled kuningissa,
Sured suure sõja alla.
Sa ei jää kodu korista,
Matta ei maja rahwale.
Ei maitse sul jalad seda maada,
Kontsad ei kodumurukest.
Mis sain mina sinusta?
Silmawett, südamewerda,
Itke sain imetamasta,
Silmamärga mähkimasta.
Kui ma tundsin su tulewat,
Siia ilma ilmuwada,
Jo tundsin otsa orjamärgi,
Kukla’asse kurjamärgi.
Pidin wiima su weele,
Pidin laskma lainetele.
Wiisin wee weere peale,
Kandsin jõe kalda peale.
Istsin maha imetama.
Wesi wõtt silma weereneda,
Laine põske langeneda.
Kudas wiin were weele,
Lasen liha lainetele!
Enne las’ olla orja orjalane,
Kaswa kurja kahjuline.
Kui oli ohtu hoide’enna,
Kahju oli kaswatenna,
Siis ei näind näljased isandad,
Pannud ei paganad tähele.
Kui said, wirwe, wenineksi,
Kallis üles kaswaneksi,
Siis nägid näljased isandad,
Paniwad paganad tähele.
Siis sind wiidi Wenemaale,
Kanti kallis kauge’ele.
Kui sa kooled kuningissa,
Matta jääd maasulasile,
Jää ei mul kääbast kuhu käia,
Jää ei matust manu minna.
Jumal see teab, Jumalakene,
Maarja teab, madalakene,
Ehk aetakse sind hauda alasti,
Pannaks maale paljakana.
Oleks seda ette teaks,
Ette teaks, ette näeks,
Annaks sul kodust kooluräti,
Manu paneks maturäti,
Ühes sul annaks suurräti,
Kaasa paneks kalmuräti.
Sisse sa paneks suured juuksed,
Wahaladwad weeretaksid.
Saadaks siis juuksed sa emale,
Wahaladwad wanemale.
Kui sa sinna koolenesse,
Hella hinge heitenesse,
Kätken ma juuksed oma kääpa,
Matan oma matusele.
Siis saab kääbas kuhu käia,
Siis saab matus manu minna.”
Weli läks sõideldes sõdaje,
Wõideldes Wene wägeje.
Jäie ema itkemaie,
Jäie kandja kahetsema.
Enam seal oli itkusida,
Wiiswõrd oli silmawetta
Kui neid ema ehteida.
*
Juba tuleb tulepalang,
Juba weereb werewalang,
Tuleb tulda lüüe’enna,
Weereb werda walaenna.
Tulda lõiwad tuimad rauad,
Kibenida külmad kiwid.
Sinna mehi jo wiiakse,
Seal jo mehe werd walataks.
Küll on hale, hellakesed,
Küll on hale minnessagi,
Sinna maale saiessagi,
Kus on wööni meeste werda,
Kus on põlwi poiste päida,
Labajalu laste päida,
Kus süüakse sarapuu – urbi,
Lepaleenta rüübatakse.
Sõja tee oli sõmerane,
Waenu teel oli waewa palju.
Seal ta nägi wiis imet,
Wiis imet, kuus kurja.
Külm oli ase külje all,
Lämmi ase läwe all.
Külm oli käel, külm oli jalal.
Käed külmeti, jalad külmeti,
Käed külmeti kinde’enna,
Jalad tal sukas soendi,
Warbad wiisus tal waluti.
Sügisene, kewadine,
Sügisene lumerända,
Kewadine kibewihma –
See lääb läbi südame,
Läbi kontsa kolmekorra,
Läbi warwaste wahede.
Sõjameesi, mehikene,
Kus ta läheb wastu ööda,
Wastu ööda, wastu kuuda,
Wastu haljasta ehada?
Soo on suuri, see sinine,
Taewas laia ja lageda,
Põõsas paksu, palju wetta.
Ei ole oksa, kuhu astu,
Ei ole tuge, kuhu toeta.
Kas on kodu kõndijalla
Wõi on maja marssijalla?
Kodu pole tehtud kõndijale
Ega’i maja marssijale.
Kodu on koowita ninassa,
Ase haki tiiwa alla.
Kui hakkas weli weeremaie,
Sõjateeda sõitemaie,
Ära ta kaie kodu poole,
Silmi heitis hella poole.
Kes jäi tal kodu armsamaks,
Armsamaks, kallimaks?
Ema jäi tal kodu armsamaks,
Sõts jäi kodu kallimaks.
Sõjasulased küsiwad,
Waenuhärrad waidelewad:
„Kes jäi sul kodu armsamaks,
Armsamaks, kallimaks?”
„Oh, teie sõjasulased,
Oh, teie waljud waenuhärrad!
Ei jäänd mul kodu kedagi,
Ei jäänd majja marjakesta.
Püss on armas, mõõk on kallis,
Kaelaraud on kallimaks.
Kui ma jõuan kuningat kuulata,
Neid aga walju wanemid,
Saa ma ikka ea edasi,
Kuu, päewad kokkupoole.
Oh, teie sõjasulased,
Oh, teie waljud waenuhärrad!
Wõõrad siin metsad, wõõras maa,
Wõõrad wõsa weerekesed.
Siin on suured soemetsad,
Kaharikud karuwarikud.”
Weli kaie kodu poole,
Silmi heitis hella poole.
Läks ta läbi külade.
Läbi tallatud tänawa.
Helkis helmine hobune,
Paukus paasine tänawa,
Lõksus looka, kuldaküüsi.
Sõjasulased küsiwad,
Waenuhärrad waidelewad:
„Kuni sa hobusta hoiad,
Kuni warssada walatad?”
„Seni ma hobusta hoian.
Seni warssada walatan,
Kuni seisab pää mul pääl.
Pää mul pääl, wöö mul wööl,
Kena piitsuke pihussa,
Ratsut käerandemissa,
Jalad mul jalustimessa.
Kui mul lõpeb pää päält,
Pää päält, wöö wöölt,
Kena piitsuke pihusta,
Ratsut käerandemista,
Jalad mul jalustimesta –
Siis on hobu hulkumassa,
Wiru warssa weeremassa,
Siis hobu orussa hulgub,
Wiru warssa wainiula.
Minu hella eidekene,
Läheb karja saatemaie,
Leiab hobu hulkumasta,
Wiru warsa weeremasta.
Ise hakkab itkemaie.
Kummuliste kurtemaie:
„Pojakene, poisikene.
Nüüd on lõppend pää sul päält,
Pää sul päält, wöö sul wöölt,
Kena piitsuke pihusta,
Ratsut käerandemista,
Jalad jalustimesta,
Jäänud hobu hulkumaie,
Wiru warssa weeremaie.
Nüüd hobu orus hulgub,
Wiru warssa wainiula.”
Eidekene, hellakene,
Ootas aasta, ootas kaksi,
Ootas aastaid arwamata.
Ei läind wares walge’eksi.
Kaaren luigekarwaliseks
Ega meri jooksnud metta,
Allikas ajand haanikuda.
Eidekene, hellakene,
Tõusis ta üles hommikul,
Wõttis hoole õrre pealt,
Mure musta parre pealt,
Läks ta karja saatemaie.
Leidis hobu hulkumasta,
Wiru warsa weeremasta.
Ise hakkas itkemaie,
Kummuliste kurtemaie.
„Pojakene, poisikene,
Nüüd on lõppend pää sul päält,
Pää sul päält, wöö sul wöölt,
Kena piitsuke pihusta,
Ratsud käerandemista,
Jalad jalustimesta,
Jäänud hobu hulkumaie,
Wiru warssa weeremaie.
Nüüd hobu orussa hulgub,
Wiru warssa wainiula.”
Sõtsikene, noorekene,
Ootas aasta, ootas kaksi,
Ootas aastaid arwamata.
Ei läind wares walge’eksi,
Kaaren luigekarwaliseks.
Sõtsi läks muremäele,
Murelille noppimaie,
Murekanni katkumaie.
Ülewalt siis hüüdis Looja,
Maast Maarja kõneles:
„Mis sina kõnnid kurwameeli,
Kurwameeli, leinakeeli?”
„Ootan wellekest sõjasta,
Walget wainude wahelta,
Kenat wäe keske’elta.”
Ülewalt siis ütleb Looja,
Maast Maarja kõneleb,
Kiwi alt hüüab kilki,
Pae alta parmukene:
„Jo sõda selle suretas,
Jo waenu selle wajutas.
Püss oli suuri, raud oli raske,
See käis käside peale,
Õigus õlade peale,
Sõigus sõrmede peale,
Wajus käewarte peale,
Weli sillaks Saaremaal,
Poolamaal purde’eksi.
Üle sõitis sõda suuri,
Üle weeris Wene wägi.”
Nutke, nutke, õekesed,
Nutke, sõrmikud sõsarad,
Jo welleke sõjassa suri,
Walge mõõkade wahela.
Küll on sõjas tappajida –
Ei ole maha mattajida,
Küll on piigil pistajida –
Ei ole kirstu keerajida.
Päewa seisab wennikene,
Päewa seisab pääle mulla,
Aasta aja pääle haua,
Kuu kõrwala kiriku.
Liha tal sõiwad linna linnud,
Were jõid Wiru waresed,
Harju hakid kaewid haua.
Siis sai maha maetusta,
Kabelie kannetusta,
Haudaje asutetusta,
Sisse liiwa liidetusta.
Sõtsikene, hellakene,
Istus ta muremäele,
Murekannid tal käessa,
Murepeeker tal peossa,
Täis on wetta, täis on werda,
Täis on ääreni hädasid.
Silmad wetta weeretawad,
Kulmud kulda tilguwad.
Elas ta elu okkalist,
Kasupõlwe kahjulist.
Tõuts ta toona ära koolda,
Eila ilma ta uneta.
Koolda tahtis, kurwa elu,
Maale minna, meeli paha.
Wastu tal kalmust kõneldi:
„Oh, sa hullu ilmaline,
Ärgu sa koolgu, kurwa elu,
Mingu ei maale, meeli paha!
Küllalt saad koopas kurba olla,
Alla liiwa leinal seista.
Siiski tuleb ilmas olla,
Ja mahtuda maa peale.”
***
Wile lammas wiisi tarka,
Wiisi tarka, maakawala,
See on kange arwamaie,
Arwab kuud, arwab tähed,
Arwab angerjad meresta,
Loeb lutsud kalda’asta.
See teadis sõja tulema,
Sõjaangerjad ajama,
Sõjapilwed piiweldama.
Selt sai sõtsike teada,
Sõts wiis kodu eide teada.
Eit aga pillutas pereta,
Lahuteles lapsukesi –
Sooraguje, maaraguje,
Kiwi, kaljude raguje,
Pae paksu serwa alla.
Noorem weli, wellekene,
Oli kallis kaswamaie,
Ilus pää ülenemaie,
Ei tohtind toas magada,
All ei räästa räägutada.
Ikka lakkaje ladusi,
Aganikkuje asusi,
Pika õlgede piduje.
Ootas mööda tooma tundi,
Kõrwale kuninga käsku.
Ei läind mööda tooma tundi,
Kõrwale kuninga käsku.
Siiski sõlmiti sõdaje,
Pandi pampu kandemaie,
Laiu püsse laskemaie.
Sõtsikene, hellakene,
Iste maha itkemaie,
Kummuliste kurtemaie,
Siis läks welle palwe’ele:
„Noorem weli, wellekene,
Hõbedane, hellakene,
Wõta kaasa mind sõdaje!
Wõta mind wööks wööle,
Wõta kindaks kädeje,
Wõta lindiks kübara peale.”
„Sõsar noori linnukene,
Kuhu ma sinuda wiin?
Wirus wihmada sajakse,
Harjus lunda annetakse.
Mina raputan kübara,
Sina kukud, sõster, soosse,
Sõster soosse, marja maasse!
Oh, minu sõsar sõtsikene,
Mine sa isa koduje,
Mine sa ema koduje,
Hoia sa isa hobusida,
Lüpsa ema lehmasida.
Ma lään sõideldes sõdaje,
Wõideldes Wene wägeje.
Tulgu siis wastu tugewad
Ja astku wälja need wägewad.
Need sääreluude lugejad
Ja kokku kondi noppijad,
Need linnast liiwa wiskajad
Ja surmasärgi seadejad.
Tule löön neil turjast wälja,
Sädemed sääremarjast wälja,
Walu warbaküüne alt.”
,,Weli, hella wellekene,
Kunas ma sinda kodu ootan,
Kodu ootan, kodu loodan?”
„Sõsar sõstrasilmaline,
Kui need pajud punsu lääwad,
Lepad lehte jo ajawad,
Siis sa minda kodu oota.”
Weli läks sõideldes sõdaje,
Wõideldes Wene wägeje.
Oleks ta wiidud maanteed mööda,
Tee oleks hakand nuttemaie.
Ta aga wiidi merda mööda,
Merelained naerisida.
Meri musta ta hobune,
Taewas laia ta sadula,
Pilwetükk tema piitsukene,
Wikerkaar tema loogukene.
Alt tema sõitis halli ilma,
Pealt ta pilwede pugesi,
Wahelt wiie wikerkaare,
Kuue koidu keske’elta.
Meri tal mürkis minne’enna,
Taewas kärkis käie’enna.
Weli läks sõideldes sõdaje,
Wõideldes Wene wägeje.
Sõtsi jäie itkemaie,
Tee weerde tuikumaie.
Sõts see itkes iga päewa,
Kurtis kõik need kuu ajad,
Halatses kõik aasta ajad:
„Oh, minu ajad haledad,
Ja minu päewad pimedad,
Linnu ajad leinalised,
Kana ajad kahjulised,
Nutuline nooripõlwi!
Kui need kurjasti kuluwad,
Õelasti lähwad õhtu,
Pimedasse pilwe’esse,
Sagedast salude sekka.
Luigekesed, laglekesed,
Ligi taewast linnukesed!
Teie käite kõrge’elta,
Kõrge’elta, kauge’elta!
Wiige mu wellele teada,
Kandke teada mu kaasale,
Misuke põli minula,
Kasupõli kalli’ila.
Wellekene, noorekene,
Kui me kullad kokku saaks,
Marjad teine teise manu.
Siis saaks ma ohtu ütlema,
Siis saaks kahju kaebama.
Wellekene, noorekene,
Kui me kullad kokku saaks,
Marjad teine teise manu!
Siis annaks suud suule,
Siis annaks kätt käele,
Suud annaks ma jalatallale,
Suud suurele warbale.”
Sõtsi itkes iga päewa,
Kurtis kõik need kuu ajad,
Alatses kõik aasta ajad.
Sõtsi palus päewakesta,
Kummardeles kuukesta.
Kuu käis üle kuningate,
Päew käis üle päälikute.
Wälja ta kostis kuningatest,
Wälja päästis päälikutest.
Siis läksid puudki jo punsu,
Lepad lehte jo ajasid.
Siis läks wares walge’eksi,
Kaaren luigekarwaliseks.
Siis tuli weil koduje,
Illike isa majaje.
Kust ta tundis oma kodu,
Oma kodu, oma kulla,
Oma maja, oma marja
Küla kümmene seasta,
Walla wiie wahelta?
Kullaristi koa peala,
Hõberisti õue peala,
Kojast tõusis kulla suitsu,
Õue pealta hõbe suitsu.
Tare harjast haljast suitsu,
Saunast saksa witsa suitsu.
Koleweste haukus koera,
Heleweste itkid lapsed,
Käreweste käisid naised –
Sealt ma tunnen oma kodu,
Oma kodu, oma kulla,
Oma maja, oma marja
Küla kümmene seasta,
Walla wiie wahelta.
„Sõida, sõida, mu hobune,
Lase teeda lauku ruuna!”
Sai ta isa nurme peale,
Isa nurme nurga peale,
Hobu hirnus ühe korra,
Kõrwi kõrwa kõiguti.
Sai ta isa wärati peale,
Hobu hirnus teise korra,
Kõrwi kõrwa kõiguti.
Sai ta isa tare läwele,
Hobu hirnus kolmat korda,
Kõrwi kõrwa kõiguti.
Pureles punane koera,
Haukus halli õuekoera.
Akna täringid tärisid,
Koja akenad kõrisid.
Isa tuli wälja waatemaie.
„Tule isa, tunne poega!”
Tuli isa, ei see tundnud:
„Sõjamees, sõjahobune,
Sõjakübar ta peassa,
Sõjalaigud laki eessa,
Sõjawask on waljastessa,
Sõja sapitud sadula!”
Siis hakkas hale tulema,
Wesi silma weeremaie.
„Sõida, sõida, mu hobune,
Lao teeda, laugukene,
Sõida ema ukse ette!”
Hirnus õues Hiie halli,
Karjus õues Kalewi lauki,
Haukus õues waenukoera,
Wärawassa raudarakki.
Ema tuli wälja waatamaie.
„Tule ema, tunne poega!”
Ema ei tundnud poega noorta,
Ei tundnud poja hobusta:
„Wene mees, wene hobune,
Wene risti rinna eessa,
Wene piitsa tal peossa,
Haljas mõõk tal alla hõlma.”
Siis hakkas hale tulema,
Wesi silma weeremaie.
„Sõida, sõida mu hobune,
Lao teeda, laugukene,
Sõida welle ukse ette:
„Tule, weli, tunne wenda!”
Tuli weli, ei wõind tunda.
Hirnus halli kolmat korda,
Karjatas Kalewi lauki.
Sõitis mööda sõjameesi,
Sõitis õe õue alla.
Suud andis wärawasammas,
Kaela hakkas kaewukooku.
Sõitis sõtsi akna alla.
Hüüdis sõtsi akenasta:
„Tule, sõtsi, tunne wenda!”
Tuli sõtsi, tundis welle:
„Oma mees, oma hobune,
Oma piitsuke pihussa,
Oma saapad jalassa!”
Küsiteles wellekene,
Küsiteles kõneledes:
„Oh, mu õrna õekene,
Sõstrasilma sõtsikene,
Kust sa tundsid oma welle?”
„Weli, hella wellekene,
Kust ma tundsin oma welle?
Kirjudesta kindaista,
Aetusta hamme’esta.
Et oli kuu kindaena,
Päewapööra päidelina,
Aopööra hammeina.
Weli, hella wellekene,
Tule sina maha turjaltanna,
Saa maha sadultanna!”
Weli waatas, wastu kostis:
„Millest sul muru mudane,
Tareesine tahmane?
Kas siin sõitnud saajad suured,
Wõi on kaasikud karanud?”
„Wellekene, noorekene,
Emalapsi, hellakene,
Pole siin sõitnud suured saajad
Ega karanud kaasikud.
Siit see sõitis sõda suuri,
Siit weeres Wene wägi.
Tule maha, marja weli,
Tule maha, käi tubaje,
Ma wiin lauku latterie,
Tallie tasase täku,
Heinad ette, kaerad ette!”
„Ei lää maale, sõtsikene,
Enne kui liniku laotad,
Maha paned pallapoole!”
Sõsar liniku laotas,
Maha pandis pallapoole.
Weli siis nutuga kõneles,
Emalapsi laine’el:
„Sõtsikene, hellakene,
Sõrmed on suitsisse sulanud,
Käed päitsis päewatanud,
Jalad jäänud jalustimisse!”
Sõts siis peos pehmiteli,
Sõrmed suus sulateli,
Siis pääsid jalad jalustimista,
Sõrmed suus sulasid,
Tuli siis tuppa wellekene,
Pandis piitsa pingi peale,
Kübara kinnaste peale.
Ise peale itkemaie,
Kummuliste kurtemaie.
„Wellekene, hellakene,
Aja mulle sõja juttu,
Kõnele waenu kõneta,
Kuidas sõjas oldaneksi
Wõi seal waenus käidaneksi?”
Weli kuulis, jälle kostis:
„Sõsar, noori linnukene,
Uha mu hobu mudasta,
Pese mu saapad sawista,
Ma mõsen mõõga isegi!
Mõõga peal on mõnda werda:
Hiiumõisa isanda werda,
Kuramaa kuninga werda!
Mõõga peal on saksa werda,
Saksa werda, sandi werda!”
Pandi weli söömalauda.
Sõie weli, jõie weli,
Sõsar iste sõrme nõjal.
Küsiteles sõtsikene,
Küsiteles, kannateles:
„Wellekene, hellakene,
Kas oli neidusid sõjassa,
Linajuuksid lipu all?
Kas on sõjas naine armas,
Naine armas, kaasa kallis?”
„Oh, mu sõlgine sõsara!
Ei ole sõjas naine armas,
Naine armas, kaasa kallis.
Sõjas on armas haljas mõõka,
Kallis kangepea hobune,
Kes päästab mehe sõjasta,
Mehepoja Poolamaalta,
Sõjaleiba sõtkumasta,
Waenukakku kastamasta.
Sõjaleib on sõkeline,
Waenukakk on kanepine.”
„Weli, hella wellekene,
Kas seal sõjas aset seataks?”
„Sõsar sõstrasilmaline,
Lämmi ase on läwe all,
Pehme ase pingi all!”
„Weli, hella wellekene,
Mis seal sõjas söögiks anti,
Söögiks anti, joogiks anti?”
„Sõsar sõstrasilmaline,
Süüd seal sõjas söögiks anti,
Witsu sõjas joogiks anti,
Anta ei lämmit leiwakestki,
Murta ei pirukapalakestki.
Kui käis kämmel käharasse,
See oli lämmi leiwakene;
Kui käis rusik kukla peale,
See oli pirukapalakene.”
Sõie weli, jõie weli,
Sõsar iste sõrme nõjal:
„Wellekene, hellakene,
Kuidas teid sõjas surmatakse
Wõi teid elus hoietakse?”
„Oh, mu sõlgine sõsara!
Sõjas tuleb surm salaja,
Sõjasurm tuleb tulega,
Püssi paugu plahwamisest,
Pika mõõga raiumisest.
Seal pole surma soigamista,
Seal pole häda oigamista,
Seal pole kirstu kandemista,
Seal pole haua kaewamista.
Seal on sinel surmasärki,
Wereojad hauakesed!
Enam on sõjas meeste päida,
Kui on metsas mättaida.
Enam on sõjas meeste silmi,
Kui on taewas tähtesida.
Enam on sõjas meeste sääri,
Kui on pinus pilpaida,
Enam on sõjas põlweluida,
Kui on põllula kiwida.
Saksa weri tuli sadulasse,
Wene weri tuli wööst saadik,
Meie meestel mõõtemata.”
„Weli, hella wellekene,
Kas on kodus naine armas,
Naine armas, kaasa kallis?”
„Sõtsikene, linnukene,
Küll on kodus naine armas,
Naine armas, kaasa kallis!
Tulin ma sõjast tagasi –
Alles noori seegi neidu,
Alles lehib seegi leppa,
Alles kaswab seegi kaske.
Alles noori seegi neidu,
Keda hoidsin ma omale."
Keda mängitin mäela,
Üles wõtsin, hüpitasin,
Maha panin, mängitasin.
Kelleg’ ma murul magasin,
Kellega kõlguses kõnelin,
Kellel kihlad kätte andsin,
Sõrmuse kätte saatelin,
Pandi panin põlwe peale.
Alles noori seegi neidu,
Alles lehib seegi leppa,
Alles kaswab seegi kaske,
Alles noori seegi neidu,
Keda hoidsin ma omale.”
© Erkki Tuomioja, 2019