Kross' berömmelse och betydelse vilar framför allt på hans många historieromaner. Många av dem är av mäktigt omfång och många är vitt spridda. Kejsarens galning (Keisri hull) torde finnas på trettiotvå språk. Historieromanen är ett beprövat sätt att se snett på nuet utan att tala rakt ut. De verk som tillkom under Estlands järnår som sovjetrepublik hanterar baltiska skeenden i så pass avlägsen tid att deras chiffrerade referenser till nuet aldrig kunde sättas dit som förgripliga – man kunde väl inte gärna tänka sovjetförtryck i likadana termer som det forna balttyska övermodet. Men det vore snävsynt att läsa Kross historiska romaner som samtidskritik iförd aisopisk språkdräkt. De är nämligen befolkade med – och framdrivna av – personager vilkas väg genom handlingen inte primärt har så mycket med någon faktisk tidsaxel att göra. De negocierar sig fram längs medgång och motgång, funderar, fumlar och försöker igen, föregriper och reparerar slumpens misstag och ödets ironier, som människor gjort i alla tider. Och det görs med den konkretion som ett plastiskt skildrat sammanhang alltid tillhandahåller, om bara författaren behärskar sådant.
Också efter Sovjetunionens fall producerade Kross med oförminskad energi viktiga verk, fram till sin död 2007. Ingen censur stod nu i vägen. Så röjer den kontinuitet som författarskapet uppvisar från början till slut att omskrivning eller chiffrering inte utgör någon viktig nyckel till verket. Också resten av författarskapet, ofta centrerat kring författarens alter egon Jaak Sirkel och Peeter Mirk, fogar in sig i den comédie humaine som Kross prosa spelar upp. Självbiografiska tangenter är tydliga och genomgående i hans noveller, som sammanlagt uppgår till ett tjugotal. Jubileumsåret till ära utkommer novellistiken i en utgåva som följer författarens levnadsbana.
Det är som bred krönikör av historia och samtid Kross har hyllats och hyllas. Det är som sådan han har behövts. Men kanske kunde man småningom spänna ögonen också i hur han skrev, i språkbehandling och litterär teknik, föreslår Johanna Ross (Helsingin Sanomat 12.2.2020). Den uppburne krönikören var trots allt även konstnär. Här gör jag en början. Det handlar om långt driven tematisering av språk(et) som instrument i en novell av Kross. Läsningen kunde gott kallas semiotisk, men behöver det inte.
*
Som lyriker höll Jaan Kross på i halvtannat årtionde med att öva upp sinnet för ords valörer innan han övergick till prosa. Hans språkkunskaper var breda och han översatte från åtskilliga språk, bland annat Shakespeare och Carroll, Brecht och Zweig, Eluard och Gontjarov – och Diktonius. På youtube har man tillgång exempelvis till hans fint nyanserade tyska i intervjuer och till hans histrioniska talanger vid publik uppläsning av egen text, både i inre monolog och i snabba dialogiska rollskiften. Kross kunde mycket om språket i bruk.
Mot den gängse bilden av Kross som krönikör med bred pensel kan man hålla upp en novell där språk, kodspråk, teckensystem är ett ledmotiv. Den är från 1980 och ingick i samlingen Kajalood. På svenska finns den i Halleluja (NoK 1992), övers. Ivo Iliste och Birgitta Göranson, och på finska i Silmien avaamisen päivä (WSOY 1989), övers. Juhani Salokannel. Novellens titel tjänar som paratext och läsdirektiv och anger dess språkliga fokus. Den heter ”Stahls grammatik” (”Stahli grammatika”). Det är så man i Estland talar om den balttyske prosten Heinrich Stahls Anführung zu der Esthnischen Sprach (1637). Stahl utförde där den första inventeringen av estniskans regler.
*
Novellen utspelar sig 1944, i huvudsak i det beryktade Patareifängelset i norra Tallinn. Peeter Mirk sitter inne för ett misslyckat flyktförsök med båt över till Finland. (År 1944 satt Kross själv i Patarei anklagad för ”nationalism”.) Gravare än flyktbeskyllningen mot Mirk är att han misstänks vara upphov till ett manuskript som en patrullbåt från Sicherheitsdienst fiskat upp invid flyktbåten. Där skildras Estlands tyska ockupanter på ett sätt som bör kunna kosta livet om den skyldige hittas. I samma väska av faner som innehöll manuskriptet har säkerhetstjänsten funnit ett exemplar av Stahls grammatik. Det är försett med ett exlibris som utpekar bokens ägare som Lembit Tammo, vän till Mirk. Väskan är Mirks och manuset skrivet av Mirk, men grammatikan kom att några timmar före prejningen övergå från Tammo i Mirks ägo: Tammo ville med dess antikvariska värde gälda en gammal skuld. Som de enda litterärt skrivkunniga ombord på flyktbåten är det bara Tammo och Mirk som kan misstänkas; Tammo mer, på grund av sitt exlibris. Mirk får ett viskat besked om att han vid en given signal, en vit klänning som ska exponeras som tecken på stranden utanför fängelset, utan risk för någon flyktmedhjälpare kan komma undan med en lagom liten bekännelse om sina flyktförberedelser. Men vetskapen om att det är hans manus som hotar Tammo till livet tvingar honom till det moraliska beslutet att erkänna sitt upphovsmannaskap. Innan Mirk hunnit erkänna kommer dock ett besked från Tammo att han ger upp, knäckt också av brusten kärlek. Han ämnar säga att väska och manus var hans. Kort därpå hörs från korridoren ljud som sammantolkade innebär att Tammo hängt sig i sin cell. Mirk får nu lämna fängelset.
*
I novellens narrativ ingår också förberedelserna för flykten, försöket och fasttagandet, därtill karakteristiker av medfångar och cellvardag. Novellen inleds med ett urval mardrömmar – språkbilder alltså, på ett språk ingen drömmare kan behärska – och utmynnar i en meditativ coda. Intrigresumén här ovan säger ingenting om hur novellskeendets olika faser avlöser varandra, men det görs med ett uppbåd av teckensystem. ”Stahls grammatik” visar Kross sinne för tecknens univers, för dess anstormning av språk i bruk. Novellens värld är cellens och förundersökningsfångens: en sådan är ständigt hotad och därför ständigt alert, hypersensibel för tecken på fara eller räddning.
Genom hela texten och särskilt i början avlyssnas och avläses allt som kan tolkas som information om yttervärlden. En gnisslande port, dunsar och knastrande grus ger information om omfånget av denna tidiga morgons liktransporter. Radiorapporter om härars segertåg måste tolkas om till realia, avskalas sin propagandayta. Och: allt kan vittna mot en. I någons beslagtagna anteckningsbok röjs ett namn, en skrivmaskins typer slits individuellt och kan spåras, en näsduk med monogram anger sin ägare. Också skådespeleriet, det inscenerade tecknet, finns representerat här. En fängelseläkare (vars ”klumpiga skådespelarkonst” påtalas av jagberättaren) ger Mirk en vitaminspruta och viskar samtidigt till honom information om det vita plagg som extra muros ska signalera att han nu kan avge bekännelse. Tecknets teatralitet understryks av att det är en firad aktris som mot novellens slut ger signalen med sin klänning. När hon låter den fladdra i vinden som en duk för frihet kan den påminna läsaren om tre olika estniska fanor som passerat revy i novellens början.
Men allt detta kan betecknas som något av ett semiotiskt utanverk i ”Stahls grammatik”, som indikatorer på att världen oavlåtligt bär på betydelser. I centrum för novellens teckenspråk figurerar morse, i mångsidig gestaltning. Morsetelegrafin – säkert gängse i fängelser där den alls är möjlig – aktualiseras först mer än halvvägs in i texten. Det är Mirk som tar fram sin aluminiumsked ur ett skåp och börjar knacka på vattenledningen. Han gör det medan han, precis som en semiotiker som styr in uppmärksamheten på kodens kanal, gör sig tankar om varför fängelset velat ge sina kunder en så perfekt morsekontakt via rörsystemet. Sedan knackar han frågan E-T-T-P-A-R-T-I-? och får av grannen svaret J-A. Så blir det fyra partier schack.
Strängt taget knackar Mirk inte frågan så i novellens text. Han knackar kort, lång, lång, kort-lång-lång-kort, kort-lång, kort-lång-kort, lång, kort-kort, kort-kort-lång-lång-kort-kort. Och strängt taget är det bara på svenska Mirk knackar så, på andra språk får denna Krossnovell andra bokstäver. Budskapet är alltså dels översatt, dels inte översatt från morse. Dessutom har ju ett morserat meddelande alltid översatts från ett annat språk till kodspråket morse. Att inte översätta koden blir att uppmärksamma den. Knepet är vanligt; Tolstoj mängde in franska i sin prosa och Hemingway spanska eller italienska i sin, utan att översätta. Verkan hos läsaren var avsedd stegrad nyfikenhet om koden.
Intresset för morse stegrar intresset för det som koden bär, alltså schackspelet. Det gäller inte intresset för utgången av detta spel, den saken tar Mirk lätt på, men för schackspelets villkor. Schack är strategispelet par préférence, där det avgörande är att planera egna drag och föregripa motspelarens. Däri är det förvillande likt den talplanering, det föregripande uträknande som en förundersökningsfånge behöver ägna sig åt, älta sig igenom, för att eventuellt klara sig med livet i behåll. En viktig skillnad är dock att schack är ett egalitärt spel med fullständig information: brädets regler är kända för bägge parter. Däremot är en förundersökning som den i Patarei kattens lek med råttan. I Kross prosa finns alltid ett framhävt drag av reflexion – av för- och eftertänksamhet – som livshållning och överlevnadsstrategi. Här framhävs det genom skillnaden mellan det reflexiva tänkandets två väsensskilda objekt, schack och liv.
Stahls grammatik blir låst vid Tammo genom dennes exlibris, och det blir hans död. Språk är på liv och död. I fängelsets tystade tillvaro består fångarnas språkliga kommunikationsmöjligheter av att sked kan knackas mot rör; liksom i novelltiteln är de underkastade en metallisk grammatik. Samma rör kan man hänga sig från, då en språklig snara gillrats. Tammos sista besked, om att han tar på sig författarskapet till manuskriptet, följs av en hastig morsering som aldrig översätts eller på annat sätt tolkas. Det som knackas fram är F-A-R-V-Ä-L. Innan för murarna är koden omedelbart begriplig. Kanske är hela det kulna eftersinnande som novelljaget fyller novellen med och som kommuniceras i morsekod, fattbart bara intramuralt: världen i ”Stahls grammatik” är en egen värld med ett eget språk.
En betydligt senare novell, ”Morse” (1998), fokuserar detta teckenspråk för särskild granskning. Också här handlar det om ett par som underkastas förhör, denna gång med NKVD som förhörande instans. Morserandet inleds medelst fingerrörelser som, av rädsla för att ha ertappats, transponeras till ett oskyldigt klapper med hovar. Kommunikationen fortsätts medelst blinkningar, fortfarande i morse. Här tematiserar Kross språkets elastiska oberoende av medium.
Avslutningsvis: denna läsning av novellen om Peeter Mirk i Patarei vill på inget sätt tränga undan eller klassa ned Kross stora historieromaner och krönikeprosa. Dessa har sin rättmätiga plats i centrum av författarskapet. Men den vill antyda att också i dessa breda berättelser, ofta formade på ett sätt som kan te sig som världsvist mödolös skrift, lurar Kross insikt att de tecken som gör världen synlig och komplicerad är mångahanda, och att de bör finnas där under textens yta för att ge den liv. Ibland lyfter han upp dem till påseende, som i ”Stahls grammatik”.
Originally published in Nya Argus 4/2020
Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.
Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab.
Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu väljaandes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.
Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.
Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.
Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.
Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinnivõtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemiskatse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.
Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõnekujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgisüsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.
Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näitemängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.
Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morsetelegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiiniumlusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morsekontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.
Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mittetõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Hemingway hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.
Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järelemõtlemine – kui elulaad ja ellujäämisstrateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.
Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.
Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrmeliigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.
Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.
Originally published in Keel ja Kirjandus 2020