Kun tulin Helsinkiin, opettelin heti ulkoa kaupungin.
Istuimme Laatu-Haitissa ja keskustelimme runoudesta,
erilaisista avioliitoista, politiikasta,
ja ilta kului rattoisasti.
Ajattelin jonkin tapahtuman prototyyppiä, yksinkertaista muotoa,
kuten "ihminen haluaa tuottaa iloa
toiselle ihmiselle",
aamulla istuin mustassa tuolissa, ikkunasta näkyi
valtionarkiston nurkka, ikkunalaudalla
oli korissa omenoita.
En lähde tästä mihinkään pitkään aikaan.
Helsingisse tulles õppisin selle linna otsekohe pähe.
Istusime Laatu-Haitis ja rääkisime luulest,
erinevatest abieluvormidest, poliitikast,
ja õhtu kulges mõnusasti.
Mõtlesin mingi sündmuse prototüübile, lihtsale vormile,
näiteks „inimene tahab teisele inimesele
rõõmu teha”,
hommikul istusin mustas toolis, aknast paistis
riigiarhiivi nurk, aknalaua peal
oli õunakorv.
Siit ma tükk aega enam kuhugi ei lähe.
Kad ierados Helsinkos, tūlīt mācījos pilsētu no galvas.
Sēdējām alus bārā un runājām par dzeju,
dažādām laulībām, politiku,
un vakars pagāja lieliski.
Domāju par kāda gadījuma prototipu, vienkāršu formu,
piemēram, “cilvēks grib otram cilvēkam
sagādāt prieku”,
no rīta sēdēju melnā krēslā, pa logu bija redzams
valsts arhīva stūris, uz palodzes
grozā āboli.
Ilgi nekur nebraukšu prom no šejienes.
Приехав в Хельсинки, я первым делом осмотрелся.
Сидя в ресторане «Гаити», мы обсуждали поэзию,
Чужие браки, политику,
И проводили весело вечер.
Я размышлял об истоках какого-нибудь события, о простой форме,
Как «человек хочет доставить радость
Другому человеку»,
А по утрам я сидел на черном стуле, из окна виднелся
Угол госархива, на подоконнике
В корзине лежали яблоки.
Долго теперь никуда не уеду отсюда.
När jag kom till Helsingfors lärde jag mig genast stan utantill.
Vi satt på ölschappet och diskuterade poesi,
olika äktenskap, politik,
och kvällen förflöt angenämt.
som t.ex. "mänskan vill skänka
sin medmänska glädje",
om morgonen satt jag i en svart stol, från fönstret syntes
statsarkivets hörn, på fönsterbrädet
äppel i en korg.
Härifrån ger jag mej inte av någonstans på en lång tid.
Although the poems were written in the 1960s, some of the places they refer to are still recognizable today (Kauppahalli, Kulosaaren Casino, Rautatieasema, Suurkirkko and Kaisaniemen puisto). Others have faded into history, like much of the former atmosphere of Finland’s capital.
Saarikoski is regarded as an important modernizer of Finnish poetic language.
Ritva Hapuli
kuljen missä kuljen. Helsinki, Otava 1965; Tähänastiset runot. Helsinki, Otava 1978, 141-185.
| Language | Year | Translator |
| German | 2010 | Gisbert Jänicke |
| Swedish | 1969 | Bo Carpelan |