Aruanne ühe eriskummalise mehe elu- ja surmakäigust

Aruanne ühe eriskummalise mehe elu- ja surmakäigust
Translated by Mati Sirkel

 

Otsekui haige ihu heidab endast välja võõrkeha mädaneva haava kaudu, nõnda heitis De Croy hertsogisuguvõsa endast välja noore Karl Eugeniuse, ja kestis ainult üürikest aega, kuni haav oli taas sulgunud iseparanemise seaduse järgi, mis on omane hävimatuile kehadele ja suguvõsadele. Lõpuks polnud enam armigi näha või kui, siis ainult hertsoginna pikkade ööde kestel teravnenud pilgule; tema aga suri mõne aasta pärast.
Võõrkeha sattus sõjamehe rännuteile. Karl Eugenius teenis Taani krooni, generaalstaate, keisrit, Saksi-Poola kuningakoda. Ta tõusis esile, ta tegi karjääri; kuid tema jämedakoelise eluhimu talitsematud puhangud tõid joomarile, mängurile ja võlguelajale aina uusi pahandusi kaela. Pärast ühte lugu, mis inimesi kõvasti naerutas, kuid ühtlasi ülimat nördimust äratas, pidas kuningas August vajalikuks temast mõneks ajaks lahti saada ja saatis ta ülesandega oma liitlase, tsaar Peetri juurde, kes juba nädalaid piiras, pommitas, tulutult ründas Eesti linna Narvat. Heas tujus, kõigile võlausaldajaile kättesaamatu, saabus Croy novembri keskpaiku Narva alla, ajal, kui kohale jõudsid esimesed teated Rootsi vabastusväe lähenemisest. Laia näoga rohmakas mees, kelles keegi ei osanud oletada ta suursugust päritolu, seisis au andes tsaari ees palkmaja toretsevas kõleduses; kandis oma asja ette, kuivalt ja õhinal nagu mõni muretsev talumees, kellele on tähtis asi korda ajada ja kel muus osas ei pruugi palju kolu sees olla peale vabalt õhtult oodatava lärmaka rõõmu. Peeter silmitses teda täpselt, kutsus ta õhtusöögile, täitis oma käega ta kõhuka viinapeekri. Puhkides, tulipunaste nägudega, vestid valla, olid nad röötsakil oma toolidel, pajatasid teineteisele tooreid nalju, möirgasid naerda nagu lakku täis meremehed.
"Mis, alles ooberst?" karjus Peeter. "Vennas, minu juures oleksid sa kaugemale jõudnud!"
Ta kaisutas Croyd, kui too lebas juba raamil, et kaks kaardiväelast saaksid ta öömajale kanda.
Neli tundi hiljem, veel enne koitu, hüppas Peeter voodist, laskis end jääkülma veega üle valada, käskis hobuse ette anda. Palkmajast välja astudes märkas ta punakal tõrvikuvalgel hertsogit sulgkübaras ja ratsakasukas, hobuse ratsmed pihus.
"Mis, juba välja maganud?" küsis tsaar.
"Välja maganud, Teie Majesteet," vastas Croy rahulikult.
"Hüva, tule kaasa," ütles Peeter. Nad istusid sadulasse, sõitsid lummesadanud positsiooni läbi, revideerisid vahiposte, kontrollisid purukspommitatud kaevikute parandustöid.
Möödus mõni päev. Peeter oli hertsogi järele proovinud: joomalauas, sõjanõukogus, positsioonide ülevaatamisel. Hertsog meeldis talle, meeldis aina rohkem. Mis teda ligi tõmbas, oli kooslus sõjamehelikust asjatundmisest, sõjamehelikust usaldusväärsusest ja laia joonega joomarlikust talitsematusest, mille taga ta võis oletada rikkalikku ja kirglikku loomust; siin, olgugi väiksemas mõõdus, arvas ta leidvat kinnituse tükikesele omaenda olemusest.
Kuningas Karl jõudis lähemale, kahe, kolme päeva pärast oli oodata rünnakut.
Peetri motiivid ei ole lasknud end selgeks teha: kas ta mõtles tõesti lisavägesid kohale tuua ja arvas, et ainult tema leegitseval teojõul võib see aega kaotamata õnnestuda? Või kas andis tume eelaimdus talle nõu mitte panna omaenda sõjaliselt veel järele proovimata keisrinime ohtu vastutusega lüüasaamise eest?
Hüva, keset ööd käsutas ta kohale oma saani, kindralid ja hertsog de Croy. Isandad olid kogunenud; Peeter astus reisivalmilt nende ette ja teatas asjaosalistele napilt ja käskivalt oma otsusest.
"Tule siia, hertsog," lisas ta. "Sinule annan ülemjuhatamise. Sina oled kindralfeldmarssal."
Croy ajas suu ja silmad pärani, kergitas pead, tahtis vastuväiteid esitada.
"Ah tühja!" karjus Peeter. "Siin on order!"
Ta viskas pitseeritud paberi lauale, andis lühidalt au ja lahkus ruumist. Kohe seejärel kostis väljast piitsaplaks ja saanikella helin, kuuehobuserakendis saan kihutas minema.
Järgmisel päeval toimus lumetuisus lahing. Tulemus on meile teada. Siin ei lähe korda, kas Croy oleks saanud seda muuta. Pimeduse saabudes, kübar läbi lastud, ilma hobuseta, pidi ta alla andma.
Kuningas Karl laskis mõnd vangilangenud kindralit endale tutvustada. Kui talle hertsogit nimetati, rehmas ta teravalt käega. "Ma ei taha seda joomarit näha." Ta tundis Croy kuulsust.
Vangilangenud lihtsõdurid lasti relvitult kodumaale tagasi, ohvitserid viidi vabastatud Narvasse. Croy vaatas süngelt ringi, kas on täringukaaslasi, kost ja peavari kaua piiramisrõngas olnud linnas olid armetud, hertsog vandus nagu tallipoiss. Või konutas tusaselt, tohutusuur, kogu kujutlusjõust tühi laps, kes leiab end järsku olevat ilma mängukannide ja ajaviiteta.
Mis läks tsaar Peeter talle korda? Croy oli teeninud viies armees, miks ei pidanud ta teenima kuuendas? Ta palus kuningas Karlilt audientsi, palve lükati tagasi. Ta pöördus ooberst Horni, Narva kindlusekomandandi poole. "Härra vennas, korraldage nii, et teie kuningas annaks mingi väeosa minu käsu alla, ma luban teile poole oma esimesest aastapalgast."
Horn tuli tagasi ja teatas: "Majesteet polnud armuline minu asjaesituse peale vastama. Muus osas on antud käsk vangisolevad isandad Tallinnasse viia."
Hertsog teadis, et Tallinnas on rikkus, elumõnu ja kõik mugavused, millest Narvas tuli puudust tunda. Tema palvel, et teda võetaks Rootsi teenistusse, oli – talle endale vaevalt selgelt – olnud ainult see mõte, et aidata teda välja Narva-elu viletsast üksluisusest. Südamest heas tujus kuulas ta Horni teatust, südamest heas tujus saabus ta allajäämise ja vangipõlve kaaslastega - neid oli üheksa kindralit ja kaks kõva tosinat kõrgemaid staabiohvitsere - Tallinnasse. Selle linna pinnal pidi ta ettehoolduse plaani järgi elama kaks aastat ja viibima kaks sajandit.

Tallinnas said vangid oma mõõgad tagasi ja tohtisid ausõna peale vabalt liikuda. Neile juhatati kätte korterid rikaste patriitside majades. Juba Croy päralejõudmise järgsel õhtul kandsid mõned linnasõdurid hertsogi aupaklikult ta elupaika, nädal hiljem tundis teda iga laps, mitte kaua pärast seda räägiti temast kogu Harjumaal; inimesed tulid ainult selleks linna, et teda näha, temaga tuttavaks saada ja temaga juua.
Teenistuses oli Croy olnud täpne; vahest mõni tung temas oli teadnud – sest pea teadis tal seesugustest asjadest vähe –, et ta vajab ranget elupiiritlust, et mitte jääda täielikult oma taltsutamatuse meelevalda. Nüüd, kõigist kohustustest, kõigist toimetustest prii, tormas ta nagu sõnn labasesse ja ebavürstlikku kõrtsiellu. Ta mängis ja lakkus gilditubades ja trahterites, vangide ja Rootsi garnisoniohvitseride elupaikades, kähku omandatud ja valikuta läbi käidud tuttavate majades. Ta tegi välja võhivõõrastele inimestele, küsimata seisuse ja sordi järele. Turul kostitas ta linna tulnud talumehi prantsuse punaveiniga. Tuju ajel lõi ta sadamas meremehekirvega sisse kolm vaati akvaviiti; hollandi, rootsi, soome madrused tormasid ligi, kaklesid koha pärast, püüdsid vedelikku kübaraisse ja kokkupandud pihkudesse. Hertsog seisis seal juures, näost punetav, ja möirgas oma kõmiseva kapralinaeruga: "Tulge ligi! Tulge ligi! Eluvesi jumalamuidu!" Üks linnasõdur tahtis pahameelt äratavat rahvakogunemist laiali ajada, Croy ulatas talle taalri ja kihutas ta heatahtliku toorusega minema. Mees andis veel eemalt au, kuis oleks ta võinud feldmarssalit ja hertsogit puutuda?
Madrused karjusid, üks pistis noaga, siin-seal varises mõni maani täis mees maha. Hertsogil läksid silmad peas punni, himu ei lasknud tal end enam tagasi hoida; järsku kargas ta möllava jõugu keskele, rebis kaks meest teelt, põlvitas summa sekka ja jõi vaadist nagu allikast.
Ta kaasvangid, kelle hulgas oli ju palju kõrge positsiooniga mehi, venelasi ja välismaalasi, olid tast algul eemale hoidnud, osalt seepärast, et nad panid pahaks ebaõiglast soosingut, mida Peeter oli talle osutanud; osalt, kuna neile oli vastumeelt ta talumatslik jämedus; vahest olid mõned ka arvamusel, et tsaar võiks süü lüüasaamises hertsogi kaela ajada ja nii poleks nõukas sattuda kahtluse alla temaga sõpruse pidamises. Ajapikku aga pidid nad andma alla hertsogiga läbikäimisele, sest polnud ju võimalik seista vastu tema lapselikule tormakusele ja truusüdamlikule pealekäimisele. Mõned neist, kes olid kas saksa või šoti päritolu, püüdsid puhuti hertsogit, ehkki asjata, kõiksugu sõgedustest tagasi hoida, venelased aga naersid ja lasid tal olla.
Ehkki hertsogil polnud peent keelepruuki – sest kuis võinuks see karukere sallida endas midagi peent? –, kiitles ta meelsasti, et tunneb kõiki veiniliike, mis Euroopas kääritatakse, kõiki õllesorte, mida Euroopas pruulitakse. Nüüd aga lasid talvekülm ja maa tava tal tutvuda kangete jookide kolmanda põhiliigi – viinaga, millega ta seni oli olnud vaid pealiskaudse juhusõpruse vahekorras. Ent ka siin oli talle rohkem tähtis joogi hulk ja kangus kui segude, lisandite ja villimisprotsesside peen ja kunstiküllane laad, nagu seda armastava hoole ja võistleva leidlikkusega hoitakse alal ja pärandatakse edasi kõigi Kirde-Euroopa maade kõigis majapidamistes. Tema jõi napsi veinipeekritest ja õllekannudest, ta ahmis peale soola-, pipra- ja suitsuliha-kala, andes ka siin eelistuse hulgale headuse ees, tolle süütu ja ei mingi varjamise peale mõtleva himuga, millega kaheaastane hea tervisega laps sööb oma toitu. Purjuspäi sõlmis ta vahvaid kihlvedusid ja tundis lapselikku rõõmu neid elu ohtu pannes võita; neist oli peagi palju lugusid ringi käimas. Aga nii kihlvedudes kui kaardimängus tehtud kaotustega leppis ta ükskõikselt, viha tundmata, jah, naerdes heasüdamliku kahjurõõmuga, nagu oleks mõne võõra kaotaja puhul õigus maksma saanud.
Tallinna linna kohal Toompea lossis resideerib Matthias von Poorten, kuninga asehaldur, range ja täpne mees, kelle käest kuningas Karl nõuab ikka ja jälle raha, vilja, hobuseid ja nekruteid. Poortenil oli viisakust hertsogit kord oma lauda paluda, ja hiljem arvab hertsog ise, et tal oli väga lõbus, kuid järgmisel päeval palusid asehalduri naine ja mõned teised daamid teda, et jäägu asi selle ühe korra juurde; seda ta neile ka lubas.
Poorten maksab vangidele elamisraha, astmestatud nende aukraadi järgi ja säästliku mõõduga, nagu suurtel sõjaaegadel kohane; ja viis ju kuningas iga vaskpennigi kohta aruandluse sisse. Hertsogi kui kindralfeldmarssali raha on loomulikult suurim, ta ise aga saab seda vaevalt näha, sest maksmispäevadel trügivad ta võlausaldajad asehaldurikassa kantselei ees. See läheb talle vähe korda: tema aukraad ja nimi avasid talle ju esimesest päevast peale ulatusliku krediidi. Ta võlad kasvavad kärmesti, sellest hoolimata laenatakse talle rikkas linnas pikemata edasi. Croy ei maksa, Croy ei rehkenda, ta laseb endale anda, mida vajab, ja kirjutab alla, mida talt nõutakse. Nii paistavad talle asjad korras olevat, ja laenu andes täidab inimesi ka lahke valmisolek; enamikule meeldib ta hästi, ta on seda sorti inimene, keda ei nähta meelsasti kurvana või hädas olevana; tundub nii, nagu aimataks hästi, et ka kurbuse ja hädaga ei oskaks ta midagi peale hakata.
Ta on õnnelik inimene, see hertsog de Croy; sest kõike, mida ta teeb, teeb ta kogu südamest. Mitte palju inimesi ei ela nii, et mõni sopike nende olemuses ei jääks tühjaks, osavõtmatuks, puutumatuks sellest, mis nad teevad; niisiis peab see end täitma kõiksugu rahulolematuse, igatsuse, kõiksugu piinavate hirmudega. Säärastest asjadest ei tea hertsog midagi, seda tajuvad omal moel kõik, kes temaga kohtuvad, lapsed tänaval, talupojad maalt, mündrikud sadamas, sõdurid. kuid ka need, kes ta pahandustäratavaid hullusi halvaks panevad – aastates aadlimehed, ranged vaimulikud, tõsised kaubahärrad ja tublid matroonid ja koguni asehaldur Poorten – nemadki leiavad omaenda imestuseks, et nad ei suuda teda hukka mõista ilma südametunnistusel lasuva seletamatu koormata. Ja veel palju aastaid pärast ta surma hüüavad vanad rahulikud mehed äkilise ägedusega: "Hertsog de Croy, jah, oli see vast mees! Säärast meest ei kohta ma enam!" Juba eluajal aga on ta legendiks saanud.
Varsti peale jõule algasid vastlalõbustused, mis olid hertsogile igati meelt mööda. Vaenlane oli kaugel ja kuningas võidukas, nii olid nad meelt mööda kogu linnale. Algas paastuaeg, aga sellega ei ajanud hertsog täpsust taga. Kuid ka sellepärast ei laitnud teda keegi. Koguni superintendandil oli kalduvus teda vabandada ja ta ütles oma adjunktile: "Ta ei oska paremini; nojah, ta on ju paavstimeelne, talle ei tohi seda süüks panna." Ja seejuures oli ju superintendandile hästi teada, et roomausulistel on kombeks paastu rangemini pidada kui Tallinna luterlased.
Paastuajal kohtas üks asehalduri ametnikke tänaval Suure Gildi oldermann Sturmi, kes oli ta hea tuttav. Nad läksid mõne sammu üheskoos, vesteldes kõiksugu uudistest. Ja nii jutustas sekretär ka kuninglikust käsust, mille kohaselt vangid tuli koos laevasõidu taasavamisega Stockholmi üle viia.
"Hertsog ka?" küsis Sturm ägedalt. Sekretär kinnitas seda.
Sturm, kes polnud paha mees, kuid oma äri eest väljas, nagu üks kaubahärra ju peabki olema, oli üks hertsogi peavõlausaldajaid. Ta jättis sekretäriga hüvasti, ruttas oma kontorisse ja kutsus väljasaadetud sõnaviijate kaudu Croy võlausaldajad samaks õhtuks Suure Gildi majja nõupidamisele.
Seal nad nüüd siis istusid, patriitslikud suurkaupmehed ja elukutselised rahalaenajad, jõukad ja lihtkäsitöölised, kõrtsmikud ja pudupoodnikud, ja väike rahvas tundis end tähtsa ja austatuna, et nad tohtisid istuda ja aru pidada Gilditoas sama laua ääres, sama õlut juues ja samas vahaküünalde valguses ning samas hädas linna suurte suguvõsade liikmete, Mustpeade vendade ja raehärradega. Nad kõnelesid tõsiselt, erutatult ja murelikult.
Sturm ise avas istungi, andes teada selle põhjuse, mis enamikule polnud küll enam uudiseks. Seejärel rääkis ta targal ja tungival viisil ühise hoiaku kasust ja vajalikkusest ja palus kohalviibijaid teada anda oma nõuded hertsogi vastu. Igaüks teatas nüüd oma osa, üks pani arvud paberile kirja, ja nii oli tekkinud midagi seesugust nagu hertsogi võlausaldajate ühendus. Liideti ja rehkendati, misjuures sündis kõiksugust pearaputamist ja imekspanemist; lõpuks selgus, et igakuine vangiraha kindlustab kõigiti protsendid veel tagasi maksmata summade pealt. Kapitali tagasisaamist ei andnud sõja kestes niikuinii loota, seda teadis igamees - aga kurat neid küll võtku, kui nad peaksid oma protsendid stockholmlastele kinkima! Ei, oma hertsogit ei tahtnud nad lasta endalt ära võtta, viidagu teised Stockholmi! Ükskord peab sõda otsa saama, siis lunastavad tsaar ja Poola kuningas oma väejuhi välja; pealegi, kui raha ja kaubaliiklus Läänemerel ja maatsi läbi Poola on taas vabad, siis ei või olla raske hertsogi perekonna rikastest Pikardia, Flandria, Westfaali valdustest korjunud summasid koos protsendi ja liitprotsendiga kätte saada; sest hertsogi tülliminekust omastega polnud Tallinnas aimugi. Kui aga lubati Croy Stockholmi viia, siis polnud kadunud mitte ainult jooksvad protsendid, ei, kadunud oli ta ise, kadunud suhtlusest ja silma alt, ja kui kergesti võis juhtuda pärast sõja lõppu, et Stockholmi rahamehed sul naha üle kõrvade tõmbavad! Kokkutulnud soojenesid üles, meeled läksid elevile, langes teravaid sõnu Stockholmi ja rootslaste ja isegi sõjahullu kuninga enda kohta, kes segas igasugust kauplemist, tõstis kõiki makse ja tahtis meestelt nüüd veel nende hertsogitki ära vôtta1
Nii otsustati Croy äraviimisele vastu seista. Jah, arupidamine lõppes sõpruseavaldusega hertsogile või otsekui tema krediidivääriliseks kuulutamisega. Oldermann Sturm lubas ise vajalikud sammud astuda. Otsused tehtud, jäid mehed veel üheskoos õlut maitsma selles ülendatud südameseisundis, mille teevad teoks üksmeelsed äraotsustamised, kuna igaüks saab jõudu ja võtab tuld naabri kindlameelsuselt. Uks läks lahti, sisse tuli Croy nagu ikka õhtuse joomaseltskonna otsingul, ja viipas sõbralikult vägeva punase käpaga. Nad teretasid teda lärmakalt, nad jõid tema terviseks. Sturm juhtis ta aukohale, ja seal ta nüüd istus naerdes võlausaldajate seltsis, tegi neile nende endi raha eest välja ja karjus: "Mina jään Tallinnasse! Parem lähen kuradile kui Stockholmi! Mind ei vii keegi siit minema!"
Järgmisel päeval läks Sturm koos kahe isandaga lossi. Asehaldur Poorten, ise Tallinna patriitsipoeg, lubas oma kaaskodanikele teha mis tema võimuses. Tema pingutused, see mõjujõud, mis tal kuninga juures oli, said selle ka teoks. Karl kirjutas oma käega: “Pidage see joomar endale. Las rüüstab parem Tallinna kui mu pealinna Stockholmi."
Laevareis algas, vangid läksid pardale. Croy seisis sadamas, punapõskne, naerukas, parukas tuulest sasitud, ja lehvitas kübara ning kätega. Siis läks ta vilistades Rannavärava kaudu linna.
Hertsog jäi oma eluviisile truuks. Tema talupojakere, tugev kui karul, paistis igale väljakutsele vastu pidavat. Sellest peale, kui oli tekkinud oht, et ta ära viiakse, ja sellest ohust oli jagu saadud, näis tema populaarsus veelgi kasvanud. Inimestel oli tema suhtes tunne, nagu oleks Croy auhind, mis saavutatud hukatusega ähvardanud, kuid lõpuks ränga vaevaga võidukalt lõppenud võitluses. Kõigist majadest lehvitati talle, kerjused ja muidusööjad hüüdsid talle elagu. Ootamatuid mänguvõite puistas ta helde käega laiali. Kui siis oli läheduses mõni osav võlausaldaja, võis tollel hõlpsasti õnnestuda oma raha tagasi saada ja korjunud protsendid peale selle; sest see aeg, kui vangi elatisrahast oli piisanud protsentide katmiseks, oli peagi möödas. Vahetevahel istus Croy võlatornis; siin võõrustas ta oma võlausaldajaid pidusöögiga, millest Tallinnas veel kaua räägiti. Oma kahekümne viiendat vara-arestimist pühitses ta söömaajaga, mille korraldas rae täidesaatvaile ametnikele. Varsti pärast seda arestisid mõned sellest peost osavõtnud ta just selle söömaaja kulude pärast kahekümne kuuendat korda. Selle peale naeris ta pööraselt.
Tema Tallinnas viibimise teisel aastal kostis ühel ööl metsik helistamine Strahlborni majas, kus hertsog elas. Majaelanikud ja teenijad kohkusid unest üles, mõtlesid tulekahjule, jooksid treppidest üles-alla, meeletu helistamine kestis mõni hetk edasi, katkes järsku; see tummaksjäämine oli veelgi kõhedustäratavam kui kaikuv kõla enne. Õhku ahmivad inimesed tungisid hertsogi magamistuppa, sest siit oli helistamine kostnud.
Nad leidsid ta elutult voodist, lai suu ammuli, seda katsid vahumullikesed; ühe kohkunud teenijatüdruku käes vabiseva küünla valgel paistis see tõmblevat. Silmad olid metsikult pungis. Nägu oli tume ja moondunud, pihus oli veel kellanööri tikitud tups, mis rippus magaja käeulatuses voodibaldahhiini küljes.
Kutsuti arst, kes uuris kaalutlevalt ja rääkis siis äkilisest ajuverejooksust, mille põhjust ei saavat täieliku selgusega välja uurida, aga küllap tulevat see seostada hertsogi eluviisidega. Kuid juba enne sedastava arsti kohalejõudmist olid majaelanikud ära tundnud, et see eriskummaline hing oli lahkunud kehast, mis oli talle nii sarnane olnud. Nad sulgesid surnud feldmarssalil silmad, avasid akna, lugesid oma meieisa, igaüks omal viisil, ühed kartlikult ja poolihääli, teised söakalt ja kindla meelega. Nad mälestasid tõsiselt selle võimsa elu äkilist katkemist ega aimanud, et sellele, kes lebas nii hiiglasuurelt ja liikumatult seal nende ees, oli saatus oma suurimad eriskummalisused veel varuks hoidnud.
Keegi ei tea, kas jumal tahab, et surm oleks kerge või raske. Seda aga arvame küll võivat öelda, et hertsog de Croyle ei olnud jumal mõõtnud hullu surma; sest suri ta ju keset oma elu laadi ja lõbusust. Kui hiljem algas julm aeg, meenutas seda nii mõnigi; kui kuningas oli kaotsis Türgimaal ja venelased kogu maa Tallinna ümber ära laastasid; kui piiramisrõngas pommitatud linn oli näljas ja katk kümnest inimesest ikka üheksa ära võttis. Siis ei surnud keegi lõbususest. Siis võidi küll öelda: "Hertsog läks parimal hetkel teise ilma."

Hommikul jooksis surmateade läbi linna. See valitses turgu ja habemeajajatube, kõrtse ja võõrastemaju, kantseleisid, kontoreid ja kodanikemaju. See avaldas tugevamat mõju, kui muidu suutnuks mõne suure kaubakoja pankrott või mõne täislastis laevakolonni põhjaminek. Siin paistis olevat varisenud linna tunnusmärk, hävinud kõigi elu ühisomand, ja kes tohtinuks mõelda, et see veel noor hiigelkeha võiks olla ette määratud äkilisele kõdunemisele?
Õhtul kogunesid võlausaldajad Gildituppa. Neid oli peaaegu kolm korda rohkem kui tol esimesel koosviibimisel. Oldermann Sturm ütles neile tere tulemast ja tema palve peale tõusid kõik püsti, et lahkunule vaikides au osutada. Seal nad nüüd seisid, kõik need laitmatud, naiste ja järeltulijate peatoiduse peale mõtlevad, kogukonna asjale kasulikud mehed, seal nad seisid ontlike leinanägudega ja osutasid aupaklikkust ühe joomari ja mürtsumehe mälestusele, kel polnud ei naist, last ega kogukonda, kes polnud kellelegi kasu toonud ja kes oli nende kõigi raha sirgeks löönud. Sturmile endale, keda muidu harva haaras imestus, ei jäänud märkamata toimuva sünge koomilisus ja ta pidi pingutama, et muiet varjata.
Nüüd algas nõupidamine, kus sõna said hirm ja mured. Jälle nimetati summasid, liideti ja arvestati protsenti. Tulemus ületas mitmekordselt selle summa, mis omal ajal samas ruumis oli kokkutulnuid nõnda jahmatanud.
Algul paistis Sturmi kõne tahtvat hajutada kõige hullemaid kartusi. Elatusraha maksmised langesid küll ära, kuid ometi ei saanud võlakoorem vähemalt enam kasvada. Nõudmised säilitasid oma õiguse, hertsogikoja valdused jäid feldmarssali surmast mõjutamatult pandiks edasigi.
“Küll tuleb aga mõelda ühele ebasoodsale asjaolule,” jätkas oldermann, “nimelt sellele, et meil pole käes meie nõudmiste panti nagu seni. Selleks pandiks oli oma eluajal õnnis hertsog ise, ja oma tahet teda mitte käest anda avaldasime tookord isegi majesteedile ja surusime selle ka läbi.” Sturm tegi pausi. See meenutus tema mõjust asehaldur Poortenile, mille eest talle ikka veel tänulik oldi, kindlustas ta edasisele jutule heatahtliku kuulajaskonna. Ta jätkas: “Isandad ja vennad võtku aga kaaluda, et hertsog koos oma kahjatsetud surmaga ei pruugi olla tingimata lakanud meile pandiks olemast. Kõigi kokkutulnute ja nende perekondade tuluks otsisin ma neid kummalisi asjaolusid arvestades õigusetundjate käest nõu. Nõnda siis sihib minu ettepanek sinnapoole” – ja siin kergitas ta häält –, “et vaadelda hertsogi surnukeha meie pandina ja pidada teda meie kindlates kätes.”
Seepeale voltis ta lahti paberilehe ja luges ette igasugu vanaaegseid sententse Lübecki õigusest ja Tallinna tavadest koos näidetega, kuidas varasematel aegadel sarnaseil juhtumeil oli talitatud, ja ka oma õigusteadlasest sõbra asjatundjaarvamuse. Kõigest sellest tulenes kaheldamatult, et vana õigustava, millele oldermann toetus, oli küll praktikast kadunud, kuid polnud iialgi mõne korraldusega tühistatud. Jah, leidus koguni üks uuem määrus, mille järgi ebaharilikult suurte võlgnevuste korral tuli enne matusetseremooniat hankida võlausaldajate nõusolek, et õiguspärased nõudlejad ei kaotaks raha peiedele ja uhketele matustele, kabelite, hauasammaste ja epitaafide ostmisele ja püstitamisele. Surnukeha endale pidamine mulda sängitamata ja ilma igasuguste kiriklike matusetseremooniateta, nii lõpetas Sturm oma kõne, olevat kõige kindlam tagatis selleks, et pärast asetleidnud rahusõlmimist oleks tsaaril, Poola kuningal, de Croy hertsogisuguvõsal kiire kõik võlad ära maksta, võimaldamaks feldmarssalile seisusekohasel viisil matusepaik pühitsetud mullas.
Kokkutulnud kuulasid oldermanni üksmeelse tähelepanuga. Ta oli kasutanud osavat võtet oma kõne pikaks venitada; nimelt andis see igamehele aega pentsiku mõttega harjuda, enne kui selle kohta midagi arvata. Ja ehkki oldermann oli heatahtliku meeleolu loomiseks rääkinud algul üpris suure kindlusega tulevase võlatasumise väljavaadetest, oli ta lõpuks oma kuulajates selle kindlustunde taas ära nõrgestanud või neile ometi mõista andnud, et selline lootus olevat ainult siis õigustatud, kui suudab toetuda niisugusele tagatisele, nagu tema ette pani.
Paljud tajusid, et Sturmi poolt väljakaevatud õiguses oli kõige korrektsuse juures midagi ebainimlikku. Kui aga keegi selle välja ütles, hüüdis üks veinikaupmees: “Parem oodaku üks surnud hertsog mõnda aega oma hauda kui minu elavad lapsed igavesti oma vanemate pärandust.”
Ja sarnaseid hüüdeid kostis veel terve hulk. Keegi arvas, et hertsog ise olnuks viimane, kes sellele ettepanekule vastu oleks. Mis tähtsust oli temale haual ja matusejutlusel! Ja nüüd hüüdsid nad kõik läbisegi nagu tookord, kui ei tahtnud lasta hertsogit Stockholmi viia: “Me ei anna teda välja! Surnukeha on meil võlavangis! Meie hertsog ei tohi mulla alla minna! Me ei lase endalt hertsogit võtta!” Oli kummaline, milline pooleldi varjatud soojus ka kõige jäärapäisuse juures neis sõnades esile tuli. Seal polnud juttu ainult väärtuslikust pandist, mida ei tahetud käest ära anda; ei, seal räägiti nagu lähedasest inimesest või mõnest südame külge kasvanud, ehkki tavapärases mõttes kasutamatust omandist, mida ei lasta endalt ära võtta. Jah, ta oli neile kõigile meeldinud, ta oli olnud koostisosaks nende ja nende linna elus. Kui polnuks võlgasid, siis oleks igaüks meelsasti annetanud oma osa korjandusele, ja nad oleksid ühiste kuludega teinud talle säärased hiilgavad matused, nagu Toomkirikki uhkemaid ei tundnud, puhtast sõprusest ja südamlikkusest!
Lõpuks volitas koosolek ühehäälselt oldermann Sturmi pidama tarvilisi läbirääkimisi rae, asehalduri ja vaimulikega, et võlausaldajate ühingu protestile kuuldavõtmist kindlustada. Kui pärast toda esimest üksmeelt oli esinenud kõikvõimalikku kadedust ja vaenu, siis nüüd andis see kõik tulemuseks uue ja suure üksmeelsuse; sest üks ja teine olid aina uuesti katsunud tagasimakseid teiste arvel kätte saada, samuti polnud ju iseäranis vähem rahvas eriti võimeline oma rahast väga pikkade tähtaegadega ilma olema. Nüüd aga teatas oldermann, et rae korraldusel on hertsogi pärand riideesemete ja väärtasjade osas juba hommikul aresti alla pandud, ja silmapilk leppisid kohaletulnud kokku tunnistada nende hulgast kehvimate eesõigustatud nõudmist sellele varanatukesele. Säärases üksmeeles jäid nad veel kauaks seltsi ja jõid lahkunu mälestuseks. Mõned jõudsid koju väga raske peaga.

Juba järgmisel päeval alustas oldermann Sturm läbirääkimisi ametivõimudega. Selgus, et ka kantseleides oli juba esitatud endale küsimus, mida surnud hertsogiga peale hakata.
Me peame meelde tuletama, et matuste osas olid noil aegadel teised mõtted ja tavad kui meie ajal. Kõigepealt omistati neile suuremat tähtsust ja suuremat väärikust. Seetõttu polnud nad mõeldavad ilma vajaliku toreduseta, mis omakorda ei saanud teoks ilma suure rahakuluta. Seepärast aeti ainult tavalised ja mittesaksa inimesed väljaspool linna mulda, kõik teised aga “langetati” kirikutes, see tähendab, pandi müüritud hauakoopasse põranda all, ilma et seda koobast oleks mullaga täidetud; nii polnud ka sõnad “mulda sängitama” või “maha matma” tookord peaaegu pruugis. Kel nime ja seisust, see langetati suurte kuludega ainult selleks ehitatud või siis ostetud kabelisse ning püstitati talle hauakivi ja epitaaf. Seda kommet ei järginud aga mitte ainult kohalikud suguvõsad, vaid ka kõrgest seisusest võõrast, kel polnud Tallinnas ei peret ega pärushauakambrit, polnud võimalik teistmoodi ära saata. Sellisel viisil oleks niisiis tulnud talitada ka surnud hertsogiga ja ametivõimud olid nõndaviisi mõningases kimbatuses. Teda väljaspool linna auku ajada nagu mõnd mittesaksa sulast ei tulnud kõne allagi. Teda koos seisusekohaste auavaldustega rahupaika saata oli võimatu, sest kes oleks pidanud kulud kandma? Asehaldur Poorten teadis, et ta ärataks oma kuningas äärmist meelepaha, kui tuleks mõttele võtta raha maksumaksjate arvelt, jah, et kuningas võtaks tema enda varanduse tagatiseks.
Säärases kahevahelolekus olid Sturmi protest ja ettepanek teretulnud, pealegi kui ta pakkus võlausaldajate nimel, et kantakse hoolt vähemalt surnukeha kirstupaneku ja esialgse säilitamise eest. Tema õigusteaduslike argumentide eest ei saanud kõrva sulgeda, samuti olid asehaldur, raad ja garnisonikomandantuur arvamusel, et enne lõplikku mahamatmist tuleb ära oodata hertsogliku perekonna juhtnöörid, mida hetkel sõja tõttu ju kätte ei saanud. Üksnes vaimulikkond esitas tõsiseid vastuväiteid. Ent ka need vaikisid, kui oldermann Sturm küsis viisaka pilkega, kas pastorid on valmis kandma oma vahendeist seisusekohase matuse kulud – võlgadest ei tahtnud ta rääkida.
Nüüd peeti nõu surnukeha säilitamise paiga üle ja otsus langes Püha Niguliste kasuks, kus seisis tühi arvestatav kabel, mida võidi kasina maksu eest kasutada anda. Samuti arvas üks raehärrasid väikese muigega, et Püha Niguliste sobib paremini kui kõik muud Tallinna kirikud, sest leidub ju siin veel vanadest katoliku aegadest muude kuulsate maalide seas too pilt, mis kujutab Püha Nikolaust vangisolevate sõjameeste vabakslaskmise eestkostjana.
Nii pandi hertsog odavasse kuusepuust kirstu ja kanti selles ilma vaimuliku osavõtuta, kuid Sturmi ja arvukate muude meeste saatel surimajast Niguliste kirikusse. Kui kandjad olid ta Rosenite kabelis maha pannud, luges oldermann meie-isa-palve ja seepeale läksid kõik Gildituppa peiesöömaajale, millest hertsog osanuks rõõmu tunda.
Ka järgneval ajal osutusid vajalikuks kokkutulemised ja arupidamised, ja kohe siinsamas paigas võib öelda, et võlausaldajate ühing sai teoks nii mõnegi hea asja, nagu näiteks kohtusid siin sundimatul, jah, sõbralikul viisil erinevate seisuste esindajad, kes muidu üksteisega distantsi hoidsid. Igamees maksis liikmemaksu, mis arvutati välja vastavalt tema nõudmise suurusele. Sellest kaeti istungite kulud, küünlavalgus, kostitamine ja maks, mis tuli tasuda gildile, lisaks veel raha Püha Niguliste kirikukassale hertsogile võimaldatud külalislahkuse eest. Ja kui hiljem tuli õigusteadlastelt nõu pärida või kõiksuguseid kirjatöid teha, siis raha selleks võeti tollest kassast. Jah, aja jooksul tekkis koguni komme, et võlausaldajate ühing korraldas nagu muudki seltsid omaette vastlapidusid, mis olid suures aus ja populaarsed, kus käis palju rahvast.
Juba neist asjaoludest, mis ju kõik osutavad kestvusele ja püsile, oleks nähtav, et võlatasumise asi ei edenenud kiiresti. Tehtud kokkuleppe vastaselt katsusid paar võlausaldajat sellest teistele teada andmata omal käel õnne, saates ühe kõrge ametniku vahendusel kuningale palvekirja, kus oli juttu Tallinna kaupmeeskonna hädast ja hertsogi kristlike matuste vajadusest. Karl ei vastanud, nad saatsid teise kirja; lõpuks kirjutas Karl välilaagrist: “Tallinna isandad teeksid paremini mulle mitte küsimusi esitades. Nõuaksid nad mult vastust, siis peaksin neile ütlema: visake see siga raibete hulka.” Selle reskripti saajad püüdsid asja salajas hoida, ometi sai Sturm sellest teada. Omavolitsejad heideti ühingust välja ega tohtinud nüüd enam ühingu vastlapidudest osa võtta.

Mitte tallinlaste mälus, küll aga argimälestuses nihutas aeg Croy´ asja veidi tahaplaanile; siis aga sündis midagi, mis inimeste äreva tähelepanu ühel hoobil taas temale pööras.
Mõni aasta pärast hertsogi surma, seeaeg kui kuningas Karl Poolas lahinguid lõi ja Poolas läbirääkimisi pidas ja tsaar Peeter oli ametis avantüristliku linnarajamisega, hulkus nimelt Tallinnas ringi üks laevalt maha munsterdatud soome madrus, lapi päritoluga toores ja tuim mees. See kuulis räägitavat, et Pühas Niguliste kirikus olla puukirstus üks maha matmata hertsog idakülge juurde ehitatud kabelis, kuhu pääseb kiriku eesruumist. Järgmisel pühapäeval läks madrus jumalateenistusele ja kuulas kannatlikult ära kahetunnise saksakeelse jutluse, millest ta sõnagi ei mõistnud. Ta polnud kunagi mõnd hertsogit näinud, küll aga kuulnud, et see on midagi kuninga taolist, ja nii mõtles ta siis oma segases himus kuldkroonile, väikeste kividega sõrmustele, ka kullast valitsejasauale ja riigiõunale; sellelaadset oli ta näinud kirikupiltidel.
Laplane oli tulnud vara ja pärast jumalateenistuse lõppu alles hilja läinud. Nii tulles kui minnes oli ta tähelepanelikult ringi uidanud, et kõike täpselt järele vaadata. Seintel ja piilaritel oli talle palju läikivat, kirevat ja kallihinnalist silma hakanud, puha pilt pildi kukil, ja ka surmatantsu maal, kus olid näha keiser ja keisrinna, kuningas ja kirikuvürstid irvitavate, pilli mängivate, kirstu kandvate luukerede vahel. Ja see surma ning aarete lähedus paistis olevat nagu loodud kõiki tema mõtteid ja lootusi kinnitama. Pärastlõunajutlusele pöördus ta tagasi, täiendas end paiga tundmises ja jõudis arusaamisele, et tema kavatsusele jäi vähe teele ette. Sest seal oli väike kõrvaluks, mida ei pandud lukku, vaid ainult seestpoolt riivi; selle kaudu mõtles ta kirikust nähtamatult kaduda, kui on oma kavatsuse täide viinud.
Järgmisel pühapäeval istus ta pärastlõunasel jumalateenistusel tagasihoidlikult ühel kaugemale jäävatest pinkidest, seljas avar vihmamantel, mille all ta kandis petiklampi, laevanuga ja kangi.
Kogudus läks laiali, küünlad kustutati ära. Laplane peitis end kooritoolide vahele. Kõrged nurgelised piilarid paistsid hämaruses nagu hiigelpuud. Viimane samm lahkus kaikudes kirikust. Võtmed ragisesid ja lukk kolksatas kinni. Läks hämaramaks, läks pimedaks, peagi polnud aknasüvendid enam eristatavad. Laplane pani petiklaterna põlema ja läks läbi kiriku. Siiani oli pimedus olnud ühtlane, mitte teistsugune kui silmi kinni hoidva inimese laugude all. Nüüd aga kargasid iga ta sammu peale himukalt tema suunas põnevalt moonutatud varjud. Kaduvuse pildid, mida ta oli näinud, pikk ooteaeg kõrgete võlvidega üksildases kirikus - see kõik võis tekitada tas eelaimuse nii mõnestki õudusest, mis nüüd sai tema üle võimust. Ta jõudis kabelini ja ronis ehisvõrest üle. Ta mantel jäi nikerdustesse kinni, ta rebis end lahti ja pääses üle, aga õud pitsitas ta südant veel enne kirstuni jõudmist. Selle päeva õhtutundidel Niguliste kirikust möödunud inimesed teatasid hiljem, nagu oleks nad kuulnud jubedat karjatust. Roosikabelist leiti mantliräbal ja kang. Mitmepäevased järeleotsimised andsid tulemuseks, et mõlemad esemed pidid olema kuulunud laplasele. Teda otsiti ta öömaja pererahva juurest ning neist ringkondadest, kellega ta läbi käis, kuid ei saadud kätte; käis jutt, et ta oli järgmisel hommikul linnast lahkunud, ja keegi pidi olema märganud, et ta juuksed olid üleöö valgeks läinud.
Ent suurema kaaluga kui madruse üritatud kuritegu oli tähelepanek, mille tegi köster järgmisel päeval hertsogi lahti murtud, kuid röövimata jäänud kirstu ees. Ta teatas sellest jahmunult pastorile ja oldermann Sturmile. Juba mõne tunni pärast tungles kabelis rahvast. Ja mida nad siin nägid, see laskis neil mõista, kuidas õud oli sissemurdjat vallanud. Ta oli kirstu küll lahti teinud, kaas lebas viltuselt kirstu kõrval; aga siis oli ta põgenenud surnut puudutamata, jah, oma tööriistugi kaasa võtmata.
Sest see surnu ei paistnud surnud olevat. Viis aastat lebas ta lihtsas puukirstus ilma metallkestata, õhku läbilaskvas, pigitamata ja kinnijootmata mahutis. Aga ei mingi kaduvuse ja kõdunemise seadus polnud suutnud tema üle võimust saada. Ratsasaabastes, kindralikuues ja särbis, mõõk kõrval, lebas siin magaja, mitte milleski erinedes tollest mehest, keda nad kõik olid tundnud tema ärkvel olles. Üksnes ettevaatlikult magaja nägu puudutav sõrm tundis, et elav ihu oli kivikõvaks kuivanud.
Mehed olid näinud teda eluaegu ja esimestel päevadel pärast ta lõppu, kuni kirst kinni pandi. Tookord oli surnu nägu moondunud otsatust õudusest. Nüüd aga, kohutav vaadata, oli see õuduseilme muutunud muigeks. Mõnusalt, vähe imestades, veidike pilkavalt ja väga üleolevalt: nii vaatas see suletud silmadega nägu meestele otsa. Jah, tundus nii, nagu oleks senini barbaarsest kehalisusest kaetud hertsoglik veri alles nüüd nähtavale tulnud. Ja ta muie näis ütlevat: “Tehke minuga mis tahate ja mis teile meeldib - mulle ei lähe see enam korda.”
Petiklambi kitsas valgusjoas, vägeva kabelivõlvi jubedustäratavas sünguses võis selle näo elavus küll õudust kiirata. Nüüd, puhtas päevavalguses, nägid kokkutulnud tuttavaid näojooni ega tundnud muud kui kummalist häbi, mis jäi neile endile seletamatuks.
Karjakaupa tuli nüüdsest inimesi hertsogi keha kõdunematuse imet uudistama. Tulid Toompea ülikud, tuli asehaldur Poorten oma naisega, tulid kaubahärrad ja käsitöölised, kõigi kirikute vaimulikud, ohvitserid ja sõdurid, meremehed ja talupojad, tulid naised ja lapsed. Köstril ja vöörmündril polnud mingit rahu; neile anti suuremal ja vähemal määral jootraha; lõpuks võtsid nad igalt vaatajalt kabelisse pääsemise eest kindla tasu.
Õpetlased ja arstid uurisid surnukeha. Nii mõnedki neist väljendasid arvamust, et mõju pidi olema avaldanud ehituskivis sisalduv salpeeter; seesugustel puhkudel võib sündida, et inim- ja loomakehad püsivad kõdunemata. Aga Tallinna inimesed ei leppinud säherduste seletustega. Nad olid tundnud oma hertsogit, mis pikka arutamist siin õige vaja läks salpeetrist ja ehituskivist? Mis kaitsesid hertsogit igasuguse kõdunemise eest, need olid kohutavad kogused kangeid vedelikke, mis olid sellest kerest läbi käinud ja sinna oma setted jätnud. Ime oli juhtunud, eluvesi oli surma hävitava jõu võimetuks teinud, siin lebas nagu reliikvia kõigi joomarite kaitsepühak!
Kaugelt tulevad eesti talumehed teda vaatama. Surnukeha ees seistes suruvad nad karvamütsid pelglikult vastu rinda, pomisevad oma meie-isa-palve. Ka kõige jämedusega ei suuda köster takistada, et mõned laskuvad põlvili ja suudlevad hertsogil saabast või kuuehõlma; kellel aga on õnnestunud puudutada huultega surnu kätt või nägu, see arvab, et viib koju kaasa päris õnnistuse. See oli vürst, kes ei istunud lauas ainult suurte isandatega. Ei, ta oli joonud lihtsa mehega ja kallanud tollele, palju hing ihaldas. Ja nad põimivad ta veidralt oma muistenditesse vanadest kangelastest ja hiidudest, kangest Kalevist ja tema pojast ning vägevast võlurist Lagadist1, kes oli ennemuiste Rootsi kuninga väeülem. Nad jutustavad heast hiiust, kes suutis maailmamere tühjaks juua ja kes ükskord eestlaste juurde tagasi pöördub, et igale vaesele mehele viina, põllumaad ja õiglust anda, kuni too ise hüüab: “Nüüd aitab!”

Kärmesti adus võlausaldajate ühing oma kasu; polnud vaja, et köster ja vöörmünder rikkaks saaksid. Kõigepealt sõlmiti kokkulepe, mille järgi kirikukassale kuuluv maksuline tasu surnukeha hoidmise eest pidi kaetama sissepääsurahadest. Sissetulekud kasvasid, oldermann Sturm haaras asjast kinni, ja lõpuks jõuti niikaugele, et pärast säilitamiskulude ja köstrile ning vöörmündrile makstava hüvituse mahaarvamist jäi võlausaldajate seltsile veel rikkalik jääk, nii et jooksvate kulude katmine ei sõltunud enam liikmemaksudest. Jah, ühing olnud sageli võimeline puistama välja väikesi tasandusmakseid saadaolevate protsentide eest. Ja nii oli siis hertsog lõpuks maksma hakanud.
Ta ei maksnud kaua, sest saabus hull aeg, nälja, katku, Vene linnapiiramise aeg. Keegi ei pääsenud linna sisse; linlastel aga oli muudki mõttes, sest endast paistis teatavat üleüldine hukatus.
Katk muutis kõiki olusid aastateks. Majad seisid tühjad, tänavad jäid kõledaks, perekonnad surid välja, inimesed said kerjusteks. Dokumendid läksid kaotsi, õigusasjadest kadus ülevaade. Paljud neist, kes olid hertsogi matmisele vastu seisnud, surid tookord ja jäid ilma õige hauata. Hulgakaupa heideti surnud suurtesse kaevanditesse ja puistati nad lubjaga üle, ja nii talitati ka oldermann Sturmi surnukehaga.
Säärastel asjaoludel sai Tallinnast keiserlik Vene linn, ja kuna nüüd pärast kõike hävingut paistis tasapisi tekkivat uus eluvaim, oli tallinlastel kibedasti raha tarvis. Croy võlgade asjus tulid kokku ellujäänud ja surnute pärijad. Palju neid enam polnud; mõnigi ei suutnud nõudmist enam mingi ürikuga kinnitada. Mõned olid näljaajal oma nõudmised edasi müünud, mõned loobumised olid võileivahinnaga üles ostetud. Need, kes nüüd omavahel Gilditoas nõu pidasid, polnud enam vana lõbus seltskond, kes oli naerdes pajatanud oma hertsogi joomaritegudest. Need oli vaeseks ja tõsiseks jäänud mehed, kes arutasid omavahel asja huvides ja asusid kiiruga koduteele, niipea kui otsus vastu võetud.
Ühe säärase otsuse jõul tehti nüüd seda, mida sõjaaeg polnud senini lubanud. Saadeti kiri Croy hertsogikoja sellasele peale ja anti kõige alandlikkuse ning kaastundega teada feldmarssali anno 1702 asetleinud surmast. Veel sooviti näpunäiteid matuste osas ja lõpuks paluti lahkesti tasuda õndsa hertsogi poolt Tallinnas tehtud võlad. Selle kirjaga oli kaasas kõiksugu pabereid, suritõendi notariaalselt kinnitatud ärakiri, võlgade nimekiri koos protsendiarvestusega ning samuti notariaalselt kinnitatud koopiad võlakirjadest ja edasimüümisdokumentidest.
Möödus mõni aeg, ilma et mingit vastust oleks saabunud. Palvet korrati; kirjade toon läks tungivamaks, jah, ei jäetud osutamata ka sellele, kui vähe sobib esialgne ja vääritu alalhoidmine surnu aujärjega, tema suguvõsa nimega. Kuid ka säärased viited jäid mõjuta.
Vahepeal olid võlausaldajad juba pöördunud oma uue isevalitseja, keiser Peeter I poole, sest tema väejuhina oli Croy surnud - kuidas võiks ta taluda, et tema Tallinna alamad jäävad hertsogi pärast ilma oma varast ja hertsog kui keiserlik feldmarssal oma hauast?
Palve jäi vastuseta. Võlausaldajad kordasid seda suuliselt, kui tsaar külastas oma linna Tallinna ja heas tujus olles ei keeldunud kedagi ära kuulamast. Haruldastest loodusnähtustest elavalt huvitatud Peeter laskis viia end hertsogi surnukeha juurde, silmitses seda väga tähelepanelikult ja silitas tal käega üle ikka veel pungis põskede. Köstrile kinkis ta hõberubla jootrahaks, kuid võlausaldajaile ütles: "Hertsog kaotas Narva lahingu ja läks mulle seega küllalt maksma." Ja kuna inimesed vajavad eneseõigustust, siis võib ju tõesti olla, et Peeter oli harjunud nägema hertsog de Croys süüdlast selles kaotuses, millest ta ise oli äkki ära sõites pääsenud.
Lootuseta, vaid selleks, et midagi tegemata ei jääks, pöördus võlausaldajate ühing Dresdeni õukonna poole. See vastas viivitamatult kuninga ja kuurvürsti Friedrich Augusti nimel, et Croy oli omavoliliselt lõpetanud oma teenistusvahekorra ja lasknud end Vene armeesse arvata; seetõttu tuleb jätta Tallinna isandate otsustada, kas pöörduda oma asjaga tsaari kui hertsogi kõrgema väeülema poole.
Nende kirjade käies jõudis lõpuks, vaevalt enam oodatud, jätkuva pealekäimise tulemusel kohale ka Croyde hertsogikoja vastus. See ütles selgelt, et hertsoglik perekond ei tunne juba pikka aega enam ühtegi oma soo liiget nimega Karl Eugenius.
Croyde hertsogikojal olid sääraseks vastuseks oma põhjused ja austatagu neid. Meie aga, kes me ei ole ei Croy hertsogite ega muidu mõne inimese teenistuses, meie, keda pole määratud hea seisma Croyde hertsogliku reputatsiooni eest, vaid pandud selle armastatud maailma kõigi narruste ja eriskummalisuste halduriteks, meie vist ikka tohime endale lubada osutada hilist armastust väljatõugatule, kes oli niisama pahaaimamatu nagu on pahaaimamatud loom, tuul, jõelaine või metsik õunapuu. Ja nii mälestame teda kui vaprat sõjameest, helde käega kamraadi ja kuraasikat joomakaaslast, lühidalt, kui rõõmsa südamega meest, kes ju Shakespare'i ütluse järgi elab kõige kauem.
Sest omal viisil kestis hertsog de Croy nad kõik üle, nii kaasaegsed kui järelkaasaegsed. Range mõõdukas sõjamees Karl, naiste, viina ja mängu vaenlane, kuningas ja kuurvürst Friedrich August Tugev ja tsaar Peeter Suur, asehaldur Poorten ja kõik Tallinna kaitsjad ja piirajad, Tallinna raehärrad, oldermannid, kogukonnavanemad ja gildivennad, Püha Niguliste pastorid, köstrid ja vöörmündrid, võlausaldajad ja võlausaldajate pärijad, kõik need tublid, ausad, vahest iseenda vastu ranged mehed, ja kõik hertsogisoo lülid, kes on ta kadununa koja mälust kustutanud, ja nende lapsed ja lapselapsed: nad kõik surid ja pidid mulla alla minema ja nende ihu lagunes. Ja ka kõik need, kes aastakümnete minnes kas uudishimu või õudusvärinatega muumia ees seisid, ka nemad surid ja pidid mulla alla minema ja nende ihu lagunes. Aga Croy, joomar ja mängur, lustivend ja päevavaras, tema kestis nad kõik üle.

Ammugi on võlausaldajate ühing laiali läinud ja kus veel mõni võlakiri leidub, seal säilitatakse seda kui väärtusetut kurioosumi. Ammugi pole hertsog enam mingi pant, vaid ei midagi muud kui kaemisväärne objekt uudistamislõbule. Kuid ikka veel lebab ta muutumatult, aastakümnest aastakümnesse, kuiv ja krimpsus, ent veel selleski seisundis säilitades oma ponsunud kehaolekut ja sõbralikku põlgust näoilmes.
Kõigile on ta igituttav, kaaskodanik, lüli endastmõistetavas elus, nagu ta veel ihuliselt Tallinna kõrtsides istudes oli seda nende esivanemailegi. Ühte vaimulikku, kelle jutluste kohta käis ringi palju jutte, väideti olevat kantslis tsiteerinud Koguja tähendamisssõna, nimelt "elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka". Ja räägiti, et vaimulik olevat lisanud: "Siin, hardad kuulajad, näeme, et Jumala tarkus lubab kõikjal erandeid. Sest surnud hertsog de Croy saab rohkem palka kui paljud elavad."
Ammugi ei pretendeeri keegi enam sissepääsurahadele; tulud lähevad kirikule ja tema kogudusevaestele. See passib hästi kokku hertsogi helde moega. Aga et mõnelt vaesunud mehelt toetus ära võetakse, kuna ta on kangekaelse joomatõve ja kõlvatu eluviisiga teinud end väärituks seda saama, seda poleks tohtinud sündida, sest just temale oleks hertsog kindlasti andnud kõige parema meelega ja kõige ohtramalt.
Iga võõras, kes Tallinnasse tuleb, kirjutab oma reisimärkmikku või koju lähedastele saadetud kirjas, et ta käis vaatamas duc de Croy muumiat; jah, kes ei heida pilkugi Niguliste kiriku muudele vaatamisväärsustele: surmatantsumaalile, Jakobi-piltidele, kallihinnalistele tiibaltareile ja rikkalikule nikerdustööle, see ei jäta külastamata õndsat hertsogit. Vahel kohkub mõni daam elusarnase surnukeha ees sünge surivõlvi all, musta kirstueesriide ja kirbe kõdulõhna ees, ning tõttab kähku kirikuôue päiksepaistesse ja pärnapuude varju, kus rohelises kuues seisavad veel vanad hauakivid sigrimigriliste ja loetamatuks muutunud kirjadega. Uusi küll ei lisandu, kaheteistkümnenda Karli ja suure Peetri aastasada on lõppenud ja võimud ei salli enam matuseid seespool linnamüüre. Aga surnuaed on saanud meeldivaks patseerimispaigaks ja iseäranis suvel, kui jaanipäevaturu putkad ja müügilauad kerkivad Püha Niguliste vanade haudade kohale, tungleb siin elegantne seltskond, siis silmitsetakse ja hinnatakse kübaraid ja kaelarätte, salle ja kindaid ja siidikangaid, piigad kohtavad oma austajaid, tuttavad vahetavad tervituse, vanad sõbrad, kes pole üksteist terve aasta näinud, saavad tujuküllaselt kokku; sest on ju jaanipäevaaeg, ja kauge maa tagant on maa-aadel kalessides ja ekipaažides kõigist Eestimaa neljast maakonnast pealinna kokku voolanud äriasju ajama, sisseoste tegema ja seltskondlikke lõbustusi nautima. Lapsed nuruvad maiustusi, karusellilt ja kiigelt kostab kiljumist, sandid väntavad leierkaste, pröökalid kutsuvad oma vaatemängutelkidesse, ja nii peab elu truud naabrust surmaga. Köstril ja vöörmündril on head päevad, nagu oli kõigil nende eelkäijail jaanipäeva aegu ja nagu saab olema kõigil nende järeltulijail, kui haljas kalmistu on ammugi kadunud ja veel üksnes selle paiga võimsad oksarikkad pärnad tähistavad muistsete aastasadade surnuaeda.
Küll teab köstergi, mis ta kohus. Ta kannab oma hertsogi eest hoolt. Sellest peale kui selgus, et Püha Niguliste kirikuhiired on hertsoglikule garderoobile mõningast kahju tekitanud, sulgeb ta kabelisse kasse. Ja samuti hoolitseb ta, et külastajad oma raha eest ka midagi saaksid, ja nii võttis ta endale südameasjaks hertsoglikke rõivaid paremasse seisukorda viia, selleks pakkus end suurepärane võimalus.
Kuna nimelt riiginôunik von Kotzebue lahkus Tallinnast, et kogu Eestimaa provintsi kurbtuseks oma isalinna Weimarisse tagasi pöörduda, siis hakkas tema rajatud ilmakuulus teater, mida ta oli juhatanud ja aina uute näite- ja lustmängudega varustanud, lagunema ja ta rekvisiidid pandi müüki. Köstril polnud tarvis välja anda palju raha ja hertsog de Croy sai siiski paslikud riided. Nüüd kandis ta siidsukki ja pannaldega kingi, kuldpoordiga rohelisest sametist justaucorps'i sädeleva ordeniga, ja paremas käes hoidis hôbetatud marssalikeppi. Üksnes Narva môôk oli talle alles jäetud.
Esimesi aegu pärast seda rõivastamist sündis küll, et see või teine naissoost teatrientusiast raputas rohelisest sametist justaucorps'is hertsogit silmates kurvalt pead ja ütles: "Oo jaa, chevalier Riccaut de la Marlinière! Kui uhkelt noor Nottbeck omal ajal asjaarmastajate lavastuses selles rollis hiilgas!"
Aegamööda aga sattus justaucorps'i, ordenitähe ja marssalikepi päritolu unustusse ja külastajad panid uuesti imeks seda kestvust, mis oli hertsogi viinast küllastunud kehast tema rüüle üle kandunud.
Tallinna Vene riiki kuulumise saja viiekümnendat aastapäeva tähistati piduliku näitemängu lavastusega, mille oli kirjutanud keegi toomkooli noorem ülemôpetaja. Seadus ei lubanud Vene valitsejaid lavale tuua, nii langes siis peaosa Venemaa geeniuse kõrval vürst Menšikovile kui tsaar Peetri esindajale. Režiikomitee pidas kaua aru kostüümi valiku üle, mis pidi vastama kõigile ajaloolise ehtsuse nõuetele. Lõpuks otsustati võtta eeskujuks roheline justaucorps. Ja köster, kes oli järgnenud oma äiale ametis ja teadis hertsoglikke tualetisaladusi, ütles oma naisele mõnuga: "Teatrist teatrisse! Nii on kõik korras ja kauniks austuseks meile kõigile: hertsogile, õndsale riiginõunik Kotzebuele, sinu isale ja meile mõlemale."

Mitte väga kaua pärast seda pidustust juhtus kõhedustäratav sündmus, mis tegi hertsog de Croy taas kord inimeste jutuaineks.
Preili Kitty Rutz, mitte enam väga noor muusikasõber, oli hankinud endale loa aeg-ajalt üksildaseks hingekosutuseks Niguliste kiriku orelit kasutada, ja ta eelistas igasugusele unistamisele soodsaid hilise, juba õhtu poole kalduva pärastlõuna tunde. Siis meeldis talle jätta end helide raugemise ja vanas kirikus leviva hämaruse meelevalda. Siis vaatas ta mängu unustades orelikoorilt alla tasapisi pimenevasse kesklöövi, kus otsekui mustad ürgmetsatüved seisid rivis saledad sambad, ja hiiglaslikku, nüüd mustana paistvat triumfiristi, mis hõljus kõrgel koori ees hallinevas õhus. Preili oli ainus elav hing selles surnute, mineviku ja kaduvuse kojas ja säärases unelemises, mis temale seostus mälestusega kõiksugustest värssidest ja luuletajate teostes loetud kirjeldustest, arvas ta leidvat kurvameelse ja ühtlasi ülendava täienduse oma vaiksele ja piiratud elule.
Ühel neist pärastlõunatest – oli sügis ning hämarus ja pimedus saabusid varakult – oli preili Rutz ammugi käed langetanud ja kuulatas mõnusa külmavärinaga tormi, mis puhkis väljas kiriku ümber, ja murdunud pärnaokste maharaksatamist, pilk suunatud allapoole kesklöövi, surma varju ja pimedusse. Järsku tundus talle, nagu kuulnuks ta läbi vihina ja raksumise üht teist häält, jalgade järelevedamist, mida võlvide kaja inimtühjas kirikus veelgi võimendas. Ta kohkus, kummardus ette, sammud tulid eeskoja poolt. Kitty Rutz märkas üksildast hõljuvat tulukest, mille kuma vaples tohutul inimkujul, kontuurid sulandusid pimedusega.
Orelikooril käib preilil jäine värin üle abaluude. Leegikese sinakas tuli langeb rohelisest sametist kuuele, välgatab hõbedane ordenitäht, kord kumavad heledad siidsukad. Ja nii tuleb hertsog de Croy jõnklike kangete liigutustega eeskoja poolt ja kaob vasakut külglöövi kesklöövist lahutava sammasterivi taha. Kitty Rutzil ähvardab süda seisma jääda ja ometi tahab ta kindel olla, et ta eksis. Aga mõni hetk hiljem ilmub hertsog kesklöövi ja läbib sellegi samal viisil. Ta kaob sammaste taha, mis piiravad kesklöövi paremast külglöövist, ja nüüd kohe, hõljuva tulukese juhtimisel, ilmub ta välja paremas külglöövis. Ainult seda preili Kitty Rutz enam ei taju, ta karjatab heledalt ja ta teadvus kaob suurde musta auku.
Vaid ühe tillukese sopikese ees tema olemuses paistab see must auk peatunud olevat, ja selles sopikeses arvab preili Rutz tajuvat, et temaga võetakse ette igasuguseid hoolitsevaid asju. Jah, selles sopikeses on ruumi vilksatavale mälestusele loetust, ettekirjutatud küsimusele: "Kus ma olen?", ja küsimus leiab trööstiva, koguni õdusa vastuse, kui preili Kitty lahtilöödud silmade esimene pilk näitab talle köstrikorteri lillelist tapeeti, sõbralikult põlevat petrooleumilampi, jõhvkanapee musta vakstut ja köstri abielupaari, kes on mures Kitty Rutzi pärast.
Köstriproua rahustab teda emalikult, ehkki ju preili Rutz on head kaks aastakümmet temast vanem, proua turgutab teda palderjanitilkadega, roosilikööri ja kuuma kohviga, ta lippab tekkide ja soojaveepudelite järele ja sinna vahele kiidab Jumalat, et kõik on õnnelikult möödas ja preiliga pole midagi tõsiselt hullu juhtunud. Köster paistab veidi kohmetuna, kuid temagi on ametis lahke vaigistamise ja muretsemisega. Ja nõnda õuduse, uudishimu ja õdususe vahel kuuleb preili Rutz asjakäigust ja lubab õhinal, et ei poeta ühelegi inimhingele sõnakestki nähtust, ja nüüd, kui jubedus on selja taga, nüüd on ta õnnelik oma osaluse üle romantilises saladuses, sest on see ju aare kogu eluks.
Kõik on väga pentsik ja ometi väga loomulik. Rosenite kabeli lagi on veidi kahjustunud ja nii ka puust kirstukaas ja on ju suurte sügiseste vihmavalingute aeg; nii on ka rohelisest sametist justaucorps veidi niiskust saanud ja omal ajal pandi ju ikkagi hertsoglikku garderoobi üksjagu raha, seega tuleb mõelda tema säästmisele ja hoidmisele; nii nagu ju köstergi mõtleb naise abiga ka oma garderoobi säästmisele ja hoidmisele. Nii on siis köstril vihmastel õhtutel tavaks oma hertsog kirstust välja võtta ja teda kaksiratsi läbi kiriku kanda, et käärkambri hüva kahhelahi paneks piiri niiskuse hävitavale toimele, ja väikese tokklaterna puupideme surub ta kaenla alla, sest ta käed pole ju vabad. Aga kuna hertsog on vägeva kehaga ja köster pisike mehike, siis nägi preili Rutz orelikoori kõrguselt küll tohutut hertsogit, mitte aga teda kandvat köstrit.

Järgnevalt mõistis köster vait olla, tema naine niisamuti. Üksnes preili Rutz ei suutnud vastu panna, et mitte siin-seal mõnd vihjet poetada, ehkki vaid väikest. Nii juhtus, et tuntuks ei saanud tegelik asjakäik oma ilmsüütu seletusega, vaid et linna tungisid poollooritatud, teisenevad ja rohkenevad üksikasjad. Ja küllap kaotas preili Kitty Rutzki inimlikul moel mälust lähemal vaatamisel ju ülimalt igapäevase ja tema läbielamise väärikusega vähe sobiva selgituse ja tõi endale parema meelega silme ette ringiuitava hertsogi jubeda pildi ning sinaka tulukese õõtsumise ja hubisemise, mis piilarite vahel tontlikult ringi vilkles, küllap tahtes võrdpildistada hertsogi hinge, mis polnud rahu leidnud.
Nüüd kerkisid peagi esile igasugu kummitustelood. Mõistagi pidi olema Croyd nähtud surimaja läheduses, kirikupärnade all või "Magusa Augu" ees, sajanditevanuses veinitoas Suure Gildi majas. Täiskuuvalguses, pikkade talveööde hilises kõhklevas aohämaruses, südasuve valgetel öödel väitis üks ja teine teda näinud olevat, Kadriorgu viival puiesteel, Toompea avaral vaiksel lossiväljakul, puust sadamakail, vanalinna kitsastel käänulistel tänavatel, kõiksugustes süngetes bastionide müürisoppides. Jah, keegi purjutaja, kes ühel hommikul Harju värava eest üles korjati, väitis veel kaua pikka aega, et ta olevat veetnud öö suure hertsogiga eesti talupojakõrtsis trimbates.
Mõned ebausule vaenulikud mehed, kes olid arvamusel, et alanud on uus aeg, panid neid lugusid pahaks; kõige paremini tehtaks, ütlesid nad, kui hertsog lõpuks maha maetaks. Asi tuli ka raes jutuks; aga siin anti ta ühe komisjoni hooleks, ja nii ei kuuldud temast enam palju. Linnas aga jutustati, et hertsogit ei tohtivat sellepärast maha matta, kuna doktor Barg, üks rahvale armas veidrik, kelle omapäraks on, et kõigepealt oletab ta igas surnus varisurnut, olevat protesti avaldanud.
Ometi küsitles Püha Niguliste ülempastor köstrit. Köster suvatses kirjeldada menetlust, mida ta oli rakendanud rohelisest sametist justaucorps´i säästmiseks, ja võttis vastu heatahtliku noomituse. Kuid taoliste juhtumuste välistamiseks tulevikus anti nüüd korraldus kindralfeldmarassal ümber kolida. Rosenite kabelist viidi kirst vastasasuvasse Clodt von Jürgensburgi perekonna kabelisse. Siin oli ilmakindel katus, ja üleüldse asendati puust kirstukaas, mis siiani oli igal kaemisel maha tõstetud, liikumatu klaasist kaanega. Hertsog de Croy aga leppis oma ükskõiksel muigel sellegi uuendusega, nii nagu ta oli muianud soome madruse ja tsaar Peetri, uue sametkuue ja preili Kitty Rutzi ja kõigi inimlike tegemiste peale.

Nüüd on jällegi mõned aastakümned mööda läinud, ilma et hertsog de Croy loos midagi muutunud oleks. Paljud asjad Tallinnas on teise näo saanud, üksnes tema mitte. Seeaeg läheneb üheksateistkümnes aastasada oma lõpule.
Toompea lossis, kõrgel linna kohal, kus hertsogi eluajal resideeris Matthias von Poorten Rootsi kuninga asehaldurina, elavad juba peaaegu kakssada aastat Vene keisri kubernerid. Nende ritta kuulub härra Skalozubov, kes oli õigustanud end Siberis tubli valitsusametnikuna ja oli sealt värskelt vanasse Saksa Tallinnasse üle toodud. Ta teab, mida valitsus Peterburis temalt ootab, nimelt teojõudu, arusaamist ja osavust. Need kolm omadust tähendavad käesoleval juhul, et ta peab kõik mängu panema, et võtta Eestimaa kubermangult koos tema pealinnaga käratult talle veel jäänud vanad saksa privileegid ja nad mõlemad võimalust mööda võrdsustada Kaluuga, Tambovi, Vjatka vôi Simbirski kubermangude ja kubermangulinnadega. Skalozubovil on auahnust, Skalozubov tahaks ministriks saada; niisiis on ta täis otsustavust olla teojõuline, arusaaja ja osav.
Skalozubov pole veel kaua Tallinnas, kui ta teatab juba siseministeeriumile, et olevat ennekuulmatule olukorrale jälile saanud. Ühe luterliku kiriku kõrvalruumis lebavat matmatult ja ilma vähimagi eeskirjakohase märgita tema kõrgest aukraadist keiserliku kindralfeldmarssali surnukeha ja juba pikemat aega olevat teda võimude arusaamatu sallivusega väljanäituseks kasutatud, seda säärasel viisil, mil mitte ainult puudub igasugune seaduslik alus, vaid mis kujutab endast lausa Vene armee au ja väärikuse mõnitamist. Otsekohe, kui see nörritav olukord oli talle teatavaks saanud, olevat ta temalt oodatavas kiindumuses keisrikojasse, armee ausse ja tema enda teenistusülesannetesse teinud korralduse kabeliruum sulgeda ja kinni pitseerida ja andud kirikueestseisusele teada, et reserveerib edasised abinõud. Linnavõimudele teinud ta range noomituse. Täie alandlikkusega paluvat ta nüüd siseasjade ministeeriumi võtta ühendust sõjaministeeriumiga, et võiks anda korraldused kärmeiks ja kadunu kõrge aukraadiga sobivaiks matuseiks Tallinna sõjaväekalmistul.
Siseministeerium võttis ühendust sõjaministeeriumiga ja juba mõne kuu pärast sai Skalozubov vastuse.
Selle vastuse mõistmiseks tuleb öelda, et nende peaaegu kahesaja aasta jooksul, mis olid möödunud de Croy ootamatust ja ebaametlikust kindralfeldmarssaliks nimetamisest, oli see aukraad ja tiitel omandanud väga suure ja esiletõstva harulduse. Vaevalt võis elav sugu kiidelda, et oleks näinud oma silmaga Vene kindralfeldmarssalit või koguni tema matustest osa võtnud. Matusteks oli sõjaväeline etikett vahepeal tekitanud üliväga ranged ja komplitseeritud eeskirjad. Kohal pidid olema keisrikoja esindaja, ministrite nõukogu, peaaegu kogu kindralstaap, kõigi Vene rügementide delegatsioonid koos lippudega, mereväe ja sõjaväeliste õppeasutuste lähetused, ja leinasaluuti tohtis tulistada ainult kaardiväekahurvägi. Kõigile osalejatele tuli aukraadi mööda maksta reisi- ja päevarahad. Siberi ja Kesk-Aasia garnisonide delegatsioonid vajasid kohale- ja tagasisõiduks pikka rida nädalaid. Ja see üüratu raha, aja, inimjõu kulu oleks tulnud kanda mehe pärast, keda sõjaajalugu vaevalt enam mainis või kui, siis omistamaks talle süüd kaotatud Narva lahingus, meest, kelle surnukeha polnud kakssada aastat olnud midagi muud kui tsirkuseomaniku kolmepäine vasikas? Euroopa ja Ameerika suured ajalehed saadavad oma korrespondendid, joonistajad ja piltnikud, kogu maailm loeb, kogu maailm naerab!
"Il est fou, notre ami Skalozouboff," ütleb sõjaminister lahkelt. "Ta oleks tulnud Siberisse jätta."
Niisiis saab Skalozubov oma aruande peale vastuse, mis on säärastel juhtudel kombeks: nimelt, võtku ta asja veel kord uurida ja esitagu seejärel uus aruanne. Skalozubov on piisavalt kaua teenistuses olnud, et mõista, kuidas see on mõeldud. Seesuguse teise aruande esitamine kuulub piinlikemate asjade hulka, mida ühelt ametnikult võib nõuda. Tema ülesandeks on ilma end paljastamata esitada vastupidine arvamus tema poolt avaldatule. Ta peab näitama, et mida tema mustaks nimetas, on valge, aga et tal oli ometi õigus seda mustaks nimetada.
Skalozubovil oli üks vana kirjutaja, Timofei Zahharovitš Mazilkin, kes oli teda saatnud tema senise karjääri kõigil etappidel ja oma tagasihoidlikust auastmest hoolimata oli harjunud kõigis keerulistes asjades silmatorkamatult viimast sõna ütlema. Skalozubov laskis ta välja kutsuda ja jutustas talle halvatujuliselt asjaloo ära, misjuures andis selgelt mõista, kui kindlalt ta usaldab end Mazilkini nupukuse hoolde. Kõige lugupidamisega, mis ta võlgnes, osutas Mazilkin rohkem näoilme kui sõnadega, et nii see läheb, kui Kõrge Ekstsellents astub samme, olemata enne temaga nõu pidanud. Seepeale lubas ta kubernerile, et laseb endal asja peast läbi käia. Ta kaalus, ta kuulas maad, ta kaalus veel ja leidis lõpuks väljapääsu. Juba veidikese aja pärast esitas ta Kõrgele Ekstsellentsile uue aruande mustandi. Skalozubov luges, Skalozubov vilistas läbi hammaste, Skalozubov kirjutas alla. Aruanne läks teele ja nüüdsest peale imetles ja kaitses Skalozubov oma kirjutajat veel enam kui enne. Lühikese ajaga oli Mazilkin jôukas majaomanik.
Nimelt oli Mazilkin, käbe, hea ninaga, nutikas Mazilkin oma sorimisel sattunud saksa sõnadele: mulda sängitama, maha matma, viimsele teele saatma, kirstu panema, hauda laskma /Bestatten, Beerdigen, Begraben, Einsargen, Beisetzen/, mille hulka ta segas vana Tallinna keele- ja matusevormi "langetamise" /Senken/. Oma aruandes esitas ta kõik need sõnad saksa keeles ja jutumärkides, ta raputas ja keerutas nad segamini, selgitas igat mõistet teise abil, mis Peterburi ametkonnale arusaadav olemiseks vajanuks omakorda selgitust, ja ajas nad kõik sassi mis sassi.
Ja nii seisis siis kuberneri aruandes lugeda, et käsku mööda olevat ta alustatud uurimisi jätkanud ja seejuures teada saanud, et siinmail kombeks “langetamine" olevat küll ära jäänud, seevastu "kirstupanek" toimunud juba pikka aega tagasi. Vahepeal olevat ta ise lasknud “langetamise” toime panna ja uskuvat, et talitas sellega kõrgemate ülemuste vaimus. Kindralfeldmarssali langetamisel järgitava tseremoonia osas polevat tema teada mingeid eeskirju, kuna asjakohased korraldused, nagu neist pikemata välja loetav, käivat eranditult üksnes kirstupaneku ja matuste kohta. Kui sõjaministeerium peaks soovima sõjaväelise au osutamist tagantjärele, siis paluvat Skalozubov vaid käskida; ta andvat siis asja kohuseteadlikult garnisonikomandantuurile üle. Sinnamaani lootvat ta, et siseministeerium on tema poolt rakendatud abinõudega päri.
Selle aruande peale ei saanud Skalozubov enam vastust; kui ei taheta näha vastust mitte ühe ülearu kõrge ordeni andmises, mille ta sai varsti pärast seda kätte valitsejakojas mingite pühade puhul.
Aga “langetamine”, millest Skalozubovi aruanne teatas kui asetleidnust, toimus järgmiselt. Skalozubovi käsul kaevati Clodtide kabeli kivipõrandasse auk, küllalt suur, et parajalt suur kirst ära mahuks. Ühel külmal jaanuaripäeval saabusid kohalekamandatud kabelisse. Need olid ülempastor Luther, Püha Niguliste peavaimulik, köster koos nelja surnuaiamehega, linna politseiülem ja garnisonikomandantuuri esindaja. Nad seisid ootavalt jäises kabelis sünge avause ümber põrandas ja vaatasid tummalt hertsogi peale, kes oma klaasist kirstukaane all ükskõikselt muigas. Köstri süda oli kurb ja mitte ainult sissepääsurahade pärast. Ta ütles sosinal: "Härra ülempastor, ennemini oleksin arvanud et Tallinn kokku variseb, kui et meie hertsogil tuleb kivipõranda alla minna."
Vaimulik ei kostnud midagi, sest nüüd ilmus kuberner oma adjutandiga ja kirjutaja Mazilkiniga. Ta teretas lühidalt ja ütles: "Palun peale hakata."
Sõjaväelased andsid au, ülempastor luges meie-isa-palve. Seejärel lausus ta: "Mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama."
Surnuaiamehed panid kirstule köied ümber ja lasksid ta alla. Kõigi kohalolijate pilgud püsisid hertsogi muigaval näol, kuni kalmu varjud selle äratuntamatuks tegid. Ja need üksteist meest olid viimased maa peal, kes nägid hertsog de Croyd oma silmaga.
Väljas kiriku ees seisis külmast hoolimata palju uudishimulikke, kuid üks politseiametnik takistas neil kirikusse sisenemast. Kui nad nägid venelasi välja tulevat, saanidesse istuvat ja minema sõitvat, oli mitmelgi tunne, nagu pidanuks sel tunnil koos hertsog de Croyga olema kabelipõrandasse müüritud mõnedki Tallinna vanad kaitsevaimud.
Ja sellega lõpeb hertsogi surmakäik peaaegu kakssada aastat pärast seda, kui oli lõppenud ta elukäik. Kakssada aastat andis ta ikka uuesti tööd inimeste ajudele ja keeltele, südameile ja sulgedele. Ta ei lubanud neile mingit rahu.
Clodtide kabeli hauakamber suleti lihtsa hauakiviga, mis kannab hertsogi nime.
Niguliste kiriku vana kallisvara hulgas on ka sari maale, mis jutustavad oma pentsikul ja lihtsameelsel viisil esiisa Jakobi loo ja kujutavad puha mehi seitsmeteistkümnenda sajandi Tallinna patriitsirõivastes. Mantel seljas, lodukübar peas ja krouskrae kaelas, reisib Jakob Egiptusemaale ja kantakse lõpuks hauda kirstus, mis on kaugele loetavalt tähistatud "Jakobi” nimega. Iga pildi all seisab neljavärsiline salm. Viimase pildi salm kõlab:

"Lõpuks Jakob rahu saab,
kui ta silmad sulguvad.
Rahu meidki sügaval
ootab hauakivi all."

Ja hauakivi all leidis lõpuks rahu ka hertsog de Croy. Aga kes meist üürikesist teadjaist võib öelda, et see rahu on ta viimane?