Työnsin lapsenrattaita...

Työnsin lapsenrattaita, ratkoin ongelmaa, jota Claude

Simon sanoo kirjailijan ainoaksi ammatilliseksi

ongelmaksi, miten kirjoittaa,

kahvi kiehuu, lapsi huutaa seinän takana,

jatkan,

hyvin vähän esineitä,

tai hyvin paljon.

Aurinko paistoi häikäisevästi, Hämeentiellä tuoksui vastapais-

tettu leipä, Elannon, ajattelin ihmisiä,

jotka ovat samanaikaisesti, mutta eri lailla,

kiihtynyt tajuntani

leikkeli kadun äänistä mielivaltaisia,

merkitseviä

yhdistelmiä.

Sattumanvaraisella ja lainalaisella ei todellakaan ole mitään eroa,

miksi kirjailijan tehtävä,

kuten Simon sanoo,

olisi antaa muoto muodottomalle,

miksi juuri kirjailijan pitäisi olla niin avuton.

Juon kahvia.

Sitten kävelin rauhallisesti, kädet selän takana, en ainoastaan

miettinyt, olin myös miettivän näköinen, miten

kirjoittaa,

miten maksaa laskut, miten suhtautua

erilaisiin väitteisiin,

kevät ilahdutti minua.

Nyt kun vaimoni on ostamassa puserokangasta, panisinko Jarl

Souranderin,

avustavan kaupunginvoudin, joka kuitenkin ulos-

mittaa tästä runosta tulevan palkkion, sellaisenaan

tähän runoon, vai puhuisinko

metafyysisestä epätoivosta, apeista vesistä?

Pakettia kantava lippalakkipäinen mies,

tai hississä siivooja

vesiämpäri kädessä, raitiovaunussa ulkotyötä tekevä

nainen jolla on rahapussi taskussa,

näillä on tässä jotakin tekemistä,

tai ei mitään,

seurasin rattaiden erilaista tärinää

erilaisilla kiveyksillä.

En tiedä mitä tapahtuu todella.

Kun olen saanut tämän valmiiksi, käyn ostamassa punaviiniä,

ehkä menemme elokuviin illalla, tai

kapakkaan, mahdollisuuksia ei ole paljon, juon

punaviiniä, kirjoittaen menen en tiedä minne.

Lapsi leikkii helistimellä, ja saattaa olla,

että olen väärässä, arvioinut väärin jonkin tär-

keän etäisyyden, sitä paitsi en ymmärrä historiaa,

enkä että olisi jotenkin arvokasta seisoa

mielipiteittensä takana.

Tapahtumat

seuraavat toisiaan, kuin sykähdykset, astun samaan

virtaan kahdesti, vaikka kolmestikin, en ole sidottu

tottumuksiin enkä muinaisten filo-

sofien väitteisiin.

Tai sitten voisimme taas keittää kahvia ja istua ja rupatella,

ilta kuluisi,

x ja z ovat kiehtovia kirjaimia: Marx,

zodiakki.

Täysikuu valaisee mustia kattoja, moni ihminen tuntee itsensä

yksinäiseksi tänäkin iltana.

Nyt olen elänyt tähän hetkeen asti.

Translated by Hasso Krull

Lükkasin lapsevankrit, lahendasin ülesannet, mida Claude Simon nime-

tab kirjaniku ainsaks professionaalseks

ülesandeks, kuidas kirjutada,

kohv keeb, seina taga kisendab laps,

ma jätkan,

väga vähe asju,

või väga palju.

Päike paistis pimestavalt, Hämeentiel lõhnas äsjaküpse-

tatud leib, Elanto pagarite tehtud, ma mõtlesin inimeste peale,

kes on olemas üheaegselt, aga mitte ühtemoodi,

mu erutatud taju

lõikus tänavahäältest meelevaldseid,

tähendusrikkaid

ühendeid.

Juhuslikkus ja seaduspärasus tõesti ei erine teineteisest,

miks peaks kirjaniku töö,

nagu ütleb Simon,

seisnema vormita asjade vormimises,

miks just kirjanik peaks nii kaitsetu olema.

Joon kohvi.

Siis jalutasin mõnusasti, käed selja taga, mõtlemisest

polnud veel küll, ma nägin mõtlik ka välja, kuidas

kirjutada,

kuidas maksta arveid, kuidas suhtuda

igasugustesse väidetesse,

kevad tegi mu meele rõõmsaks.

Nüüd läks naine pluusiriiet ostma, kas võiksin siis panna Jarl

Souranderi,

linna abifoogti, kes niikuinii kirjutab üles

selle luuletuse honorari, lihtsalt niisama

siia luuletusse, või peaks rääkima

metafüüsilisest ängist, nukratest vetest?

See soniga mees, pakk kaenla all,

või koristaja liftis,

veeämber käes, raudteevagunis töötav

naine, rahakott taskus,

neil on siin omajagu tegemist,

või pole üldse,

jälgisin vahelduvat rattavurinat

vahelduval sillutisel.

Ma ei tea, mis tegelikult toimub.

Kui selle valmis saan, lähen ostan punast veini,

võib-olla lähme õhtul kinno, või

kõrtsi, variante pole palju, joon

punast veini, kirjutades lähen kes teab kuhu.

Laps mängib kõrinaga, ja võib-olla

ma eksin, olen mingit olulist distantsi vale-

sti hinnanud, ja seepärast ei mõistagi ajalugu,

ei saa aru, miks on väga väärikas seista

oma seisukohtade eest.

Üksteisele

järgnevad sündmused, otsekui tuksatused, astun samasse

jõkke kaks korda, isegi kolm korda, mind ei seo

harjumused ega antiikfilo-

soofide väited.

Või siis võiksime veel kohvi keeta ja istuda ja lobiseda,

õhtu kuluks,

x ja z on erutavad tähed: Marx,

zodiacus.

Täiskuu valgustab musti katuseid, mõned inimesed

tunnevad end täna õhtul üksikuna.

Nüüd ongi mu elu praeguse hetkeni jõudnud.

Penti Sārikoski
Translated by Maima Grīnberga

Stūmu bērna ratiņus, risināju problēmu, ko Klods Simons uz-

skata par rakstnieka vienīgo profesionālo

problēmu, kā rakstīt,

kafija vārās, aiz sienas kliedz bērns,

turpinu,

ļoti maz priekšmetu,

vai ļoti daudz.

Apžilbinoši spīdēja saule, Hemes ielā smaržoja svai-

ga maize, ceptaElanto fabrikā, domāju par cilvēkiem,

kas eksistē vienlaikus, bet katrs citādi,

uzbudinātā apziņa

no ielas trokšņiem piegrieza patvaļīgas,

zīmīgas

kombinācijas.

Starp nejaušo un likumsakarīgo nudien nav nekādas atšķirības,

kāpēc rakstnieka uzdevumam,

kā saka Simons,

jābūt veidola došanai bezveidīgajam,

kāpēc tieši rakstniekam jābūt tik neaizsargātam.

Dzeru kafiju.

Pēc tam mierīgi pastaigājos, salicis rokas uz muguras, ne tik vien

apcerēju, bet arī izskatījos apcerīgs, kā

rakstīt,

kā nomaksāt rēķinus, kā izturēties

pret dažādiem apgalvojumiem,

pavasaris mani iepriecēja.

Kamēr sieva pērk audumu blūzei, ko man iesākt ar Jārlu

Souranderu,

pilsētas fogta vietnieku, kurš noteikti ap-

rakstīs manu šī dzejoļa honorāru, vai ierakstīt

viņu dzejolī tieši, vai varbūt runāt

par metafizisku bezcerību, drūmiem ūdeņiem?

Pakas nesējs naģeni galvā

vai liftā apkopēja,

ūdens spaini rokā, sieviete ar maku kabatā,

kurai tramvajā veicami āra darbi,

viņiem te tiešām ir ko darīt,

vai arī nav,

vēroju riteņu atšķirīgo lēkāšanu

pa atšķirīgiem ceļa segumiem.

Nezinu, kas notiek patiesībā.

Kad būšu šo pabeidzis, došos pirkt sarkanvīnu,

varbūt vakarā iesim uz kino vai

krogu, iespēju nav daudz, dzeru

sarkanvīnu, rakstīdams aizeju sazin kur.

Bērns krata grabuli, un var gadīties,

ka esmu maldījies, kļūdaini novērtējis kādu sva-

rīgu attālumu, turklāt es nesaprotu ne vēsturi,

ne arī to, kāpēc ir cienījami neatkāpties

no saviem uzskatiem.

Notikumi

seko cits citam kā puksti, iekāpju tajā pašā

upē divreiz, kaut trīsreiz, mani neierobežo

nedz ieradumi, nedz senatnes filo-

zofu apgalvojumi.

Varbūt mēs varētu atkal uzvārīt kafiju, sēdēt un pļāpāt,

vakars paietu,

x un z ir saistoši burti: Marx,

zodiaks.

Pilnmēness apspīd melnos jumtus, arī šovakar daži cilvēki

jūtas vientuļi.

Nu esmu nodzīvojis līdz šim brīdim.

Translated by Claes Andersson

Jag skuffade barnvagnen, grubblade över problemet, som Claude

Simon säger vara författarens enda professionella

hur skriva,

kaffet kokar, ett barn skriker på andra sidan väggen,

jag fortsätter,

mycket få föremål,

eller väldigt många.

Solen lyste bländande, på Tavastvägen doftade det ny-

gräddade brödet, Elantos, jag tänkte på de människor,

som finns samtidigt, fast på annat sätt,

mitt stegrade medvetande

klippte av gatans ljud godtyckliga,

betydelsefulla

kombinationer.

Mellan det slumpmässiga och det lagbundna finns verkligen ingen skillnad,

varför skulle författarens uppgift,

som Simon säger,

vara att ge form åt det formlosä,

varfor borde just forfattaren vara så hjalplös.

Jag dricker kaffe.

Sedan gick jag lugnt, med händerna på ryggen, jag inte endast

tänkte, jag sag också fundersam ut, hur

skriva,

hur betala räkningarna, hur förhålla sig

till olika påståenden,

våren gjorde mig glad.

Nu när min hustru är och köper blustyg, skall jag stoppa Jarl

Sourander,

biträdande stadsfogden, som i alla fall ut-

mäter honoraret för denna dikt, som sådan

i denhär dikten, eller skall jag tala

om den metafysiska hopplösheten, de förstämda vattnen?

Mannen i skärmmössa som bär på ett paket,

eller städerskan i hissen

med vattenhink i handen, den kroppsarbetande kvinnan i

spårvagnen med en börs i fickan,

dessa har någonting här att skaffa,

eller ingenting,

jag följde vagnens skakningar

olika på olika gator.

Jag vet inte vad som egentligen sker.

När jag har fått denhär färdig, går jag och köper rödvin,

kanske går vi på bio på kvällen, eller

på någon krog, det finns inte många mögligheter, jag

dricker rödvin, skrivande på väg jag vet inte vart.

Barnet leker med en skallra, och det kan hända,

att jag har fel, att jag felbedömt något viktigt

avstånd, dessutom förstår jag mig inte på historien,

och inte att det vore på något sätt värdefullt

att stå för sina åsikter.

Händelserna

följer på varandra, som pulsslag, jag stiger

i samma flod två, tre gånger, jag är inte

bunden av vanor eller av forntida filo-

sofers påståenden.

Eller kunde vi igen koka kaffe och sitta och pladdra,

kvällen skulle förflyta,

x och z är fascinerande bokstäver: Marx,

zodiaken.

Fullmånen belyser de svarta taken, mången människa känner sig

ensam också i kväll.

Nu har jag levt intill denna stund.


  • Country in which the text is set
    Finland
  • Featured locations
    Helsinki
  • Impact
    The collection Kuljen missä kuljen (I wander where I wander) was published in 1965. The poems describe a poet lost in his writing and readers are invited to participate in this process. The collection opens with a series of poems devoted to Helsinki, which forms the backdrop to the poet’s wanderings, memories and impressions. The poems are collages that combine very concrete, rapid everyday scenes and events with political and existential musings.
    Although the poems were written in the 1960s, some of the places they refer to are still recognizable today (Kauppahalli, Kulosaaren Casino, Rautatieasema, Suurkirkko and Kaisaniemen puisto). Others have faded into history, like much of the former atmosphere of Finland’s capital.
    Saarikoski is regarded as an important modernizer of Finnish poetic language.
    Ritva Hapuli
  • Balticness
    As a central feature of Helsinki’s location, the Baltic Sea certainly forms part of Saarikoski’s poetic landscape. His work provides glimpses of the sea but also refers to it in terms of the geo-political neighbourhood along its shores.
  • Bibliographic information
    kuljen missä kuljen. Helsinki, Otava 1965; Tähänastiset runot. Helsinki, Otava 1978, 141-185.

     

  • Translations
    Language Year Translator
    Swedish 1969 Claes Andersson
  • Year of first publication
    1965
  • Place of first publication
    Helsinki, Finland