Original Text

See lugu on tellikaatne mis tellikaatne, ähk oleks parem, kui ei räägikski. Aga elu on kord selline, et isegid olemata asjad tulevad välja ning pannakse suure kella külge, mis siis veel olnud asjadest rääkida või vaikida. Ja südamel on kergem, kui on ausalt ära seletatud, mis hinge vaevas.

         Juhtus see muidugid räimepüügi ajal. Käisime Villemiga merel ning kala saime nõnda, et tulid omad pütid ja tannid täis ning jätkus veel küla peale viimiseks. Kui kaladega sai asjad klaariks, lubasime Villemiga endale väikese pikniku. Villemi poolt oli ahjutäis suitsuräimi, Villemi poolt oli ka poolik.

         Kõik oli kena – suitsuräimed, pooliku sisu ning loodus ümberringi. Soe suveõhtu räimepüügi ajal on kingitus tervele inimkonnale.

         Aga Villemi nägu oli tegelikult nukravõitu.

         “Mis muret teeb, sõber?” küsisin osavõtlikult.

         “Kõik see, mis on ümberringi” ütles Villem

         “Ümberringi on meitel ütlemata kena augustikuu.”

         Villem võttis lonksu, ohkas, mudis kuldpruuni suitsuräime sõrmede vahel ja ohkas jälle.

         “Augustikuu on tõesti ütlemata kena. Aga üleni saladusi täis. Ning oma hinges ärkab ka mõnigid saladus.”

         Ma muidugi mõistsin seda mõistukõnet. Noores põlves oli Villemil sada pruuti. Kui lõpuks ühe – selle praeguse – ära võttis, kostis ümberkaudsetest küladest aasta otsa sõukseid hääli kut harjutaksid lauluseltsid reekviemi.

         Tahtsin ütelda Villemile midagi ilusat, lohutavat ja vilosoohvilist, aga just sel hetkel tundsin kipitust.

         Ja ütlen varjamata – kõige tellikaatsemas kohas.

         Tõusin muidugi, läksin väärikalt põõsaste taha ja püüdsin selgusele jõuda. Ei saanud targemaks. Tulin suitsuahju juurde tagasi, võtsin pitsi, võtsin kala, aga õhtu polnud endine. Võib-olla polnud minu nägu ka endine, sest Villem küsis, kas juhtus midagi.

         “Pole juhtund midagi” ütlesin reipalt. “Elu on ilus.”

         “Jah,” noogutas Villem. “Ilus ning mõningaid saladusi täis.”

         Õhust kostis sooja suveõhtu sosinaid ja parvedesse kogunevate lindude erutavaid hääli. Selline õhtu võtab tõesti hinge kipitama.

         Aga minul ei kipitanud ju hing. Läksin uuesti põõsaste taha. Ei saanud targemaks. Kõik näis olevat sama väärikas nagu kogu mu eelneva elu jooksul.

         Kui tagasi tulin, ütles Villem:

         “Ma laulan sulle natuke. Siis läheb mure üle.”

         Villemil oli vali hääl, ent viisi ta ei pidanud. Aga Villem oskas kunstipäraselt esineda. Nüüdki kooris ta jalad paljaks ning ronis saunaköögis tühja tünni, pani ennast tünnipõhja kerasse, tegi suu lahti ja sealt kõlas nagu naturaalne Artur Rinne:

         “Hirv ojal joob

         ja mureta ta meel.”

         “Kas on ilus?” küsis Villem tünnipõhjast Artur Rinne häälega.

         “Midagi nii ilusat pole ma kunagi kuulnud. Aitäh.”

         Villem laulis edasi:

         “El aima ta,

         mis teda ootab eel.”

         Mul läks silmanurk märjaks.

         Sest ma tõesti ei teadnud, mis ees ootab.

         Ohkasin valjusti.

         Villem küsis, miks ma ohkan.

         “Ohkan vaimustusest. Sa laulad ilusamini kui Artur Rinne ise.”

         Villem tõstis tünnis liigutatult häält ja küsis:

         “Ehk laulan sulle mõne laulu veel?”

         Aga ma tänasin veel kord ja ütlesin, et lähme parem laiali, homme jälle päev, ja homme tuleb linnas mõni asi joonde ajada. Nii ma ütlesin, sest olin juba otsustanud mehiselt saatusele vastu minna. Üksinda.

         Jah. Ei oska tagantjärele seletada, miks ei olnud ma kodus avameelne, sest meil pole elukaaslasega teineteise ees sõukseid saladusi, mida peaks väe ja võimuga varjama. Aga üksinda teki sisse ma ennast keerasin ja hommikut ootasin. Kipitus ei kadunud kuhugi. Mitte vali, aga seletamatu, isegid salapärane, isegid nagu tellikaatne.

         Hommikul sidusin lipsu kaela ning panin viissada krooni tasku.

         “Kõike head,” ütlesin abikaasale.

         Selline sõbralik pöördumine tundus abikaasale kahtlane. Ta vaatas mulle altkulmu otsa, ütles:

         “Kui ula peale lähed, siis tead, mis sind ootab.”

         “Tean, armas naine.”

         Ta oli juba ükskord öelnud:

         “Siis pole sinuga muud teha kut õunad sisse ning ahju.”

         Nii soojad olid meie suhted. Aga olin väärikas inimene ning õunapirukas oli tänaseni küpsetamata.

         Kui nüüd läksin, siis muidugi ohkasin ja vaatasin üle õla tagasi.

         Ütlesin:

         “Hüvasti, koduküla!”

         Ütlesin:

         “Hüvasti, kalarand!”

         Ütlesin:

         “Hüvasti, läänetuul!”

         Aga tagasiteed polnud. Sest kipitas, nagu eilegi. Kuna mitte ainult enda arvates olin mehine mees, teadsin, millisest uksest pean linnas sisse minema. Muidugi nõuab ka mehisus moraalset tuge, ja mul vedas, sest vaevalt sain linnas bussist maha astuda, kui tuttav nägu sattus vastu. Villibalt. Aastakümnete eest õppisime koos paadimotoristide kursustel.

         Villibalt pistis viis pihku, käepigistus oli sõbralik. Aga kohe ütles:

         “Oled nagu näost plass. Mis mehel mureks?”

         Villibaldi vaade oli nii usaldav ja kaasatundev, ma ei suutnud sõna suus hoida. Tuli hammaste vahelt hädiselt ja piiksuvalt, aga välja ütlesin:

         “K-kipitab”

         Villibalt vaatas mind teesklemata kaasatundmisega, vangutas pead, ütles:

         “Ai, August, August. Oled endiselt heasüdamlik külapoiss. Või sinul kipitab...”

         “Ausõna, kipitab!”

         “Aga enamikul on juba ammu kops üle maksa. Saad sa aru? Jama on kõrini!”

         Ja Villibalt kordas: “Kõrini!”

         Lasin pea süüdlaslikult rinnale.

         “Anna andeks, Villibalt.”

         Ja läksin oma teed.

         Läksin, pea maas, ja olin õnnetum kui varem.

         Ja niiviisi, õnnetu ning noruspäi, jooksin järgmisele mehele peadpidi vastu kõhtu.

         “Andke andeks!”

         “A-august!”

         Mis sa ütled, jälle vana tuttav. Eduard. Sattusime omal ajal koos kroonut teenima.

         “Kuhu nii uhkelt?” imestas Eduard. “Lips ees kut tõttaks Njuu Jorgi bussi peale.”

         “Ah...” lõin pilgu maha. “Uhkust pole ollagi.”

         “Mis siis on?”

         Ma ei suutnud jälle häda endas hoida. Mul tuli jälle hammaste vahelt:

         “Ki-pi-tab.”

         “Sa vaeseke!” kostis selle peale hirmuäratav ning vali naerulagin.

         “Või temal kipitab! Aga mind ajab juba ammu öökima!”

         “A-a-ausalt?”

         “Sa veel küsid. Ma laseksin nad kõik lahti. Ma kihutaksin nad kümneks aastaks

paranduslikele töödele. Kaevandusse või kivimurdu. Kõik. Riigikogu, valitsuse, omakaitse, politsei, riigikontrolli... Kas seal on ühtki õiget meest? Kas see ei aja öökima? Aga sina laulad siin kut linnuke: “Ki-pi-tab!””

         Ja valjusti naeru müristades ning mehiselt pead vangutades läks ta oma teed edasi.

         Ta ei tea, mis tähendab, kui sind õigesti ei mõisteta.

         Ahastus hakkas hingamist matma, mehisus kukkus kõikuma.

         Hing nõudis mõistmist, arusaamist, kas või pisikest lohutust, kas või kahte sõna julgustuseks, et õiges suunas edasi astuda.

         Üks kunagine koolivend Erni oli mul veel linna peal tuttav. Oli eluaegne juhtivtöötaja. Alguses autojuht. Siis ekskursioonijuht. Nüüd aga juhtis tervet asutust. Istus väikeses toakeses oma asutuse ukse kõrval võttis igalt sissetulijalt neli krooni. Ta vaatas mind kuidagi kaasatundvalt ja ütles: “Tere tulemast ja astu julgelt edasi. Sa ju tead, et sinu käest ma raha ei võta.”

         Tänasin ja ütlesin, et hetkel niisugust tarvet pole.

         “Mine, mine! Näost oled plass kut oleks kolm käeva haudas hoitud.”

         Utlesin: “Luba, ma tõmban natuke hinge. Räägi parem, kuidas sinu käsi käib.”

         Erni ütles:

         “Nagu näed. Minu töö on vajalik. Häda ei anna häbeneda.”

         Küsisin: “Oled eluga rahul?”

         Erni: “Rahvast võiks rohkem käia. Kannatavad, aga neli krooni jätavad tasku.”

         Ta palus mind veel kord ära käia – tasuta, aga mina raputasin pead.

         “Mis häda siis sinul on?”

         Olin vist väga pingul, ei pidanud vastu, ütlesin ühe valuga:

         “Kipitab!”

         “Kuskohast, kulla mees?”

         “Ikka sealt!”

         Erni tõusis oma lauakese tagant, läks ukse juurde, keeras ukse lukku.

         Ta ütles: “Seda asja tuleb väga tõsiselt uurida.”

         Ma ütlesin: “Loomulikult. Arst peab uurima.”

         “Arst ma ei ole, aga olen üks tõsine eesti mees.”

         Erni pani prillid nina peale, tuli mulle lähemale.

         “Näita välja!”

         “No kuule...”

         Ma tahtsin tagurpidi uksest välja saada, aga uks oli lukus.

         Erni ütles:

         “Mis sa häbened? Me ajame ju üht ja sama eesti asja!”

         Erni vaatas mulle nõudvalt ja isegi kurjalt otsa.

         Ma olin häbelik külamees.

         Ma ohkasin. Ma andsin järele.

         Ta vaatas seda... ühesõnaga... saate ise aru – väga pikalt. Kohendas nina peal prille ja vaatas jälle, nagu ei usuks oma silmi. Siis oli pikk paus. See võis olla pikem kui eesti rahva orjapõlve seitse sajandit.

         “Mulle tundub,” kuulsin teda siis ütlevat, “mulle tundub, koolivend, et näen seal üht tibatillukest... väikest, armast... räimesoomust!”

         Jalad läksid nõrgaks, silme ees hägusaks, vajusin põlvili. Kuulsin end küsivat:

         “Ega sa ometi nalja tee, Erni?”

         “Ei tee. Ausõna. See on räimesoomus.”

         Ajasin end pusti, küsisin:

         “Kas sul on siin suurt tünni?”

         “Milleks?” imestas Erni. “Mine kraani alla, pane vett peale, see tuleb kohe lahti”

         “Ma tahan suurt tünni!”

         Erni ei saanudki aru, miks mulle oli tünni vaja. Mu hing tahtis laulda, ma tahtsin tünni hüpata ja seal laulda nagu Artur Rinne:

         “Hirv ojal joob

         ja mureta ta meel!”

         See laul jäi laulmata, aga pärast kraani all käimist kuulis Erni minu tänusõnu mitme tunni jooksul. Mul oli ju poolik ja suitsuräimed kotis. Kogu selle aja hoidis Erni ukse lukus. Lõpuks, kui hädaliste hääl õues liiga valjuks läks, ütles Erni:

         “Ukse teeme lahti, sest eesti asi nõuab ajamist!”

         Rahvas tormas rüsinal asja ajama, aga mina alustasin õnnelikult ja mehiselt koduteed. Enne sai muidugi poest läbi käidud, sest viissada krooni oli puutumata. Villemile võtsin pooliku. Naisele ostsin siidisalli, et oleks nuputamist, miks selline helde kingitus tehti.

         Astumine oh kerge ja süda rõõmus, kui tagasi jõudsin.

         Ütlesin: “Palav tervitus, kallis koduküla!”

         Ütlesin: “Rõõm sind näha, armas kalarand!”

         Ütlesin: “Tere jälle, armas läänetuul!”

         Kuigi lugu oh tellikaatne, rääkisin kõik Villemile ära.

         Villem ütles:

         “Peame olema lõpmata tänulikud räimekalale, et ta meid toidab, katab, armastab ja karistab. Ma arvan, et me teeme räimele südamliku tänukontserdi”

         Ja Villem ronis tünni ning Villem hakkas laulma. Aeg-ajalt ulatasin talle keelekastet ja suitsukala. Villem laulis kolm ööd ja kolm päeva. Siis said meie produktid otsa. Aga meie lugupidamine väikese ja armsa räimekala vastu ei lõpe iialgi.