Suionibus Sitonum gentes continuantur. Cetera similes uno differunt, quod femina dominatur; in tantum non modo a libertate sed etiam a servitute degenerant.
Hinsides Svionerne finder vi et andet hav, som er sejt og næsten uden bevægelse, og som man må tro, omslutter og afspærrer landenes skive på denne side, fordi det sidste skin, solen kaster fra sig, når den er ved at gå ned, holder sig og varer ved, til den står op, med sådan klarhed, at det svækker stjernernes lys; og indbildningen tilføjer, at man kan høre en lyd fra den, idet den dukker frem, og se hesteskikkelserne og strålehovedet. Såfremt nu rygtet taler sandhed, er det hertil, den naturlige verden strækker sig, og ikke ud herover. Derfor - nu skyller fremdeles det svebiske hav ved sin kyst til højre ind på Æstiernes folkestammer, som har leveskik og ydre til fælles med Sveberne, medens deres sprog ligger nærmere ved det britanniske. De tilbeder gudernes moder. Som et til denne gudetro hørende mærke bærer de genstande, der har skikkelse af vildsvin; og dette mærke træder i stedet for dækvåben og afgiver et værn imod alle ting, så det hjælper gudindens dyrker til tryghed endog midt imellem fjender. Sjældent gør de brug af jernet, men oftere af knipler. Korn og afholdenhed slider de for med en udholdenhed, der ikke passer til Germanernes almindelige ladhed. Men de gennemsøger også havet; og mellem grundene og på selve havkysten opsamler de rav, hvad intet andet folk giver sig af med. Selv kalder de det glæsum. Men hvad det er for en kraft og virksomhed i naturen, der frembringer det, det har de, sådanne barbarer som de er, ikke undersøgt eller skaffet sig viden om. Ja, det lå endog i lang tid upåagtet hen mellem alt det andet, havet kaster op på land, indtil vor overdådighed bragte det i ry. Selv gør de ingen brug deraf; de samler det op i rå tilstand og bringer det frem til os uden at forarbejde det; og de bliver forundrede, når de får betaling for det. Dog kan man slutte sig til, at det må være saft af træer, fordi der skinner dyr igennem, som lever på jorden, og endog nogle med vinger, så at de må være blevet hængende ved vædsken og siden indesluttet af den, idet den har hærdets. Derfor må jeg tro, at der i Vesterlandene og på øerne der findes temmelig yppige lunde og skove ligesom i Østerlandets fjerne egne, hvor røgelse og balsam sveder frem; der drives så sligt frem ved strålerne fra solen, som jo er nær derved, og bringes i flydende tilstand; derpå falder det ud i den nærmeste del af havet, hvor stærke storme så bringer det til at skylle op på tilstødende kyster. Dersom man vil prøve ravets beskaffenhed ved at bringe ild i berøring med det, antændes det ligesom en fyrrepind og afgiver næring for en fed og stinkende lue. Siden bliver det sejt som en slags beg eller harpiks. Til Svionerne støder umiddelbart op Sitonernes stammer, som ligner dem i alle andre stykker, men er forskellige fra dem i den ene ting, at det er en kvinde, der hersker over dem; i den grad er de vanslægtede ikke blot fra fri mænds stilling men endog fra trællekår.
Beyond the Suiones is another sea, sluggish and almost motionless, which, we may certainly infer, girdles and surrounds the world, from the fact that the last radiance of the setting sun lingers on till sunrise, with a brightness sufficient to dim the light of the stars. Even the very sound of his rising, as popular belief adds, may be heard, and the forms of gods and the glory round his head may be seen. Only thus far (and here rumour seems truth) does the world extend.
At this point the Suevic sea, on its eastern shore, washes the tribes of the Æstii, whose rites and fashions and style of dress are those of the Suevi, while their language is more. like the British. They worship the mother of the gods, and wear as a religious symbol the device of a wild boar. This serves as armour, and as a universal defence, rendering the votary of the goddess safe even amidst enemies. They often use clubs, iron weapons but seldom. They are more patient in cultivating corn and other produce than might be expected from the general indolence of the Germans. But they also search the deep, and are the only people who gather amber (which they call “glesum”), in the shallows, and also on the shore itself. Barbarians as they are they have not investigated or discovered what natural cause or process produces it. Nay, it even lay amid the sea's other refuse, till our luxury gave it a name. To them it is utterly useless; they gather it in its raw state, bring it to us in shapeless lumps, and marvel at the price which they receive. It is however a juice from trees, as you may infer from the fact that there are often seen shining through it, reptiles, and even winged insects, which, having become entangled in the fluid, are gradually enclosed in the substance as it hardens. I am therefore inclined to think that the islands and countries of the West, like the remote recesses of the East, where frankincense and balsam exude, contain fruitful woods and groves; that these productions, acted on by the near rays of the sun, glide in a liquid state into the adjacent sea, and are thrown up by the force of storms on the opposite shores. If you test the composition of amber by applying fire, it burns like pinewood, and sends forth a rich and fragrant flame; it is soon softened into something like pitch or resin.
Closely bordering on the Suiones are the tribes of the Sitones, which, resembling them in all else, differ only in being ruled by a woman. So low have they fallen, not merely from freedom, but even from slavery itself. Here Suevia ends.
45. Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis - ja kuuldus on tõene - ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime, kelle kombestik ja välimus on lähem sveebidele, keel Britannia omale. Nad austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metssea kujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi. Mõõku kasutatakse harva, nuie sageli. Teravilja ja muid vilju kasvatavad nad kannatlikumalt kui see üldiselt germaanlaste laiskusele omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi [germaanlaste] seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku, mida nad ise nimetavad glaesumiks. Nagu barbaritel kombeks, ei ole nad uurinud ega välja selgitanud, milline on selle olemus või milline tekkepõhjus. Kaua lebas see isegi muu merest väljauhutu keskel, kuni meie ehtimiskirg andis talle väärtuse. Ise nad seda ei kasuta: korjatakse töötlemata kujul kokku, antakse lihvimata üle ja tasugi võtavad nad vastu imestunult. Siiski peaksid sa mõistma, et tegu on puude mahlaga, kuna selle sees säravad sageli mõningad maismaaloomad ja tiivulised, kes vedelikust ümbritsetuna jäävad sinna aine kõvenedes peagi kinni. Tahaksin oletada, et nõnda nagu Idamaade eraldatud paikades on viljakamaid salusid ja metsi, kus higistatakse välja viirukit ja palsamit, nõnda leidub selliseid ka läänepoolsetel saartel ja maadel. Neist voolab lähedalasuva päikese kiirte mõjul väljapressitud vedelik lähimasse merre ja tormiga uhutakse see vastaskaldale. Kui uurida merevaigu olemust tule abil, siis süttib see justkui männivaik ning annab suure ja lõhnava leegi, siis aga jäigastub nagu pigiks või vaiguks.
Svioonidele järgnevad sitooni hõimud. Muidu on nad sarnased, kuid selles ühes erinevad, et valitsejaks on naine. Niivõrd allapoole on nad langenud nii vabadusest kui isegi orjusest.
Kommentaarid
teine meri – s.t. erinev maailmamerest. Samasugusena on Tacitus (“Agricola” 10.6) kirjeldanud Inglismaa ja Shetlandi saarte vahelist merd ja Strabon (“Geographika” 1.4.2) Norra rannikumerd.
loojuva päikese – antiikajal oli levinud uskumus, et kuum merre vajunud päike visiseb nagu mis tahes kuum vette kukkunud keha. Esimesena räägib sellest Epikuros, hiljem Poseidonios, Juvenalis jt. Kuid ükski teine antiikkirjanik peale Tacituse ei maini, et päike peaks ka tõusmisel visisema. Päikest kirjeldatakse siin tüüpiliste antiikmütoloogiliste elementide abil: päikesejumal Heliose kaarik, mille ette olid rakendatud hobused.
maailm – vastab siin kreeka oikumeeni mõistele.
Sveebi mere parem kallas – vaadatuna roomlaste poolt, Läänemere idakallas.
aestide hõime (aesti) – germaanlaste kirdenaabrid Läänemere idakaldal, kelle asuala ulatus pole täpselt määratletav. Arheoloogilised andmed ei võimalda hõimu siduda ühe kindla rahvaga. Üldiselt seostatakse tollast nimetust eelkõige Balti hõimudega Läänemere kagunurgas, kuigi hõimu nimi kandus üle tänapäeva eestlastele. Bibliograafiat Eesti uurijate senistest publikatsioonidest aestide kohta vt. Janika Päll, “Tacituse estidest ja ajalookirjutamise erapooletusest”. – Ülelugemine ja avastamine. Prantsuse Teadusliku Instituudi 80. juubeli konverentsi ettekanded. Studia Romanica Tartuensia II/1, Tartu 2004, lk. 75-84. Balti uurijate seisukohtadest on eesti keeles kättesaadav Simas Karaliūnase artikkel “Aestii ja Eesti”. – Keel ja Kirjandus 6/2003, lk. 401-416.
austavad jumalate ema – Nerthus-Freyja-Magna Mater-Cybele tüüpi emajumal. Metssiga oli ka Freyja püha loom ning tema kujutist on leitud Skandinaavia kiivritel. Vt. ka Madis Arukask, “Oletusi eestlaste uskumustest ja maailmapildist Tacituse teadete tagapõhjal”. – Keel ja Kirjandus 10/1999, lk. 665-672.
ainsana kõigi [germaanlaste] seast korjavad … merevaiku – tegelikult leiti merevaiku ka Läänemere läänepoolsetelt saartelt ja Põhjamere Friisi saartelt; tänapäeva loodusteadusliku käsitluse järgi on mõlemal puhul tegu Balti merevaiguga, nii et pole võimalik täpselt kindlaks teha, kust Roomas tuntud merevaik pärines. Ladina sõna merevaigu jaoks (sucinum) tähendab välja uhutut (sucus). Kreekas oli põhjast imporditud merevaik tuntud juba Homerose aegadest. Itaaliast on leitud merevaigutükkide kaasapanemist haudadesse 5.-4. sajandist e.Kr. Po jõe orus ja etruski haudades. Suurem huvi merevaigu vastu tekkis Rooma vabariigi lõpuaastail, suur impordilaine keisririigi ajal Nero valitsemisaastail. Vastavalt “Germaania” üldkontseptsioonile suhtub Tacitus oma kaasaegsete roomlaste ehtimis- ja luksusarmastusse taunivalt, eelistades barbarite lihtsust. On tähelepanuväärne, et Tacitus ei kasuta siin merevaigu jaoks kreeka päritolu sõna electrum ega esita sellega seotud teist merevaigu saamislugu, mille järgi merevaik on tekkinud päikesejumal Heliose (teise nimega Elektori) kaarikut ja Phaethonit taga nutnud õe pisaraist (vt. nt. Plinius, “Looduslugu” 37.31). Peatüki alguses esitatud viide päikesevankrile võis Rooma lugejale seda paralleelset seletust ilmselt siiski meenutada.
Merevaigu etümoloogiast ja tekkeloost ning selle käsitlemisest antiigist tänapäevani vt. Jaan Puhvel, “Helmerannik, Hesekiel, hitiidid”. – Umbes ja ulgvel…, Tartu 2001, lk. 39-45.
glaesum – germaani, mitte Balti tüvi merevaigu tähistamiseks.
kaua lebas see – arheoloogilistel andmetel oli merevaik balti hõimudel kasutusel siiski juba hilisel kiviajal.
tegu on puude mahlaga – järgneva käsitluse aluseks on Pliniuse “Looduslugu” 35.37-47.
kui higistatakse välja viirukit ja palsamit – viiruk Araabiast, palsam Palestiinast.
lähedal asuva päikese kiirte mõjul – maailma serval on päike Tacituse ettekujutuse järgi maale niivõrd lähedal, et annab Araabia ja Süüria kuuma kliimaga sarnase efekti.
sitooni hõimud (sithoni) – tänapäeva Soome alal elanud rahvas, keda samastatakse tavaliselt norra allikates nimetatud Kvaenir’i hõimuga, vrd. soome kainu-laiset.
valitsejaks on naine – kuna hõim samastati Kvaenir’itega (kwaenir germaani keeltes ‘naine’, vrd. inglise queen), peeti neid günekokraatliku valitsemisvormiga hõimuks. Tacituse informatsioon andis järgnevate sajandite kroonikutele alust rääkida amatsoonide riigist kaugel Põhjalas.
Jenseits von Schweden liegt noch ein Meer, träg, fast reglos - da nimm Grenze und Abschluß des Erdkreises an, denn dort hält sich der Glanz der schon sinkenden Sonne bis zu ihrem Aufgang, so hell, daß er die Sterne verblassen macht; zudem vernehme man ihren Aufgang mit Getön, erblicke die Silhouetten ihrer Rosse und die Strahlen ihres Hauptes - fügt der Glaube bei. Nur bis dort — und die Kunde ist wahr — erstreckt sich die Welt.
Nun denn: im Osten flutet das Suebische Meer gegen die Gestade der Aestier, in Bräuchen und Aussehen den Sueben, in der Sprache den Briten näher. Sie verehren eine Muttergottheit. Als Wahrzeichen ihrer Religion tragen sie Eberamulette mit sich herum, und zwar anstelle von Waffen, und das gewährt ihnen Schutz vor jeglichem Unheil, und dem Verehrer der Göttin Sicherheit unter den Feinden. Selten braucht man das Schwert, meist kämpft man mit Knütteln. An den Anbau von Getreide und sonstigen Feldfrüchten wenden sie mehr Sorgfalt, als bei der notorischen Faulheit der Germanen zu erwarten ist.
Sogar das Meer suchen sie ab, und als einzige von allen sammeln sie den Bernstein, der bei ihnen »glas« heißt, im Watt und auch direkt auf dem Strand. Doch was er sei, was sein Ursprung, haben sie, Barbaren, die sie sind, weder untersucht noch je vernommen; lange lag er sogar unbeachtet unter dem sonstigen Auswurf des Meeres, bis unser Trachten nach Überfluß ihm Bedeutung gab. Sie brauchen ihn nicht; roh wird er eingesammelt, unbearbeitet wird er weitergegeben, den Preis empfangen sie mit Staunen. Doch daß es sich eigentlich um Baumharz handelt, erkennt man daran, daß oft allerlei Geziefer, ja sogar solches mit Flügeln, in ihm schimmert, das, mit dem Klebrigen einmal in Berührung gekommen, von dem erstarrenden Stoff eingeschlossen wurde. (...)
Nach den Schweden kommen die Sitonen. In allem Übrigen jenen gleich, gibt es einen Unterschied: bei ihnen herrschen die Frauen. Nicht Herren mehr, nicht einmal Knechte, haben sie alle soziale Ordnung verlassen.
Hier endet das Suebenland. Ob ich die Völkerschaften der Peukiner, Venether und Finnen zu den Germanen oder Sarmaten rechnen soll — ich schwanke da, obwohl die Peukiner, die manche auch Bastarner nennen, nach Sprache, Gebräuchen, Siedlungsweise und Hausbau sich wie Germanen verhalten. Doch sind sie alle schmutzig; und blöde sind ihre Häuptlinge. Der Mischehen wegen schlägt ihr Aussehen nicht wenig und unangenehm ins Sarmatische. Von deren Gebräuchen wiederum haben die Venether viel übernommen, denn die Bergwälder zwischen den Peukinern und Finnen durchstreifen sie auf ihren Raubzügen. Trotzdem werden sie besser unter die Germanen gezählt, weil sie auch feste Häuser bauen, Schilde tragen und gern und schnell zu Fuß sind, ganz anders als die Sarmaten, die ihr Leben zu Wagen oder zu Pferd verbringen.
Die Finnen sind sonderbar wild, gräßlich arm: sie haben nicht Waffen, nicht Pferd, nicht Heim; Gras essen sie, kleiden sich in Felle, schlafen auf dem Erdboden. Besäßen sie keine Pfeile, die sie mangels Metall mit Knochenspitzen versehen, nichts hätten sie zu hoffen. Und die nämliche Jagd ernährt Männer gleich Frauen, denn überall sind die dabei und beanspruchen ihren Teil von der Beute. Und die Kinder haben vor wildem Getier und Regen keine andere Zuflucht, als daß sie unter einem Geflecht von Zweigen unterkommen; dort verkriechen sich auch die Erwachsenen; das ist die Bleibe der Alten. Und doch sehen sie in alldem ein größeres Glück, als in ihrem Schweiße den Acker und das Haus zu bestellen, Eignes oder Fremdes mit Hoffen und Zagen auf wechselhaften Kurs zu setzen. Den Menschen gegenüber ohne Fürsorge, sorglos gegenüber Göttern, haben sie sich des Allerschwersten versichert: niemals von einem Wunsche belästigt zu werden.
Der Rest ist Märchen: die Hellusier und Oxionen hätten menschlich Angesicht und Mienenspiel und tierisch Leib und Glied — doch das lasse ich, da verläßliche Informationen fehlen, offen.
Im Norden der Suionen* liegt ein anderes Meer, träge und fast ohne Bewegung. Die Annahme, es schließe den Erdkreis ringsum ab, findet ihre Bestätigung dadurch, dass der letzte Schein der bereits sinkenden Sonne stets so hell bis zu ihrem Wiederaufgang weiterleuchtet, dass er die Sterne überstrahlt. Außerdem ist, so glaubt man noch, das Klingen der aus dem Meere auftauchenden Sonne zu hören und sind Umrisse von Pferden und ein strahlenumkränztes Haupt zu sehen.
Hier ist - und das darf man glauben - das Ende der Welt.
An seiner rechten Küste bespült das Suebische Meer* das Land der Ästierstämme*. In Brauchtum und äußerer Erscheinung gleichen sie mehr den Sueben, ihre Sprache jedoch steht der britannischen näher. Sie verehren die Göttermutter und tragen als Sinnbilder ihres Glaubens Nachbildungen von Ebern. Ein solches Amulett ist ein Schirm wie Waffen und ein Schutz gegen alles und macht den Verehrer der Göttin sogar inmitten der Feinde gefeit. Nur selten verwenden die Ästier Waffen aus Eisen, häufiger dagegen Knüppel. Beim Anbau des Getreides und der sonstigen Feldfrüchte beweisen sie eine größere Ausdauer, als man bei der üblichen Lässigkeit der Germanen erwartet. Aber auch das Meer durchsuchen sie, und sie sind die einzigen von allen Germanen, die an seichten Stellen und am Strande selbst den Bernstein sammeln, der bei ihnen »Glesum« heißt. Seine natürliche Beschaffenheit oder Entstehungsweise haben sie, wie das bei Barbaren nicht anders zu erwarten ist, nicht untersucht oder gar erforscht. Ja, er lag sogar lange Zeit unbeachtet unter allem, was das Meer sonst ans Land spült, bis man durch unsere Putzsucht* auf ihn aufmerksam wurde. Die Ästier selbst verwenden ihn überhaupt nicht; sie lesen ihn auf, roh, wie er ist, bringen ihn unbearbeitet zum Händler und staunen über den Preis, den man ihnen dafür bezahlt. Dass er jedoch ein Baumharz ist, kann man leicht erkennen; denn oft schimmern allerlei Tierchen durch, wie sie auf dem Festlande herumkriechen oder auch herumfliegen; sie verfangen sich in der flüssigen Masse und werden dann, wenn sie hart wird, miteingeschlossen. Wie in den entlegenen Gegenden des Morgenlandes, wo von Bäumen Weihrauch und Balsam ausgeschwitzt werden, so gibt es, möchte ich annehmen, auch auf Inseln und in Ländern des Abendlandes noch besonders fruchtbare Waldungen und Haine. Ihre Absonderungen quellen unter der Einwirkung der nahen Sonne hervor, rinnen in flüssigem Zustande in das unmittelbar anstoßende Meer und werden von der Gewalt der Stürme an die gegenüberliegenden Küsten geschwemmt. Bringt man Bernstein, um seine Natur zu untersuchen, an Feuer, so brennt er wie ein Kienspan an, gibt eine ölige und stark riechende Flamme und wird dann eine zähe, pech- oder harzähnliche Masse.
Den Suionen schließen sich die Stämme der Sitonen* an. In allem sonst ihnen ähnlich, unterscheiden sie sich nur dadurch, daß sie unter der Herrschaft einer Frau stehen: so tief sind sie nicht nur unter ein freies, sondern sogar unter ein versklavtes Volk gesunken.
Anmerkungen Curt Woyte (mit * im Text markiert)
Suionen - Schweden.
Suebisches Meer - Die Ostsee.
Ästierstämme - Die Vorfahren der baltischen Stämme: Altpreußen, Litauer und Letten.
durch unsere Putzsucht - Auch die Germanen fertigten Schmuckstücke aus Bernstein an.
Sitonen - Ein finnisch germanischer Stamm am Bottnischen Meerbusen.
Aiz Suioņiem nonākam pie kādas citas jūras, kas ir lēna un gandrīz nekustīga. Domā, ka šī jūra apskalo zemes malu, jo šeit rietošās saules pēdējie stari saskatāmi līdz ausmai, un to spožums (arī naktī) nomāc zvaigznes. Runā, ka šeit var dzirdēt skaņas, kas rodas, saulei izkāpjot no viļņiem un ka var redzēt saules zirgus un starus uz tās galvas. Mūsu patiesās zināšanas par pasauli gan šeit beidzas. Tomēr svēbu jūra labā krastā apskalo aistu piekrasti. Aistiem ir svēbu ticība un vispārējas paražas, bet viņu valoda līdzīga britu valodai. Aisti pielūdz dievu māti. Kā sava kulta emblēmu viņi valkā mežakuiļa masku, kas aizstāj bruņas un aizsardzību, un nodrošina tās dievinātāju pat starp ienaidniekiem. Viņi reti lieto dzelzs ieročus, bet vāles gan. Viņi audzē labību un citus laukaugus ar slinkajiem ģermāņiem pavisam neparastu pacietību. Viņi mēdz pārmeklēt jūru un ir vienīgā tauta, kas vāc dzintaru seklumos un liedagā. Dzintaru viņi sauc par “glaesum”. Kā īsti barbari, viņi nekad nav jautājuši vai noskaidrojuši, kas dzintars ir un kā tas rodas. Patiesi ilgu laiku dzintars gulēja neaiztikts krastmalā, iekams romiešu greznumkāre nebija radījusi pēc tā pieprasījumu. Aisti paši dzintaru nelieto. Viņi to savāc un neapstrādātā veidā pārdod, brīnoties par augsto cenu, ko par to iegūst. Dzintars, bez šaubām, ir koku sveķi, ko rāda tas, ka rāpojoši un pat spārnoti insekti bieži redzami mirdzam ieslēgti dzintarā. Domāju, ka gluži kā slepenās vietās austrumos aug koki, kas izsvīst vīraku un balzāmu, tā arī rietumos ir salas un zeme, kur kuplo neparastā auglībā meži un gāršas. Šo koku sveķus izvelk saule, kas te tik tuva, un tie šķidrā veidā ieplūst jūra, lai beidzot tos niknas vētras izskalotu pretēja krastā.
45. Už svijonų — kita jūra, rami ir beveik sustingusi. Galėtum patikėti, kad ji pasaulį apjuosia ir už jos pasaulis baigiasi, kadangi paskutinis jau besileidžiančios saulės spindėjimas negęsta iki patekėjimo, savo šviesumu temdydamas žvaigždes. Be to, tikima, kad virš vandens girdimas išnyrančios saulės šnaresys, matyti žirgai ir spinduliuojanti jos pačios galva. Tik iki terj ir patikimas gandas, ir siekia pasaulis.
Dešiniajame savo krante Svebų jūra skalauja aisčių gentis, kurių papročiai bei apdaras kaip ir svebų, o kalba artimesnė britaniškajai. Jie garbina dievų motiną. Kaip savo tikėjimo ženklą nešioja šernų statulėles, kurios atstoja ginklus ir gina nuo visko, deivės garbintoją apsaugo net ir priešų maišaty. Kardus vartoja retai, dažniau vėždus. Javus bei kitus reikalingus augalus augina uoliau, negu tingūs germanai. Jie apieško ir jūrą; seklumose ir pačiose jos pakrantėse vieninteliai iš visų rankioja gintarą, jų pačių vadinamą „glesum". Gintaro savybių ir kaip jis atsiradęs, jie kaip barbarai netyrinėjo ir nieko apie jį nežino. Juk gintaras ilgai išgulėjo tarp kitų jūros išmetamų daiktų, kol mūsų prabanga suteikė jam vardą. Patys gintaro nevartoja: renka gabalus, parduoda neapdirbtą ir ima atlyginimą stebėdamiesi. Tačiau nesunku suprasti, kad tai medžių sakai, kadangi jame neretai persišviečia įklimpę į skystį kažkokie vabalai ar vabzdžiai, kurie, skysčiui greit stingstant, taip ir liko jame. Manyčiau, kad tankių girių bei miškų, kur teka smilkalai ir balzamas, esama ne tik nuošaliose Rytų vietovėse, bet ir Vakarų salose bei žemėse ir kad karštos saulės spindulių išspausti skysti medžių sakai teka į artimiausią jūrą, o smarkios audros išmeta juos į priešingą krantą. Jei gintaro savybes bandysi, prikišdamas prie jo ugnį, jis įsiliepsnos, tarsi pušis, skleisdamas riebią, kvepiančią liepsną ir čia pat sutirps, virsdamas derva ir sakais.
Prie svijonų šliejasi sitonų gentys, visu kuo panašios į svijonus, skiriasi tik tuo, kad juos valdo moteris: štai kuo virto sitonai, jau nekalbant apie laisvės netekimą ir vergijos pančius.
45. За свионами еще одно море — спокойное и почти недвижное, которым, как считают, опоясывается и замыкается земной круг, и достоверность этого подтверждается тем, что последнее сияние заходящего солнца не гаснет вплоть до его восхода и яркость его такова, что им затмеваются звезды, да и воображение добавляет к этому, будто при всплытии солнца слышится шум расступающейся пред ним пучины и видны очертания коней и лучезарная голова. Только до этого места — и молва соответствует истине — существует природа. Что касается правого побережья Свебского моря, то здесь им омываются земли, на которых живут племена эстиев, обычаи и облик которых такие же, как у свебов, а язык — ближе к британскому. Эстии поклоняются праматери богов и как отличительный знак своего культа носят на себе изображения вепрей; они им заменяют оружие и оберегают чтящих богиню даже в гуще врагов. Меч у них — редкость; употребляют же они чаще всего дреколье. Хлеба и другие плоды земные выращивают они усерднее, чем принято у германцев с присущей им нерадивостью. Больше того, они обшаривают и море и на берегу, и на отмелях единственные из всех собирают янтарь, который сами они называют глезом. Но вопросом о природе его и как он возникает, они, будучи варварами, не задавались и ничего об этом не знают; ведь он долгое время лежал вместе со всем, что выбрасывает море, пока ему не дала имени страсть к роскоши. У них самих он никак не используется; собирают они его в естественном виде, доставляют нашим купцам таким же необработанным и, к своему изумлению, получают за него цену. Однако нетрудно понять, что это — древесный сок, потому что в янтаре очень часто просвечивают некоторые ползающие по земле или крылатые существа; завязнув в жидкости, они впоследствии оказались заключенными в ней, превратившейся в твердое вещество. Таким образом, я склонен предполагать, что на островах и на землях Запада находятся дубравы и рощи, подобные тем сокровенным лесам на Востоке, где сочатся благовония и бальзамы; из произрастающих в них деревьев соседние лучи солнца выжимают обильный сок, и он стекает в ближайшее море и силою бурь выносится на противолежащие берега. При поднесении к янтарю, ради познания его свойств, огня он вспыхивает как факел, вслед за чем расплавляется, словно смола или камедь. К свионам примыкают племена ситонов. Во всем схожие со свионами, они отличаются от них только тем, что над ними властвует женщина: вот до чего пали ситоны, не говоря уже об утрате свободы, даже в претерпеваемом ими порабощении. 46. Здесь конец Свебии. Отнести ли певкинов, венедов и феннов к германцам или сарматам, право, не знаю, хотя певкины, которых некоторые называют бастарнами, речью, образом жизни, оседлостью и жилищами повторяют германцев. Неопрятность у всех, праздность и косность среди знати. Из-за смешанных браков их облик становится все безобразнее, и они приобретают черты сарматов. Венеды переняли многое из их нравов, ибо ради грабежа рыщут по лесам и горам, какие только ни существуют между певкинами и феннами. Однако их скорее можно причислить к германцам, потому что они сооружают себе дома, носят щиты и передвигаются пешими, и притом с большой быстротой; все это отмежевывает их от сарматов, проводящих всю жизнь в повозке и на коне. У феннов — поразительная дикость, жалкое убожество; у них нет ни оборонительного оружия, ни лошадей, ни постоянного крова над годовой; их пища — трава, одежда — шкуры, ложе — земля; все свои упования они возлагают на стрелы, на которые, из-за недостатка в железе, насаживают костяной наконечник. Та же охота доставляет пропитание как мужчинам, так и женщинам; ведь они повсюду сопровождают своих мужей и притязают на свою долю добычи. И у малых детей нет другого убежища от дикого зверя и непогоды, кроме кое-как сплетенного из ветвей и доставляющего им укрытие шалаша; сюда же возвращаются фенны зрелого возраста, здесь же пристанище престарелых. Но они считают это более счастливым уделом, чем изнурять себя работою в поле и трудиться над постройкой домов и неустанно думать, переходя от надежды к отчаянью, о своем и чужом имуществе: беспечные по отношению к людям, беспечные по отношению к божествам, они достигли самого трудного — не испытывать нужды даже в желаниях. Все прочее уже баснословно: у геллузиев и оксионов головы и лица будто бы человеческие, туловища и конечности как у зверей; и так как ничего более достоверного я не знаю, пусть это останется нерешенным и мною.
Bortom svionerna möter ett annat hav, som är stelt och nästan orörligt1, och att jordkretsen omgives och inneslutes av detta, bestyrkes därav, att i dessa trakter det sista skenet av den nedgående solen fortvarar till soluppgången med sådan klarhet, att det fördunklar stjärnorna. Att man där dessutom hör honom, då han åter dyker ur djupet, och skönjer spannets hästgestalter och hans strålande huvud2, är ett tillägg av folktron. Ända hit och, enligt alldeles riktig sägen, icke heller längre sträcker sig livets värld.
Låt oss därför vända tillbaka till Svebiska havets högra kust3, vars vågsvall sköljer ästiernas4 stammar. Dessa hava samma plägseder och yttre som sveberna men ett språk, som mera närmar sig det britanniska5. De tillbedja gudamodern6. Såsom tecken på sin tro bära de vildgaltbilder7. Detta tryggar mer än vapen och alla slags skyddsmedel8 gudinnans dyrkare till och med mitt ibland fiender. Sparsamt förekomma järnvapen, i regel brukas träklubbor. Odling av säd och andra näringsväxter bedriva de med en i jämförelse med germanernas vanliga lättja stor idoghet.
Men även havet genomsöka de, och de och inga andra är det, som på grunda ställen och även uppe på själva stranden insamla bärnstenen, vilken de själva benämna glesum9. Men av vad art den är och huru den uppstår, det hava de, såsom ju var att vänta av obildade människor, varken efterforskat eller tagit någon reda på. Länge fick den också ligga där obeaktad bland allt annat som havet vräker upp, tills vår praktlystnad gjorde den namnkunnig10. För dem själva saknar den all användning. Rå insamlas den, utan all bearbetning kommer den i marknaden, och med förvåning mottaga säljarne det pris som betalas. Emellertid kan man förstå, att den måste vara en saft av en eller annan trädart, emedan ej sällan åtskilliga krypdjur och även flygdjur skina igenom, vilka fastnat i det flytande ämnet för att inom kort inneslutas i den stelnande massan. Av detta skäl är jag böjd att tro, att likasom i Österlandets avlägsna inre, varest rökelse och balsam framsippra, så ock på Västerlandets öar och kuster finnas ovanligt savrika skogar och lunder. Av den närboende11 solens strålar utpressas dessa och hållas flytande och droppa så ner i det intill liggande havet, där de genom vind och våg drivas till motbelägna kuster. Om man undersöker bärnstenens natur genom att bringa eld i beröring därmed, så antändes den såsom en furusticka och åstadkommer en fet och osande låga. Till slut blir den till en klibbig massa liknande beck eller kåda12.
Efter svionerna vidtaga omedelbart sitonernas stammar. I övrigt lika de förra skilja de sig i ett hänseende, nämligen däri, att en kvinna härskar över dem. Så långt hava de vansläktats icke blott från frihet utan till och med från träldom13.
Här är Svebiens14 yttersta gräns.
| Language | Year | Translator |
| Danish | 1901-02 | H. H. Lefolii |
| Danish | 1974 | Jørgen Bjernum (abr.) |
| Danish | 1974 | Niels W. Bruun & Allan A. Lund (abr.) |
| English | 1876 | Alfred John Church & William Jackson Brodribb |
| English | 1910 | Thomas Gordon |
| English | 1916 | D. R. Stuart |
| English | 1948 | Harold Mattingly |
| English | 1970 | Harold Mattingly rev. S. A. Handford |
| English | 1999 | J. B. Rives |
| Estonian | 2007 | Kristi Viiding |
| Finnish | 1976 | Tuomo Pekkanen |
| German | 1850 | Ludwig Deoderlein |
| German | 1876 | Anton Baumstark |
| German | 1883 | Wilhelm Bötticher |
| German | 1884 | Karl Nipperdey & Georg Andresen |
| German | ca. 1900 | Max Oberbreyer |
| German | 1906 | Will Vesper |
| German | 1913 | Paul Stefan |
| German | 1930 | Wilhelm Reeb & Hans Volkmann |
| German | 1937 | Herbert Ronge |
| German | 1952 | Arno Mauersberger |
| German | 1955 | Karl Büchner |
| German | 1957 | Wilhelm Harendza |
| German | 1959 | Rudolf Much rev. Richard Kienast |
| German | 1959 | Eugen Fehrle rev. Richard Hünnerkopf |
| German | 1965 | Curt Woyte |
| German | 1965 | H. E. Köhler |
| German | 1967 | Josef Lindauer |
| German | 1971 | Manfred Fuhrmann |
| German | 1985 | Karl Büchner rev. Reinhard Häussler |
| German | 1986 | Wilhelm Bötticher, rev. Andreas Schaefer |
| German | 1988 | Allan A. Lund |
| German | 1990 | Gerhard Perl |
| German | 1994 | Jan Philipp Reemtsma (chpts. 43ff) |
| German | 1998 | Alfons Städele |
| German | 2012 | Lenelotte Möller |
| German | 2012 | Hartmut Froesch |
| Latvian | 1938 | J. Endzelīns |
| Lithuanian | 1972 | Janina Mažiulienė |
| Norwegian | 1865 | H. I. Hammer |
| Norwegian | 1899 | M. Langberg |
| Norwegian | 1921 | Joh. de Besche |
| Norwegian | 1923 | Halvdan Koht |
| Norwegian | 1968 | Trygve Width |
| Norwegian | 1975 | Danielsen / Frihagen / Gustafson (abr.) |
| Polish | 1957 | Seweryn Hammer |
| Swedish | 1836 | Ebbe Samuel Bring (abr.) |
| Swedish | 1840 | L. F. Kumlin (abr.) |
| Swedish | 1863 | Joh. Ferd. Hult (abr.) |
| Swedish | 1863 | J. Alb. Söderholm |
| Swedish | 1868 | Hjalmar Sjövall |
| Swedish | 1912 | K. J. V. Lundström |
| Swedish | 1916 | N. E. Hammarstedt |
| Swedish | 1929 | Per Persson |
| Swedish | 1945 | G. W. Törnquist |
| Swedish | 1960 / 2005 | Alf Önnerfors |